Avaleht » Filmiliigid

Must lagi (2007)

7 animeeritud luuletusest koosnev kassett. Filmid "Sügiseleegia", "Viimane sigarett", "Tuled öös", "Läänemerelinik", "Taimne direktor", "Ma kuklas tunnen...." ja "Substantia Stellaris" on ka eraldi teostena andmebaasist leitavad.

Animafilmid Kestus: 18:36

Huviinfo

Animafilmikassetist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Luule pildistamisel ehk selle nähtavaks joonistamisel on konkreetsemad raamid kui sellesama, sõnast lähtuva luule sisesilmi ettemanamisel ehk kujutlemisel. Ülesjoonistatu on materiaalne, fikseeritud visuaalsus, aga fantaasias voolavad raskesti piiritletavad, kunstile kätteandmatud assotsiatsioonid, rääkimata hoopis imaginaarsetest unenägudest. Omaette probleem on sõnalise luule lätted, mõjurid, tõukejõud. Kõiki loomingu allikaid tumedale teadvustamatusele taandada oleks ette käed üles tõsta allaandmine. Ent alati tasub silmas pidada asjaolu, et nii nagu universum on väidetavalt  ca 90 protsendi ulatuses täidetud varjatud musta ainega, nii on ka inimpsüühe teadvustamatu osa, mida analüütiline psühholoogia nimetab “temaks”, kui jäämägi merepinna all. Nähtava ja käegakatsutava taga on alati palju rohkem kui nähtav või katsutav ise.

Eesti Joonisfilmis võeti ette see, mis mujal plaani jäänud: teoks tehti meie tuntumate luuletajate seitsme teose pildistamine kinolinale. Ja kõik need luulepildistused on iselaadse maitsega kompvekid, mida kaks minutit maitstes jälle ja uuesti suhu, s.t silmi tahaks.

Luuletajad jaotati animarežissööride vahel, igaüks valis oma suva järgi nende loomingust ühe tüki, mida oma äranägemise järgi nähtavaks joonistada. Usun, et seda tehti vaba lusti ja mängurõõmuga, sest tulemused on lihtsalt vaimustavalt nauditavad. Seitse sisuliselt küllalt erinevat luulelühianimafilmi võib väliste ja temaatiliste tunnuste järgi üldistades jaotada kolme gruppi.

Pärna-Üdi “Ma kuklas tunnen…”, Pikkovi-Suumani “Läänemerelinik” ja Jancise-Künnapi “Viimane sigaret” on koloriidilt musta-valge-halli lahenduses; “Ma kuklas tunnen…” ja “Läänemerelinikut” ühendab tegelaspaaride liikumise valik.

Põldma-Talviku “Sügiseleegia” ja Ernitsa-Siia “Tuled öös” on pastelsetes toonides staatilisemad piltpoeesid, milles tungib esile sõnasügavus.

Tenderi-Ehini “Taimse direktori” ja Küti-Laabani “Substantia stellaris’e” ühendavaks jõuks on maagia, absurdi ja sürrealismi dünaamiline pidurdamatus; “Taimne direktor” on muhe ja anekdootlik, “Substantia stellaris” aga transtsendentaalselt kõiksuslik.

Janno Põldma – Heiti Talvik, “Sügiseleegia”. Talvik kirjutas oma “Sügiseleegia” 1923. aastal. Põldma on paigutanud perekonna kasinasse tuppa, mille kaadritaguses võib kuulda salongi või kõrtsi hääli. Luuletust deklameeriv isa istub tugitoolis, tema süles ingellik tiibadega jõmpsikas, ema seisab ja ohkab luuletuse lugemisele kaasa (loevad Margus ja Garmen Tabor), põrandal istub kikilipsuga kass. Ainus ja seegi puitunud liikumine on ettekandja, kellest keegi end segada ei lase, esiplaanilt läbikõndimine. Kõik tüübid on Põldma varasematest filmidest tuttavad pisipealised paksud, samasugust kehalist ebaproportsionaalsust võib näha ka Colombia kunstniku Fernando Botero loomingus. Paistab, et Põldma on läinud kergema vastupanu teed.

Heiki Ernits  –  Arvi Siig, “Tuled öös”. 1980. aastal öeldi Pälsoni tänava nr 14 ühiselamus, et hakkame televiisorit vaatama. See tähendas, et toas kustutati tuli ja vaadati, mida vastasmaja naistudengite valgustatud tubades näha on. Samamoodi seisab öös ka “Tuled öös” aknaid siduv maja. Seriaalselt võib piiluda mitmesse tuppa, väljasõidu eemaldudes avaneb veel neid ruume, kuid sissevaade on ühikuti ahas ja temaatiliselt vähe varieeruv: naine aknal, nukker viiuldaja, jõmpsikas enne uinumist, perekondlikud õhtused vaikelud ja unistused, selge viide enesetapule. Linnaromantilise nukra ööluule mõjususe üheks võtmeks on väga ilmekalt ja sugestiivselt teksti lugev Lembit Ulfsak. Filmi lõpp on võimas: eemalesõit majast kahandab ja samas üldistab selle kosmosruumiks, kus akende asemel jäävad sirama tähed ja aknast lauglema visatud paberlennuk maandub pragulisele asfaltteele.

