Avaleht » Filmiliigid

Naksitrallid II (1987)

Eno Raua samanimelise muinasjutu ainetel

Animafilm Kestus: 29:12

Huviinfo

Filmi valmimine

Valmib "Naksitrallide" filmistsenaarium (S. Kiik): 02.08.-01.10.1985
Režiiperiood: 02.10.-18.11.1985
Filmi ettevalmistusperiood: 19.11.1985-17.02.1986
Võtteperiood: 14.03.1986-06.04.1987
Montaaž: 07.04.-05.05.1987
Filmi üleandmine: 6.05.1987
Venekeelne dublaaž: 15.05.-15.06.1987
Filmi maksumus: 165 000 rubla

Linastusluba nr MB-04922 väljastati filmile 28.05.1987: Filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.
Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.2638 Dubleeritud joonisfilmi "Naksitrallid" II (eesti keelest vene keelde) lepingud, aktid, eelarve, kalkulatsioon.

Avo Paistik filmi valmimisest

Katkeid intervjuudest

Oled oma filmiloomingus ühe etapi lõpetanud. Rohkem kui aasta tagasi valmis tetraloogia viimane osa "Minek" ja pisut hiljem eesti esimene täispikk joonisfilm "Naksitrallid", mille esimene jagu jõudis vaatajateni juba 1984. aastal.
Tegelikult võtsime töö käsile juba 1982. aastal. Seega ligi kümme aastat tuli ennast ja kogu gruppi filmi tegemiseks vajalikul tasemel hoida, see oli küllalt närvesööv. Vahepeal lahkus meie hulgast Kingpoole osatäitja Urmas Kibuspuu. /---/

Kui te tööd alustasite, kas mõlkus sul juba siis mõttes "Naksitrallid" lõpuks täispikana teha?
1980. aasta paiku pani toimetaja Silvia Kiik ette "Naksitrallidest" film teha. Arutasin seda Eno Rauaga ning tellisin talt kaheosalise filmi stsenaariumi, kus oli koos kaks esimest raamatut ja puudus üldse dialoog. Lähenesin joonisfilmile nagu karikatuurile ja leidsin, et ta on ka sõnalise tekstita väljendusrikas.
1982. aastal mind peaaegu sunniti "Naksitralle" alustama. Ma tahtsin tegelikult hoopis täiskasvanute joonisfilmi "Hüpe" teha, ent tollal ei tulnud see üldse kõne alla. Sooviti pikemat filmi lastele. Mõistsin, et kui tõesti teha 20-minutine film dialoogita, tuleb sellest mingi tilulilu. Vajalik oleks teha pikem film raamatu esimesest osast, s.o kassidest, ning panna dialoog juurde, sest kui hiljem valmib teine jagu, siis sedavõrd pikka filmi on ilma sõnalise tekstita raske jälgida. Nii kirjutasingi pooletunnise kinostsenaariumi koos dialoogiga, viimase aitas paika panna Silvia Kiik.

Palju sul "Naksitrallide" juures abilisi oli?
Kokku võttis teostusest osa üle kuuekümne inimese, paljud töötasid kodus. Ma pole planšette lugenud, kuid puhtaid värvilisi joonistusi oli rohkem kui 60 000. Kui nüüd ka teist jagu arvestada, saame üle 100 000 puhta joonistuse. Kuna filmi tegemisel on palju proove, kalkade peale joonistamist jm, saab joonistuste üldarvuks mitusada tuhat.

See on ju suuresti lausa füüsiline töö?
Tõepoolest, närvipinge oli nii suur, et esimese jao tegemisel sattusin kaksteistsõrmiku haavandiga haiglasse. /---/

Pärast seda alustasid "Naksitrallide" teise jaoga?
Enne õnnestus siiski ammu ihaldatud "Hüpe" ära teha. Seejärel tuli teise raamatu põhjal rottide lugu. Filmi tootmise ajal ei saanud ma peaaegu üldse magada - esimese seeria aegu nägin unes Naksitralle, kasse ja nende käitumist, teise seeria puhul olid rotid kogu aeg silme ees. Elan iga kaadri kompositsiooni ning episoodi sisemiselt läbi, see on kohutav piin.

Kui täpselt sa Eno Raua raamatut järgisid?
Lugu on filmipärasemaks tehtud. Joonistasin esimese seeria ettevalmistamisel geograafilise kaardi, kus olid järv, linn jm, et täpselt teaksin, kuhu filmi tegelased sõidavad ja palju see aega võtab. Otsisime kunstnike Edgar Valteri ja Mati Kütiga, toimetaja Silvia Kiige ja helilooja Sven Grünbergiga ning fotograafiga hulk aega sobivat linna. Valisime Viljandi, Mati Kütt on seal elanud ja joonistas foonikunstnikuna sellele linnale peaaegu täielikult vastavad teed, tänavad ja väljakud.

