Mõõna aegu (1974)

Filmi valmimine

Ettevalmistusperiood: 21.02. - 03.03.1974
Võtteperiood: 04.- 17.03.1974 ja 22.04. - 09.05.1974 Saaremaal
Montaaž: 10.- 15.05.1974
Filmi üleandmine: 15. mai 1974
Filmi maksumus: 6934 rubla.

Linastusluba nr MB-05511 väljastati filmile 21.05.1974: filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajaga kuni 31.12.1976.
Allikas: ERA.R-1707.1.1406: Must-valgete dokumentaalfilmide "Mõõna aegu", "Naine täna", "Orel", "Pentathlon Moderne" ja "Põllul pole lage" põhidokumentatsioon.

Tallinnfilmi kunstinõukogu protokollist

5. juuni 1974

L. Ilves: See on omamoodi film, mis ühelt poolt on hästi eluline ja olustikuline, teiselt poolt karmilt poeetiline. Autorid võtsid endale küllalt raske ülesande, teha film kalurite talvest, film mittemidagitegemisest ja selle vaevadest. Kui midagi puudu jäi, siis just filmi mõtte väljatoomisest. Talve nagu polnud.
Kokkuvõttes on filmis paljugi sümpaatset, mis väärib esiletõstmist. Samal ajal on puudujääke mõtte esiletoomisel. Võibolla on see tingitud sellest, et autoril olid suured sihid, mida ta ei suutnud täita ja järele jäi sümpaatne olukirjeldus.

S. Školnikov: Film on poeetiline, leidlikult kujundatud pildirea ja saatemuusika süntees, meeleoluga.
Mulle hakkas silma kaks puudust. Esimeses osas on väga aeglane tegevus ja kui väljastpoolt pildirida tuleb sisse diktoritekst, siis see on intonatsioonilt filmi rütmile võõras. Mulle paistab, et oleks jätkunud kahest-kolmest inimesest, kellele oleks tahtnud tähelepanu pöörata.

K. Võsa: Mulle see film ei istu. Filmi poeetilisus tuleb operaatoritööst. See on Kirdelahe parim operaatoritöö. See film peaks olema mõõna ajast, kalurite igatsusest mere järele. Seda aga pole, tühjaks jääb.

G. Skulski: Mulle paistab see Anderseni muinasjutuna alasti kuningast. See on üks meeleolude rida, seisundite rida, mida kokku nimetatakse filmiks. Poeesiat minu meelest ei ole.

E. Rekkor: Autorite kavatsus pole välja tulnud. Mõtte ebaselgus ei lase sellel filmil vajalikul määral kõlama hakata. Kavatsus oli huvitav ja mul on kahju, et see ei andnud sajaprotsendilist resultaati.

N. Danilovitš: Altmäe kaitses selle filmiga diplomit ja sai hindeks hea.
Allikas: ERA.R-1707.1.1353: Kunstinõukogu protokollid.

Filmist ajakirjanduses

Ago Ruus: „Tallinnfilmis on valmimas uus laiekraaniline dokumentaalfilm. Üleliidulise Riikliku Kinematograafia-instituudi diplomand Arno Altmäe, kellele kõnealune film on juba teine jõuproov meie stuudios (esimene iseseisev teos „Kõige väiksem“ valmis möödunud aastal ja tutvustas Eesti NSV-d), on oma uues filmis huvitunud kalurite talvistest töödest. Ekraaniteos „Mõõna aegu“ algabki paatide sügisese veest väljatõmbamise kaadritega ning lõpeb kalurite kevadise mereleminekuga. Režissööri kavatsuse kohaselt tuleb käsilolevast poeetiline filmjutustus sellest ajast kaluri elus, mil ta on seotud teisejärguliste, kuid mitte sugugi vähem tähtsate töödega, nagu on võrkude parandamine, paatide tõrvamine, jää varumine suveks, jääalune kalapüük. Kaamerat hoidis operaator Toomas Kirdelaht, kellele „Mõõna aegu“ on esimene laiekraanitöö. Stsenaariumi kirjutas Ülo Tuulik.
Seljataga on pikem ekspeditsioon Saaremaale. Enamik uuest filmist jäädvustati lindile Nasva kalurite juures „Saare Kaluri“ kolhoosis. Töö filmi kallal on jõudnud lõppfaasi — montaažilauale.“
Ruus, A. (1974). "Mõõna aegu". Sirp ja Vasar, 12. aprill, lk 14.

Jaan Ruus: „„Mõõna aegu“ (rež. A. Altmäe) tahab luua poeetilise terviku kalurite talvistest töödest. Kavandatuna detailtähelepanekutest ja -seostest, jääb see tervikuna aga kujundivabaks ja kõik järeldused tekstikirjutaja tahtest tulenevaiks."
Diplomifilmi „Mõõna aegu“ järel tulevad A. Altmäel „Mehe samm“ (sammuvast ekskavaatorist) ja „Dolomiitsümfoniett“ (skulptor M. Mikofist).
Ruus, J. (1976). Miks tehakse filme [märkmeid Tallinnfilmi loomingust]. Sirp ja Vasar, 2. aprill, lk 9.