Need vanad armastuskirjad (1992)

Tekst filmi alguses

Raimond Valgre - helilooja ja pillimees elas aastatel 1913 - 1949. Ta jättis eesti rahvale meie kõige kaunimad armastuslaulud.

Mati Põldre jõudis Raimond Valgre juurde samm-sammult

1974. aasta lõpupäevadel sattus tollane telerežissöör Põldre kuulama raadiost Lembit Lauri saadet, kus Raimond Valgre kunagised sõbrad möödunud aegu meenutasid – Valgre surmast oli saanud just 25 aastat täis. Täna võib see tunduda uskumatuna, kuid kuni selle saateni polnud üheski ametlikus väljaandes ilmunud Valgrest kui inimesest ja õnnetust loojast ühtegi sõnakest. Igatahes helistas Põldre järgmisel päeval raadiosaate autorile ning küsis, kas too oleks nõus kirjutama stsenaariumi dokumentaalfilmile Raimond Valgrest, oletades, et Lauril võis olla saate pärast pahandusi, sest juttu oli Raimondi kannatustest ja ebaõnnest naistega ning ka rohketest viinajoomistest. Ometigi saadi üllatavalt kergelt luba filmi alustamiseks ning töö läkski lahti.

„Materjali otsides puutusime kokku väga erinevate inimestega, põhjakihtideni välja. Sattusime kohtadesse, kus pidu oli kestnud kõik need 25 aastat pärast Raimondi surma,” räägib Mati Põldre.
Dokumentaal oli juba pooleldi valmis, kui filmitegijad leidsid vana ümbriku, mis oli kunagi saadetud kellelegi Niinale. Vaeste aegade märgina oli ümbrik n-ö ümber pööratud, st kiri oli korra Leningradi saadetud, seal lahti võetud, ümber pööratud, uus aadress peale kirjutatud ja uuesti Eestisse tagasi saadetud. Kuigi leid kandis 1946. aasta daatumit, võttis Mati Põldre stsenarist Lauri kaasa ning sõitis heale õnnele lootes Leningradi, 30 aastat vana ümbrik taskus.

Edasist meenutab ta järgmiselt: „Ukse avas Niina tütar. „Ema on valimisjaoskonnas tööl,” ütles ta pisut umbusklikult. Valimisjaoskonnas oli sel päeval kõigil kiire. Rääkisime Niinale käigu pealt, et teeme filmi, ja küsisime, kas ta sooviks sõita Tallinnasse ning meenutada mõne sõnaga Raimondit. Niina palus aega mõtete kogumiseks, kuid kinkis järgmisel päeval meile ühe Raimondi ennesõjaaegse foto, postkaardi Tartu vaatega ja eestiaegse Pärnu ajalehe väljalõike suvekontserdi reklaamiga.

Kaks nädalat hiljem ta tuli. Tuli meile koju, istus diivanile ja puistas oma kotist kirju. Mulle tundus, et neid oli lõpmatu hulk. „Ma kingin need teile. Olen neid kodus kaua aega riidekapis, mehe ja lapse eest saladuses hoidnud. Ma armastasin Raimondit väga ja mul on hea meel, kui Eestis saan talle veel millegagi kasulik olla.” Raimondi kirju luges dokumentaalfilmis Aarne Üksküla ning need vanad, südamest kirjutatud armastuskirjad muutsid kauge tütarlapse Leningradist eesti rahvale lähedasemaks, kui filmi autorid eales oleksid osanud arvata.

Mängufilm aga oli loomulik jätk dokumentaalfilmile – kui dokumentaalfilmis loodi Valgre legendi, siis mängufilmis püüdsid autorid selle legendi omakorda elavaks muuta. Filmi kaasstsenaristi, Aleksandr Borodjanskit loeti Venemaa kümne parima stsenaristi hulka, Põldrega oli ta juba teinud koostööd mängufilmi „Kevad südames” juures – filmi, mille režissöör võttis vastu vaid lubaduse eest, et järgmisena võib ta teha mängufilmi Raimond Valgrest.
„Kirjutasime käsikirja vene keeles. Mina jutustasin lugu ja Aleksandr püüdis seda dramatiseerida. Põhimõtteliselt käis asi nii – igal hommikul jutustasime kordamööda teineteisele eelmisel päeva kirjapandu üle. Aleksandr oli ka väga hea dialoogide kirjutaja ja Lilian Põldre tõlkis need omakorda eesti keelde,” võtab režissöör kokku stsenaariumi sünni.
Davidjants, K. (2012). Mati Põldre lähenes Raimond Valgre juurde samm-sammult. Eesti Päevaleht, 11. mai, lk 20, foto.