"Naksitrallide" teise osa tegemisest Edgar Valter enam osa ei võtnud?
Esimese jao aegu osales Valter väga tõsiselt loomeprotsessis, see nõudis talt tohutult aega ning raamatute illustreerimine, millega teenis paremini, nihkus tahaplaanile. Teise seeria puhul müüs ta tüüpide multiplitseerimise õiguse stuudiole. Kunstnikuks tuli Leo Lätti, Kütt tegi endiselt foonid ja Rosa Paistik järveäärse kujunduse.

Filmis on olulisteks tegelasteks kassid ja rotid. Kellelt on need?
Kassid on Edgar Valterilt, rotid Leo Lättilt, muidugi vaatas ta Valteri raamatuillustratsioone. Esimese seeria aegu töötas viisteist multiplikaatorit. Kuna nad olid algajad, võtsin massistseenide animeerimiseks Moskvast abiks kaks kogenud animaatorit - Aleksei Bukini ja Vladimir Võšegorodsevi. Valter oli kassid joonistanud kuidagi eesti moodi: pikad ja sirged jalad, jooksevad hästi kummaliselt. "Sojuzmultfilmi" mehed järgisid täpselt kasside anatoomiat. Kui töö vastu võtsin, nägin, et hästi tehtud, kuid erineb "Tallinnfilmi" stiilist. Pidime kõik jälle faas-faasilt ümber joonistama - see võttis ränka raha ja palju aega.

1987. aastal valmis filmi teine jagu, alles mitu aastat hiljem täispikk.
Nagu ütlesin, kavatsesin seda algusest peale, sellest ka dialoogid. Kuid raha ja soovi töö lõpetamiseks ei tulnud "Tallinnfilmil" kaua aega. Lõpuks õnnestus firmadelt "HAGA" ja "Cross" 100 000 rubla saada. 1990. aastal saime võtteid juurde teha ning täispika filmi kokku monteerida.Filmisime üle 60 stseeni, umbes sama palju lõikasime vanadest jagudest välja. Uued foonid ja panoraamid teostas kunstnik Raul Lunia, kunstnik-lavastaja oli ikka Leo Lätti, operaatoriks tuli Janno Põldma asemele Arvi Ilves.

Mõnikord väidetakse, et "Naksitrallid" oli ülemäära kallis film, kuidas suhtud sellesse?
Pean ise filmi ääretult odavaks. Esimene osa maksis 185 000 rubla, teine 165 000, lisades täispika joonisfilmi tegemiseks kulutatud 100 000 rubla, arve ümardades saame pool miljonit. Meil  on see suur raha - esimene osa oli koguni kalleim pooletunnine joonisfilm N Liidus. Kuid Läänes maksab hästi lihtne täispikk joonisfilm umbes viis miljonit dollarit, "Disney" stuudio töö koguni 27-36 miljonit.
Teinemaa, S. (1992). Vastab Avo Paistik [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 3-10.

Kuidas "Naksitrallid" Moskvas vastu võeti?
Me leppisime grupis kokku, et Eno Raua raamatuga võrreldes peaks film puudutama ka ühiskonnas käärivaid poliitilisi probleeme. Ega me asjatult ekraanile toonud selliseid detaile, nagu vedurile maalitud valge kiri: "Eesti V". Tegelikult joonistas Mati Kütt suure planšeti kirjaga "Eesti Vabariik", aga me kartsime, et siis lükatakse film Moskvas kohe tagasi, jätsime kaadrisse ainult osa kirjast.
Selge märk oli punase lipuga raudteevaht, kes pages putka varju, kui vedur tõkkepuid purustades mööda kihutas, niisamuti punase muhuga rott. Finaalis piilub ta kanalisatsioonikaevu kaane alt - spioonid on kohal, põranda all. Aumärkidel kavatsesime esialgu kasutada sinimustvalget sümboolikat, kuid ettevaatuse mõttes asendasime selle siiski Tallinna lipuvärvidega.

Tollane Goskino peatoimetaja Bogomolov ei hakanud filmi arutamagi. Tema suhtumine oli täiesti negatiivne, tegelikult sõimas ta meid lihtsalt läbi: te näitate siin, kuidas tähistatakse võitu, ordenitega ülemused peavad kõnesid, jagavad aumärke, aga mingit positiivset lahendust ei ole ega tule, elu linnas muutub aina hullemaks, juba on kohal rotid. Me saame väga hästi aru, mida te teinud olete, see pole lastefilm, see on paroodia!...
Mul oli tuju allapoole nulli, olin kindel, et hakatakse nõudma nn montaaži parandusi. Mõtted keerlesid ainult selle ümber, kuidas filmi päästa. Hommikul siis selgus, et parandusi ei nõuta - film on vastu võetud.
Kiik, S. (2006). Avo Paistiku võitlused võimude, tsensuuri ja Goskinoga. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 90-97.