Kaspar Jancis – Asko Künnap, “Viimane sigaret”. Äbarik mees tõmbab toas viimast sigaretti ja plaanib end maha lasta, akna taga on köisraudtee ja suusamägi. Laest laskuvat ämblikku võib tõlgendada musta mõttena, mille mees eemale kõrvetab, seksikas slalomist pühib masenduse, kuid musta kassi silmad jäävad saatusena varitsema. Söega animeeritud väikeses luulejutluses ei puudu oma moraal ja irvitus: “Aamen, velled, aamen.”

Priit Pärn – Jüri Üdi, “Ma kuklas tunnen…” on deklamatsiooni ja liikumise kordusele rajatud akrobaatiline variatsioon. Söega joonistatud mees ja naine võimlevad säbrulisel foonil. Samal ajal loevad selgelt eestikeelne mees (Marko Matvere) ja tugeva slaavi aktsendiga naine (Olga Martšenko) Üdi lineaarset värsistust hakkides ja segipaisatust korrates. Pinge kasvab, sõna topeldatakse kadentsiga. Näiliselt lihtne lahendus, aga keeruline teostada, ning tundub, et mäng väärib küünlaid.

Ülo Pikkov – Aleksander Suuman, “Läänemerelinik” on Pärna-Üdi pildikeelega analoogiline, kuid veelgi minimalistlikum.  Siin ei paista mingit seost inimesega ega kuuldu ühtegi sõna, sest luuletuse ainsaks verbiks on pealkiri. Suumani “tekst”, mis tehtud kirjavahemärkide ja sümbolitega, antakse alles lõpus graafiliselt ette. Enne seda leiab aset sulgede ballett, kahe (küllap kirjutamiseks?) mõeldud sule tantsuline põimumine, lendlemine, hüplemine, kemplemine, mida võib seostada moderntantsuga. Mirjam Tally loodud pinisev-kumisevat helitausta võiks ehk nimetada kammersümfooniliseks.

Priit Tender  –  Andres Ehin,Taimne direktor”. Ehin loeb oma kergelt kõmistava baritoniga dramatiseerides, rütmile aktsenti andes. Keegi direktor ärkab oma kabinetis peadpidi lillepotis ja tunneb, et ta juuksed on juured ja ihukarvad kui risoomid. Taimse direktori krokodillinahast kingad sukelduvad lakke, kohvi on paslik pähe valada, sest kastma ju peab, ja äratundmine, et ta on taimne direktor, ei takista bossil paljajalu Brüsselisse lendamast. Selles luulefilmis on režissöör küllalt täpselt alusteksti järginud ja selle ka vaimukalt illustreerinud. Tavapäevases kontoris bürokraatia asemel pead tõstnud absurd annab mahedalt sürreaalse sündmustiku. Selge ja võimatu lühilugu on usutavaks luuletatud/animeeritud.

Mati Kütt – Ilmar Laaban, “Substantia stellaris”. See lugu mõjub buketist mulle kõige võimsamalt. On võetud kolm Laabani luuletust, mida Peeter Volkonski sarnaselt Ehiniga deklameerib. Kuid Küti segatehnikas animeeritud pildimaailm on midagi totaalset. Üheselt ja triviaalselt võib selle kohta öelda “kosmiline”. Mulle paistab, et Küti foonistik sünteesib kosmose mikromaailmaga, toimib taevatähtede, spermatosoidide ja allveemaailma kummaliste ooperitegelaste üheaegsus, üksteises sisaldumine. See on korraga ulmeline, maagiline, luuleline, raskelt iseäralik, pesueht Mati Küti maailm, millesse paigutatakse Laabani kummuli paatide all magavad kristalsed naised ja büroos võimu võttev seinakell, kes komberdab oma pommikettide otsas valitsema. Sest igasugustes kehades ja rakusisestes osistes on laiali valgunud stellaarne substants kui üks kosmos meis kõigis.

Varsti tullakse turule siin loetletud seitsme filmi DVDga. Õhku on visatud lubadus jätkata Eestis selliste vaimustavate luulefilmibukettide tegemist. Loodetavasti võetakse siis teiste hulgas ette ka Artur Alliksaar ja meie suuri poetesse.“

Teder, T. (2007). Vaimustavalt nauditav [animafilmikassett "Must lagi"]. Sirp, 25. mai, lk 16.