Teost tehti ajastule omase õhinaga

Mati Põldre ütleb, et on tänulik lahkunud Enelin Meiusile, kelle firma Moedisain rahastas mängufilmi vähemalt poole ulatuses.
Rääkides rahast – eelarve oli tagasihoidlik, pisut üle saja tuhande rubla. Suur osa kostüüme õmmeldi Enelini firmas, kes ühtlasi varustas filmitegijaid ka Kodaki lindiga. Lõpuks organiseeris Enelin filmi maailma­esilinastuse New Yorgis 1992. aasta suvel, Idaranniku Eesti päevade ajal.
„Kõik peaosalised olid kohal, valges ülikonnas Rain Simmul säras kohtumistel tõelise tähena,” meenutab Põldre. „Sügisest pidi film alustama oma edulugu Eestis. Oli juba krooni aeg, bensiinikriis pigistas. Kinosaale ei köetud, rahvas liikus vähe. Vaatajanumbrid jäid Eestis segaseks, sest kinod läksid sel ajal erakätesse, väga täpset arvet ei peetud. Kusagil 55 000 vaataja ümber siiski kogunes.”
Arvustused olid nagu eesti filmi puhul ikka torisevad, sekka ka mõni heatahtlik. Vaadates tänasel päeval „Armastuskirju”, näeme korraga nii draamat kui ka ajastut, eestiaegset elegantsi ja ka nõukogude groteski. Ameerika muusikafilmi traditsioon sulandub pretsedenditult eesti filmi ja Raimod Valgre osatäitja Rain Simmuli kerge maneerlikkus annab tema tegelaskujule elust suurema mõõtme. Dokumentaalfilmist „Igavesti teie” tuttav õhustik on toodud meisterlikult üle mängufilmi. Kes seda enam oskab öelda, kui detailitruu on olustik, peamine on see, et ta töötab – loob oma unikaalse maailma. Ühtviisi veetlevad on kõik Valgre femme fatale’id ning iga tegelaskuju kanda on ajastu tüüp ja teatav kunstiline üldistus.
Davidjants, K. (2012). Teost tehti ajastule omase õhinaga. Eesti Päevaleht, 11. mai, lk 20.

Mati Põldre: Mul on unistus teha film "Need vanad armastuskirjad" muusikaliselt ja lavastuslikult võimsamaks

Grete Naaberi intervjuust Mati Põldrega: Kas teil on peas mõni visioon, mis rahu ei anna?

Mati Põldre: Üks kauge unistus on. Kui valmis film "Need vanad armastuskirjad", oli hoopis teine aeg. Muusikaliselt ja lavastuslikult on linateoses nõrku kohti, tahaksin filmi võimsamaks teha. Kui õnnestuks leida produtsent, kes suudaks kaasata näiteks ameeriklasi, siis võimsaks filmiks on minu arvates kõik olemas: armastuslugu, svingmuusika, huvitavad 1930. aastad, sõda ja sõjajärgne aeg. Ja kunstniku saatus selles ajas. Raimond Valgre muusika võiks saada maailmakuulsaks, see on seda väärt.
Naaber, G. (2009). Mati Põldre: Mul on unistus teha film "Need vanad armastuskirjad" muusikaliselt ja lavastuslikult võimsamaks. Pärnu Postimees, 13. juuni.

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Need vanad armastuskirjad“ on filmiklassika-sarja 4. film, ilmunud 12.05.2012.

"Eesti filmiklassika" sünopsis

"Need vanad armastuskirjad" on linateos, mida peetakse Eesti filmiajaloo kaasaegse perioodi õnnestunud sissejuhatuseks. See jutustab romantilise ja traagilise loo Eesti ühe armastatuima helilooja Raimond Valgre elust 1930.-1940. aastatel, toonastest poliitilistest muutustest ja ajast, mil tema laule ei peetud enam nõukogude elulaadiga sobivaiks. Filmi sündmuste kulminatsioon on 1949/50 aastavahetuspidu restoranis Gloria.

Eesti filmisõprade hulgas osutus film ülimenukaks - 1992. aastal kogus see Eesti kinodes üle 58 000 vaataja. Tegu on ka iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi esimese linateosega, mis esitati võõrkeelse Oscari kandidaadiks eelvoorus.

Huvitavat vaatamist lisaks:

Telesaade „Kaadris: Need vanad armastuskirjad“. ERR 2012, http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=134548

Mängufilmi „Need vanad armastuskirjad“ valmimist meenutavad lavastaja ja kaasstsenarist Mati Põldre, operaator Aleksander Razumov ning näitlejad Rain Simmul, Tõnu Kilgas, Andres Lepik, Kärt Tomingas, Liis Tappo, Ülle Kaljuste. Autor ja toimetaja Jaak Lõhmus, režissöör Märten Vaher, produtsendid Ruth Heinmaa ja Ingrid Nõmmik.