Avaleht » Filmiliigid

Mont Blanc (2001)

Animafilmid Kestus: 11:08

Huviinfo

Filmi vastuvõtust

Eesti Filmiajakirjanike Ühing valis aasta filmiks 2001 "Mont Blanc'i"

«Film puudutab esteetiliselt võluvas stiilis kaasinimeste hülgamise ja tipputõusmise ainestikku, kasutades täpselt ja maaliliselt lühivormi kõiki võimalusi. «Mont Blanc» mõjub kui puhta kunsti puudutus,» kõlab auhinda välja andva filmiajakirjanike ühingu põhjendus.
«Võitis puhas kunst,» kinnitas filmiajakirjanike ühingu esimees Jaan Ruus. ««Mont Blanc» oli kõige stiilsem ja esteetiliselt terviklikem film.»

«Tagantjärele tundub, et see on realistlik kirjeldus meie ühiskonnast ja moodsast maailmast,» ütles Tender. «Filme võib teha meelelahutuseks, võib teha lastele, võib teha jumal teab milleks, aga «Mont Blanci» alustades üritasin teha filmi millestki tõeliselt olulisest.»
Tuumalu, T. (2002). Aasta film "Mont Blanc" lõi puhta kunstiga. Postimees, 31. jaan, lk 15.

Edu Dresdeni filmifestivalil

Tänavu filmikriitikute poolt aasta filmiks kuulutatud Priit Tenderi ”Mont Blanc” võitis Dresdeni 14. filmifestivalil animafilmide kategoorias teise preemia.
Žürii hinnangul on ”Mont Blanc” uskumatult hea graafika ja sürreaalse kujutlusvõimega film, mis viib vaataja poeetilisele rännakule läbi inimhinge.
Priit Tenderi film sai Dresdenis auhinna ["Mont Blanc"](2002). Eesti Päevaleht, 25. apr, lk 12.

Filmist kriitiku pilguga

Jan Kaus: „Priit Tenderi «Mont Blanc» kirjeldab tegelikult lihtsat vastandust. Ühel pool inimese isiklik, peaaegu et sümboolsuseväline ruum, intiimne, soe ja voolav. Teisel pool robustne üldisus, ühiskondlik korrastatus, tema sümboolne viis oma liikmeid sarnastada.

Vastandus on ju läänemaise loojutustamise traditsioonis tavaline, kuid võlub filmi selgrooks olev sümbol - ja tõsiasi, kuidas seda sümbolit kujutatud ja esitatud on - mägi. Ja mägesid on filmis kaks. Naise oma ja mehe oma.

Raskemini silmatorkav on naise kujutatud mägi - või pigem küngas - peaaegu keeldesurumatu kehalise läheduse reaalsus, mille sees tavasümboolsus hüljata võidakse, mille sees võidakse kaotada oma harjumuspärane mina. Mees seda muidugi kaotada ei taha. Naise mäge kujutabki naise enda lamav keha lina all. Naine lamab, on horisontaalne, s.o relvitu, väike.

Sellele vastupidine - suur! - mägi aga koosneb paljudest teineteisele sarnastest kafkalikest ametnikutüüpidest. Selle mäe toime on vertikaalne, ametnikud tahavad jõuda selle tippu ja tallavad üle teiste nendesarnaste. Neil on käes kohvrid, millega mõni ametnik suhestub nagu Sisyphos oma kiviga.

Mägi hakkab tuld purskama, tuleb n-ö maailma lõpp, ja ainuke, mis pärast maailma lõppu Tenderi silmis veel kuidagi püsima jääda võiks, on sellesama naise linasse mähkunud kehaküngas.

«Mont Blanc» on seega peegeldus ja ennustus. Lihtne, äärmiselt lihtne. Aga poeetiliselt lihtne. Siin on kujundeid, mis võivad - nagu kõik mõjujõuga kujundid - muuta igapäevast viisi enesesse ja ümbritsevasse suhestumisel.“
Kaus, J. (2002). Lugu mäest ja künkast ["Mont Blanc"]. Postimees, 31. jaan, lk 15.