Filmist ajakirjanduses

Kärt Hellerma: "Põnevus ongi ilmselt üks animafilmi mõõdupuid, tähtsaim, mis väikesi vaatajaid seal köidab. Et kõne all oleva joonisfilmi maailm on põhiliselt fantaasiamaailm, kus liiguvad ringi naljakad mehikesed, pööritavte silmadega hirmuäratavad kassid ja hiiglaslikud rotid, kus mets ja linn on natuke teistmoodi kui päris, siis tahavad lapsed, et niisuguses maailmas kogu aeg midagi juhtuks ja et neid juhtumusi oleks hästi palju. Selles mõttes on Paistik laste ootustele avasüli vast tulnud: kui keegi ära mõõdaks, kui palju aega kulub "Naksitrallides" igasugu kihutamistele, tagaajamistele, suurematele ja väiksematele löömingutele ning muudele rahutustele, siis näeks ta, et ega seal tasasemat tegevust suurt olegi. Ometi oleks ülekohtune väita, et lavastaja on läinud välja ainult põnevuse või tohutu seikluslikkuse peale. Kogu sündmustekeerise taga tunneme ikkagi autori kõrget kõlbelist hoiakut ja täit vastutustunnet oma auditooriumi ees. Filmi peategelaste, kummaliste mehikeste soe huumor ja imeliselt hea süda peaksid lapsi nii võluma kui ka kasvatama.

Nii ongi selle filmi puhul tegemist omamoodi õnneliku ühendusega: ühelt poolt lausa hitchcockilikud õudusfilmielemendid, teiselt poolt moraal, et headus ja tarkus pääsevad ikka võidule. Aga ainult siis, kui selle nimel vaeva ei peljata. Ometi puuduvad selles filmis mustvalged skeemid, läbinisti head ja pahad tegelased. Naksitrallid panevad end usaldama just oma inimlike nõrkuste ja naljaka kohmakusega, ausad veidrikud, nagu nad on. Ja ega kassid ja rotidki ole üksainus kiskjalik mass. Lõpuks ju selgub, et nii ühed kui ka teised on vajalikud. /---/
Esiletõstmist väärib peategelaste napp ja kujundlik sõnakasutus, hea ja tihe eesti keel."
Hellerma, K. (1992). Hitchcock? Beckett? Paistik? [A. Paistiku “Naksitrallid” (“Tallinnfilm”, HAGA ja Cross, 1990)]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 53-56.

Läti kriitiku Agris Redovičsi ettekandest Kinomajas 

„Rääkides meie lastefilmidest, möönis ta, et on kohanud liiga paljusid lastefilmide režissööre, kelle ainsaks argumendiks oma filmi kaitsmisel on: aga lapsed vaatavad! Lastelt kui hindajatelt ei saa me oodata objektiivsust, samuti nagu ei või võtta publiku arvamust esteetiliste kriteeriumide aluseks. Ja miks peab lapsele alates lasteaiaeast kõik arusaadav olema? A. Redovičs väitis, et oma lastele näitaks ta pigem Pärna „... ja teeb trikke, olgu et laps seal ka kõigest aru ei saa. /---/
„Naksitralle“ iseloomustas ta eeskätt kui filmi, milles on palju intriigi elemente, jäädes oma suhtumises teosesse reserveerituks.“
Balbat, M. (1988). Omaenese edu auras [1987. aasta eesti multifilmide arutelu kokkuvõte]. Sirp ja Vasar, 13. mai, lk 7.

Valter Uusberg: „„Tallinnfilmi“ läinudaastasesse 11-filmilisse animatoodangusse planeeriti kuus kaubalist filmi: nukufilmilt „Päkapikud piiluvad“ ja 4-osaline läbivate tegelastega seriaal „Koolilood“, joonisfilmilt „Naksitrallide“ kokkuliidetud ühetunnine müügivariant. Nähtu sundis mõtlema alljärgnevale.