Anu Aaremäe, Aapo Ilves: „Animeeritud luulekogumiku „Must lagi” peamised hallkardinalid on Jan Kaus tekstikirjutajana ning Asko Künnap disainerina. Teos näeb välja, nagu oleks ta Göteborgi raamatumessi kuulsa musta kuubi küljest raiutud. Sestap võib tekkida kartus, et tegemist on järjekordse katsega igavat skandinaavia tüüpi poeesiat kehtestada. Plaati mängides ning tekstivihikut lugedes on rõõm tõdeda, et kahtlused on alusetud. /---/

Andres Ehini „Taimne direktor” ongi olemuselt stsenaarium. Just nimelt geniaalne multifilmi stsenaarium, mis võiks äärmisel juhul ka 3D animatsioonis teostatav olla. Aga see pole sugugi vajalik. Ja õigete (lihtsate ja toimivate) valikute tegemine ongi ju kõige kaelamurdvam ülesanne nii elus kui filmis.

Seda, et totaalne valikuvabadus, mis kunstnikele anti, võib raskeks osutuda ja suisa rappa viia, tõestab suurepäraselt kogumiku avafilm. /---/. Janno Põldma nägemuses „Sügiseleegiast” pole eriti midagi  multikalikku. Tegelikult polegi seal üldse mingit filmialget, see on pigem kooliteatri etüüd, mille kunstnik on üles joonistanud. Milleks nii palju asjatut tööd teha? No ei ole see laisalt liigutav perepilt silmalekõrvale huvitav, ei ole.

Kaspar Jancise animeeritud Asko Künnapi „See viimane sigaret” on eriti põnev selle poolest, et näeb välja, nagu oleks selle kokku joonistanud hoopis Künnap ise. Pildiriba ei illustreeri teksti, vaid loob iseseisvat ja huvitavat kõrvalkvaliteeti, moodustades selle käigus luuletusega üsna lahutamatu terviku.

Ülo Pikkovi muusikavideo Aleksander Suumani vaibakavandile „Läänemerelinik” on täpselt sama kaunis ja julge, nagu selle aluseks olev luuletus. Või pigem muidugi „luuletus”. Kaunimgi. Selle teose puhul ei saa mainimata ega kõrvale jätta ka helilooja Mirjam Tallyt. Lõpptulemuseks täiesti rabav ja maailmapilti avardav kogemus! Kui poleks ise näinud, poleks iial uskunud, et keegi sukamustrit vaadates niivõrd kaunist poeesiat võib näha.

Priit Pärn teadupärast ei ole võimeline midagi mittegeniaalset looma. Seekord on kambas ka Olga Marchenko ning Jüri Üdi „Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli...”, see kõik annab meile nauditavat erootikat ning integratsiooni. Võimas.

Mati Kütt ning Ilmar Laabani „Substantia stellaris” — sürrealist kohtub sürrealistiga. Tulemus on ootuspäraselt sürrealistlik. Ning tehniline selle sõna kõige paremas mõttes. Perfektne filmimaailm, mis suudaks õilistada peaaegu ükskõik millist teksti, anda sellele näo, ilme ja mõtte. Käesoleval juhul on suurvaimude maailmad ekraanil võrdselt huvitavad. Jõuame jutuga tagasi sinna, kust see algas — nii luule kui ka multifilmimaailmad ongi oma olemuselt sürreaalsed. Külluslikud, kõikelubavad, maalilised.“

Arvustuse terviktekst:
VAATAME LUULETUSI Animeeritud luule vaatluse tulemu

Aaremäe, A., Ilves, A. (2008). Vaatame luuletusi: animeeritud luule vaatluse tulemused [animafilmikassett "Must lagi"]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 129-135.

Olev Remsu: „Andres Ehin loeb oma sürrealistlikku luulet ning selle tekst on visualiseeritud animafilmina. Võib öelda, et Ehini luule on tõlgitud audiovisuaalse keele animamurdesse. Arenevat lugu ei ole, nagu luulele kohane (on vaid üksikjuhtumi kirjeldus) ja nagu animafilmis mõeldav. Huvitav oleks teada, kas Ehinil oma luuletust kirjutades oli ka mingi nägemuslik pilt silme ees, ja kui oli, siis kui palju langeb see kokku Priit Tenderi looduga? Igatahes peitub siin ammendamatu võimalus. /---/
Miks mitte teha animakeelne luuleantoloogia?“

Arvustuse terviktekst:
Kool Pärnaga ja Pärnata - Sirp
Remsu, O. (2006). Kool Pärnaga ja Pärnata ["Maraton" ja "Taimne direktor": üks osa töös olevast seitsmest lühifilmist koosnevast filmist "Must lagi"]. Sirp, 22. dets, lk 18.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm