Need vanad armastuskirjad (1992)

Vastab Mati Põldre:

Valgre-film "Need vanad armastuskirjad tegi sind jälle tuntuks. Oled nüüd tagantjärele ise filmiga rahul?

Muidugi rahul. Kui oled idee viljastanud viisteist aastat tagasi ja kui siis sellest midagi sünnib, on rõõm suur. Teised võivad näha vigu, aga ma ise pigistan silmad kinni. Filmi peavad muidugi hindama teised ja igaüks võtab seda erinevalt vastu, aga ometi see, mis filmile järgnes, annab rahulolu, milles on hea ennast praadida. Esietendus New Yorgis kõlab ju iseenesest väga uhkelt, eks ju, ja et film läks seal nii hästi peale, nagu öeldakse. Suurem osa  vaatajaid olid seal eestlased. Ja sellele järgnesid esilinastused Eestis Tallinna "Sõpruse" kahes saalis. Saalid olid täis, nii harjumatu eesti kino kohta; siis etendused Tartus, kus saal seisis veerand tundi püsti. Mulle muidugi tundus, et veerand tundi, võib-olla oli see viis minutit, aga aplaus ei tahtnud lõppeda... Siis veel Pärnu ja Haapsalu ja Põlva - elevust jätkus pooleks aastaks, sellest võis täiesti segaseks minna. Pidin elama 56-aastaseks, et saada esimest korda tunnustust või on see au või kuulsus, sest siiani olen töötanud televisioonis ja teinud telefilme, kus pole mingit tagasisidet. Nüüd lähed mööda tänavat, inimesed tulevad vastu ja ütlevad: sa oled päris hea filmi teinud, päris võhivõõrad inimesed tänavad.
See annab rahulolutunde, mis on aga ohtlik. Sellele võib järgneda pohmelus nagu pärast suurt pidu. Kriisist on praegu väga raske üle saada.

Rain Simmul on väga Valgre sarnane - kuidas leidsid Simmuli?

Filmi peategelasest sõltub filmi edu. Kas rahvas võtab ta omaks või mitte... Otsisime teda kaua, mitte küll nii, et kahe tuhande kandidaadi hulgast, meil niisugust valikut ei ole. Aastat kümme tagasi oli Sulev Luik väga hea Valgre, aga aeg läks, Luik sai vanemaks, sobinud oleks ka Lembit Ulfsak. Proovisime ka näitlejaid Leedust. Keegi soovitas Dvinjaninovit, sõitsime Tartu ja meie filmi kunstnik märkas Simmulit. Vaatasin Simmuli fotot. Sellel oli ta niivõrd sarnane Valgrega, et otsustasime proovida. Ja esimeses proovis oli asi selge.
Ruus, J. (1993). Vastab Mati Põldre. Teater. Muusika. Kino nr 6, lk 3-13, fotod.