Tulivesi (1994)

Arko Okk, esimese täispika mängufilmi, Hardi Volmeri "Tulivee", võttis üles kahekümne viieselt:

"Mul on olnud õnne, segased ajad ja vanemate operaatorite minek lavastajateks andsid nii noorelt võimaluse filmi peaoperaatoriks saada. Läänes ja kas või Ungaris, kuhu ma õppima tahan minna, töötavad minust kümme aastat vanemad alles operaatori assistentidena või nikerdavad tudengifilme." Sügisel 1994 pälvis "Tulivesi" Viiburi rahvusvahelisel filmifestivalil operaatoritöö eest linnavõimude diplomi ja käekella.
Teinemaa, S. (1998). Persona non grata. Arko Okk. Teater. Muusika. Kino, nr 6, juuni.
http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/0150.htm (20.10.2011)

Sulev Teinemaa: Pärast instituudi lõpetamist said kohe „Tulivee” peale operaator-lavastajaks; nii Volmer mängufilmi režissöörina kui ka sina esimese täispika filmiga olite algajad. Kas tähtede seis või mis andis sellise võimaluse, kogemustega ja tööta tegijaid oli piisavalt?

Arko Okk: „Tulivett” alustas loominguline tandem Hardi Volmer — Tõnis Lepik. Viimast pean üheks eesti andekamaks filmioperaatoriks. Lepiku filmimismaneer on sama loomulik kui hingamine, väga õrn ja tundlik kunstnik. Arvan, et Lepik oli ka see, kes kutsus mind filmile teiseks operaatoriks — tolle aja mõistes operaator-lavastaja paremaks käeks. Ühel päeval Tallinnfilmis, kus olin suhteliselt uus nägu, mainis Lepik talle omasel ebakindlal moel, et ta nägi mu diplomitööd „Väekargajad”, mille režissöör oli Talvo Pabut, ja et selles olevat midagi. Ja see, mida seal ei olnud, pani mind kõvasti punastama. Juba „Tulivee” teisel võttepäeval tuli mul asuda kaamera taha. Kahju, et Tõnis ei leidnud Hardiga ühist keelt. Tegelikult tahtsid kõik Volmeri kui ääretult meeldiva ja positiivse inimese seltskonnas viibida, ime, et ta üldse filmi teha jõudis. Võtsin ennast kokku, et sellest filmist film saaks, ja ütlesin enesele, et teen selle asja lõpuni. Mind kui algajat kineasti innustas teine režissöör Lilia Kleimjonova. Mõtlesin oma meistrite peale ja usaldasin näitlejaid. Publik, kes ootas Hardi Volmeri „Tulivett”, võttis selle väga hästi vastu. On läinud nii, et oleme Hardiga teinud nii „Minu Leninid” kui „Mehe animatsoonist” ja praegu mõtlen, et oleks ilmatu tore, kui ta võtaks ette „Tulivee 2”, nüüd kakskümmend aastat hiljem.
Teinemaa, S. (2011). Vastab Arko Okk. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 4-18.