Vormiedevus - Kitš esitab banaalsed tõed pompoosselt. „Naksitrallide“ kol­miku suhted ei ole sugugi nii labased, et neid peaks sellise vormiuputusega serveerima. Üli­malt ülekuhjatud tagaajamised dünaamilistes stseenides ja sün­ged halva ilma foonid staatilistes olukordades häirisid peategelaste muidu tundlikult mõeldud suhetekolmnurga jälgimist. Vaid hil­jem juurde tehtud filmi kesk­osas satuvad leebed mehikesed neile sobivasse miljöösse.
/---/
Keelatud võtted - Pean silmas mänguasjanduse ja naturalismi kooskasutamist ning sellelt pinnalt tekitatud julmi aktsente, millest „Naksi­trallid“ kubisevad. Lapsed sa­mastuvad mänguasja-tegelasega jäägitult ja nende vastu ei so­biks kuhjata sedavõrd palju anatoomilist tapahimu. Varem võis pidada neid liialdusi auto­rifilmi rudimentideks, kuid nüüd, mil film on täpselt lastele orienteeritud, torkab kõik jõhk­ralt silma. Olen märganud, et klassikalistes sarjades on nii omad kui ka võõrad võrdselt karikeeritud ja kõik natuke arm­sad."
Uusberg, V. (1991). Traditsioonid ja teadmatus [uutest esilinastunud animafilmidest, nende hulgas "Naksitrallide" täispikk müügivariant]. Sirp, 29. märts, lk 7.

Margit Tõnson: „Naksitrallid astusid kirjanduslike karakteritena ellu ajal, kui ametlikus kõnepruugis kasutati mõisteid nagu “ääretu kodumaa” ja “sõbralikud vennasrahvad”. Filmiks joonistamise ajal, aastatel 1984 ja 1987 kujutasid Paistik ja Raud isekeskis ette, kuidas rotid on tegelikult venelased ja kassid sakslased.

Need isevärki mehikesed, kes tänu Paistiku joonisfilmidele kõnelevad meie peades nüüd igavesti Aarne Üksküla (Sammalhabe), Urmas Kibuspuu (teises osas Jüri Krjukov, Kingpool) ja Maria Klenskaja (Muhv) häälega, on elus harvaesinevad peaegu puhtad isiksusetüübid : pika meele ja pika habemega flegmaatik, muinastark loodusemees; kärkiv ja kamandav, kergesti paanikasse sattuv ja minestama kippuv koleerik; sissepoole elav ja harva, kuid see-eest naelapea pihta tabavaid tähelepanekuid tegev melanhoolik. Blogosfääris on kolmikut kirjeldatud ka kui hipit, punkarit ning emo.

Eno Rauale endale oli kõige südamelähedasem tegelane Sammalhabe, sest juba 7aastase poisina saatis ta ajakirjale "Laste Rõõm" ühe kaastöö, kasutades pseudonüümi Eno Sammalhabe. /---/ Kui Rauale oli hingelähedane Sammalhabe, siis režissöör Avo Paistik tundis ennast ära just Kingpooles: “Edgar Valter tegi minust Kingpoole ja seda ma ka olin. Just samasugune härdameelne ning plahvatav, nagu on Kingpool ekraanil.” /---/
Tõnson, M. (2013). Kolm põlvepikkust maailmaparandajat. Eesti Ekspress, 26. sept, lk 58.

Jaan Ruus: „Head lastefilmid on igavesed, juba ainuüksi seepärast, et peale kasvavad uued lapsed. Animeeritud Naksitrallid (nr 1) Sammalhabe (Aarne Üksküla häälega), Kingpool (Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukovi häälega) ja Muhv (Maria Klenskaja häälega) on head karakternäitlejad. Nad on algusest peale vanad, kuid see-eest surematud.“
Ruus, J. (2013). Naksitrallid “Angry Birdsi” asemel [Eesti lastefilmide antoloogia DVDdel]. Eesti Ekspress, 22. aug, lk 24.

Askur Alas: „“Naksitrallide” puhul aga üllatab nii mõndagi tänapäeva vaatajat filmi lõpus kaadrisse ilmuv sinimustvalge – Eesti värvid on lipul, mis heisatakse keskväljakule, ja naksitrallidele antavate ordenite lintidel. Avo Paistik tegi “Naksitrallide” esimese osa 1984., teise 1987. aastal. Siis oli sinimustvalge kasutamine mõeldamatu. Sinimustvalge ilmus filmile aga ilmselt 1990. aastal, kui Paistik kaks osa üheks filmiks kokku pani. See juhtus aasta enne Pihkva dessantväelaste ilmumist Tallinna teletorni alla ja Eesti vabariigi taasiseseisvumise väljakuulutamist. Paljud on näinud just vanemaid versioone filmidest.“
Alas, A. (2013). Kuidas Naksitrallid sära silma said [vanade filmide digiteerimisest]. Eesti Ekspress, 12. sept, lk 66.



Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm