Tule tagasi, Lumumba (1992)

Filmitootja sünopsis

1960. aastaks, mil toimub selle filmi tegevustik, olid põlvepükstest välja kasvanud need noored, kes oma silmaga polnud sõjakoledusi näinud. NSVL võitles kampaania korras Aafrika vabastamise eest ja inimesed uskusid uude ja helgemasse tulevikku kui sõjajärgsed aastad seda lubada võisid.
Väiksesse unisesse linnakesse Kesk-Eestis, mille nimi on Heaste, saabub kohalikku kultuurimajja uus kaunis juhatajanna, kes on tädiks temaga kaasas olevale ja orvuks jäänud 15aastasele poisile naljaka hüüdnimega Lumumba. Koolis sõbruneb Lumumba Reinu ja Elsaga. Ka Reinu ema sureb varsti raskesse haigusse ja lapsed näevad, kuidas üksi jäänud Reinu isa kannatab. Ka Lumumba tädil pole kedagi ja lapsed otsutavad Reinu isa nimel tädile armastuskirju saatma hakata, et nad omavahel kokku saaks. Kui Reinu isa ja Lumumba tädi kohtuvad, tunnevad poisid, et seekord on ka neid hüljatud.
Eesti film/Estonian Film 1991-1999 (2000). Tallinn: F-Seitse OÜ, lk 44.

Katkeid meediast

„Laupäeval, 23. jaanuaril oli Vanemuise kontserdisaalis Aare Tilga uue mängufilmi „Tule tagasi, Lumumba” teine Eesti esilinastus. /---/  1990. aastal alustas Aare Tilk Mart Kivastiku novelli ainetel Toomas Raudami stsenaariumi alusel tellimustööd Kesktelevisioonile – lastemängufilmi „Tule tagasi, Lumumba”. Kuuldavasti oli see KTV viimane tellimustöö. Enne Tartut oli film linastunud Moskvas, Ostankino telekanalil, Soomes Oulu filmifestivalil, Helsingis ja Tallinnas. Oulus esitati „Lumumbale” mitmeid ostusoove ja kutsuti Saksamaale festivalile.“
Tali, P. (1993). Tule tagasi, kevade! Liivimaa Kroonika, 28. jaan, lk 10.

 „Kõnealust filmi on juba püütud „Kevadega” kõrvutada. Tõepoolest, kui Lumumba klassi astub ja Reinu kõrval istet võtab, siis kellele ei meenuks Tootsi punanahkade monoloog Arnole. Nähtavasti seob nimetatud filme ka  /---/ Aare Tilga soov „maailma läbi huumoriprisma näidata”. Samas on olulisi erinevusi. A. Kruusemendi „Kevade” toetub stoorile, „Lumumba” on pigem „Pildikesi Paunverest”. Ainult et Lutsu pildikeste asemel on nüüd stsenaristi ja lavastaja omad, nende 60ndate algusaastaisse projitseeeritud lapsepõlveelamused.”
Kulli, J. (1992). Sellist kino tahan ma teha! [Filmi „Tule tagasi, Lumumba” esilinastuse puhul]. Eesti Ekspress, 4. sept, lk 24.

Filmile tagasivaatavalt

Kristiina Davidjants: „Kui mõelda praegu tollastele mängufilmidele, siis prevaleerivad ajastufilmid ning just säärased, kus käsitletakse ühel või teisel moel Stalini-aegset või -järgset perioodi. Põhjuseid on mitu, olgu siis mitte nii väga ammu alanud perestroika ja glasnost, mis lubas rääkida lähiajaloo valgetest laikudest, või nõukogude filmitegijate üldine armastus sedalaadi retro vastu, kus möödanik paistis vaatajale kätte justkui läbi vaseliinifiltri.

Üksteise järel revideerisid nüüd küpseks saanud filmitegijad hoogsalt oma lapsepõlvemälestusi, üritades jagada isiklikku kogemust laiema publikuga ning andes oma parima, et personaalsest loost saaks universaalne. Pikemalt mõtlemata meenuvad näiteks Valentin Kuigi „Perekonnapildid“ (1989), Jüri Sillarti „Noorelt õpitud“ (1991) ja Aare Tilga „Tule tagasi, Lumumba“ (1992).

„Tule tagasi, Lumumba“ on omamoodi süütu film – siinsed tegelased saavad täiskasvanuks lapselikul moel, kuid see on sümpaatne. On raske öelda, kas see film on suunatud lastele, rääkides täiskasvanuks saamisest, või täiskasvanutele, jutustades lastest. Hoolimata tõsiasjast, et „Tule tagasi, Lumumba“ toetub Toomas Raudami jutustusele „Lugu Reinust“, on režissöör Aare Tilk määratlenud filmi kui autobiograafilist. Kogu tegevus toimus samas majas, kus Tilk kaheksa-üheksa aastaselt näiteringis mängis, ütleb režissöör ühes oma raadiointervjuus, lisades, et isakodu oli kõigest sada meetrit eemal.

Facebooki- ja Twitteri-eelses maailmas elasid lapsed oma elu enamasti väljaspool koduseinu – ronisid puude otsas ja tegid lõket. Armastus ja surm olid nende jaoks kauged asjad, mida võis näha peamiselt kultuurimajas kinolinal, ning seda vahetumalt kogesid nad emotsioone, mis nende sündmustega päriselt kaasas käisid. Vaevu noorukiikka jõudnud peategelased on filmis aga juba õppinud ära ellujäämisoskuse topeltstandardite maailmas.“ /---/
Davidjants, K. (2014). Lumumba tõi vabaduse Heastesse. Eesti Ekspress, 6. veebr, lk 58.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

„Tule tagasi, Lumumba“ on sarja 20. film, ilmunud 13.02.2014.