Andres Laasik: „Priit Tenderi ”Mont Blanc”, nagu ta ”Violagi”, toob esile suure hulga kauneid ja poeetilisi teemasid. Tenderi joonise käekiri on vast kõige lähem Priit Pärna ja sovjeti aegse karikatuuri käekirjale. Ja polegi tähtis, kas ta näol on tegu koolkonna jätkaja või plagieerijaga, ta filmide sisu annab suurepärase õigustuse panna neid tuttavas stiilis pilte kokku tänapäeval mõistetavaks ja teravalt mõjuvaks looks.

Tenderile meeldivad joonisfilmi kangelased, kelles peitub salapärane ja isegi irratsionaalne igatsus parema elu järele. Need püüdlused paneb kunstnik realiseeruma groteskses, lausa karikatuurses reaalsuses. Tender loob draama ühes pildikaadris ja arendab seda järgnevates.

Just draama ülesehitamise oskus teeb ”Mont Blancist” väärt filmi ja selle puudumine tekitab ”Peata ratsanikus” küsitavusi. Eesti animamehed valdavad huvitavaid animatsioonikeeli, neil on põnev palett väljendusvahendeid, kuid asja otsustab idee ja seda väljendava stsenaariumi olemasolu. Sellest ka sõltub, kui kaugele jõuab Eesti animafilm. Rahvusvaheliste festivalide Ïüriide silmis ja koduvaatajate südameis.“
Laasik, A. (2001). Eesti uued animafilmid otsivad värsket tänapäevast ideed ["Peata ratsanik" ja "Mont Blanc"]. Eesti Päevaleht, 3. mai, lk 17.

Anneli Aasmäe: „“Mont Blancis“ rõõmustavad silma algus- ja lõpukaadrid pastellvalge mäega, sekka mõned akvarelsed graatsiat täis pildikesed. Vahepeal aga miski, mis meenutab kummastavalt veerandsajandi vanust klassikafilmi „Kas maakera on ümmargune?“.“
Aasmäe, A. (2001). Koolivihikute kriipsukangelased ["Peata ratsanik" ja "Mont Blanc"]. Postimees, 4. mai, lk 25.

Kristiina Davidjants: „Eesti animafilm (siin on mõeldud täiskasvanutele suunatud animafilme) on valdavalt justkui ajude gümnastika. Kirsipuude ja haikude orientaalsus, mehe ja naise suhe, mees kui igavene ametnik, naine kui kättesaamatu impressioon – kõik need ja ka mainimata motiivid teevad “Mont Blancist” filmi nagu paljud selle linateose kohalikku päritolu liigikaaslased. Filmi struktuur pole kunagi liialt lihtne, siin oleks nagu alati koos mitu lugu. Vaatad – pilt jookseb; viitsid kaasa mõelda – jookseb mitu pilti. Või mis siin eesti animafilmist rääkida! Kogu Ida-Euroopa animafilm kujutab endast rännakut inimese peas, kus kogu tegevuslik protsess on üles ehitatud põhiliselt assotsiatsioonidele ja struktuurimängudele. Ja kus viimaste arvel kannatab karakterite ülesehitus, mida ilmselt ei peeta eriti oluliseks. Kuigi võiks pidada, sest tegelane, kelle käitumise motiivid on vaatajale selged, kutsub rohkem kaasa elama ja mõtlema. Vaatajal pole ju alati võimalik enne filmi vaatamise juurde asumist sisuseletust lugeda.

“Mont Blanc” on hea film, selles pole kahtlust. Küll on ta aga väga tüüpiline eesti animafilm – fakt, mille kohta ei oska öelda, on see halb või hea. Pigem vist ikka hea, sest annab see ju võimaluse rääkida eesti animafilmi koolkonnast, samal ajal kui näiteks eesti mängufilmi koolkonnast pole veel kuulda olnud.

Ainult et miks kipub kummitama tunne, et iga kohalik multikas on nagu otsene või kaudne monument Priit Pärnale? Ehk on tegemist mingite üldiste, väga eestlaslike motiividega, mis heiastuvad siinsete animafilmitegijate teostes? Ka “Mont Blancis” siblivad ringi inimesed vutlaris ja kusagil hõljub muretult prantsusepärane meloodia. Mehed on haledad, naised tugevad, igatsus närib hinge…“

Arvustuse terviktekst:
Sisekaemused mäkke tõusul - Sirp
Davidjants, K. (2001). Sisekaemused mäkke tõusul ["Mont Blanc"]. Sirp, 31. aug, lk 16.


Jan Kaus: „Tundub, et inimesel on peaaegu võimatu mitte mõtelda sümbolites, sümboolselt. Seda lihtsat tõsiasja kasutab Priit Tender oma joonisfilmis “Mont Blanc” väga otseselt ja ilma suuremate viguriteta. “Mont Blanc” on vaatamata oma sümbolirohkusele väga lihtne film. Või pigem peaks hoopis ütlema:  t ä n u  oma sümbolirohkusele. /---/

Mäe sümbolit kasutab Tender oma “Mont Blancis” lausa rabava otsekohesusega. Kuid samas leiab ta mäe sümbolkäsitlusele uusi nurki, liites kokku tegelikult traditsioonilisi käsitlusi ja tänapäevast kogemust, tekitades nii uue tasandi, uue sümboli, uue mäe. /---/

Vahemärkus. Tenderi käekirjas aimub teatud kafkalikkust. Kui keegi kunagi tahaks Kafka ainetel filmi teha, võiks ta vaadata “Mont Blanci” rongisõidu stseeni, mille värvid oleksid justkui loodud “Protsessi” kuulsa pööninguosa jaoks. Muidugi võimaldab Tenderi kasutatav pildikeel otsesemat sürrealismi: naise ja piletiaugustaja sümbioosi. /---/

Mehe Mont Blanc on avalik, kohvreid on seal palju, nad moodustavad varinguid (jällegi üks viide kohvrile kui kivile, raskuse elemendile), kuid naise keha lina all on privaatne, isiklik, intiimne. Naise tuhar või rind aimub lina alt mäena, pigem peaks ütlema künkana; kuid tähtsam on see, et Tenderi filmis on naine see, kes on inimesena mitte mäe vastaskoht, vaid mägi ise. Siin saavutabki Tenderi sümbol oma tipu. Nii rohmakas kui mees ka ei ole, naisega saab ta rääkida ainult teises, poeetilises keeles. Enne kohvrimäele minekut kritseldab mees peegli peale jaapanikeelse sõnumi: “Läksin Fuji mäele.” Ehk siis sulaselge vale, sulaselge viide millelegi puhtale, inimese poolt puutumatule. Täpsemalt: inimene on küll Fujisani puudutanud, kuid pigem on see väljendunud pintslitõmmetes. Tegelikult läheb mees tänapäeva vaimsele Mont Blancile ja trambib vapralt selle peal.“

Arvustuse terviktekst:
jan kaus - mäe hääl, inimese hääl, inimmäe hääl
Kaus, J. (2001). Mäe hääl, inimese hääl, inimmäe hääl ["Mont Blanc"]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 83-86.

Filmis kõlanud haikud

Ono no Komanchi

värvi muutmata
puistavaist oma lehti
meie muutlikus
maailmas inimese
süda on ainuke lill

Sôchô

pimeda tulles
laululinnud lahkuvad
lähevad koju

Shôhaku

pimedus tuleb tasa
õites kirsipuu varju

Matsuo Bashō

palja oksa peal
korraks jäi peatuma vares
sügis, videvik

Allikas: Eesti Joonisfilm

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm