Meeleavaldaja (2003)

Filmist kriitiku pilguga

Ilona Martson: "Šuri piketikaaslaste jaoks võib see film olla nende elu ja võitluse lugu, samal ajal kui nooremad eestlased naudivad värvikate tüüpide galeriid, situatsioonide absurdikoomikat ja Ida-Virumaa kordumatut atmosfääri. Selles mõttes seisab see lugu justkui nimetul alal kahe erineva maailmavaate vahel. Kusjuures mõlemad maailmad eksisteerivad justkui ühes ja samas Eesti reaalsuses.  Just see äraspidisus muudabki Meelis Muhu filmi võluvaks. Kui Ken ja Tolk pidid filmis “Welcome to Estonia” ise kõvasti vaeva nägema, siis “Meeleavaldajas” tekivad situatsioonid justkui iseenesest.
Omalaadseks sümboliks kujuneb “Meeleavaldajas” punnis kilekott. Esja ja Lidia ei lahku oma kottidest hetkekski, isegi Moskvas olid need kaasas. Mõnikord on kotte üks, vahel ka kaks. Mida need kotid tegelikult sisaldavad, kahjuks teada ei saa. Esilinastusel ilmus sealt igatahes välja suur kollane kõrvits, mis kingiti režissöör Meelis Muhule."
Martson, I. (2003). Pahameeleavaldaja Esja Shur. Eesti Päevaleht, 6. veebr, lk 17.  

Tarmo Teder: "Kaameratöö kohta peabki ütlema, et see on kuidagi, justkui iseenesest sujuvalt kaasa jooksnud, nagu truu koer perenaise kannul sörkinud, igale poole sisse pääsenud, külge pugenud ja distantsilt jälginud, sest omajagu edev ja filmiga rahule jäänud perenaine ehk portreteeritav-püütav pole kaamerameest peletanud. Vaid Eesti Vene suursaadik Konstantin Provalov, intelligentne ja kirjandusaldis figuur, käratab kusagil linnavalitsuse räämas nurgakeses võimukalt fookusse: “Olen Vene Föderatsiooni suursaadik ja siin määran mina, mida filmida.” Ometi on mitmed episoodid tähelepanelikult kaebajaid kuulavast Provalovist juba enne linti püütud. /---/
“Meeleavaldaja” on korralikult tehtud, stseenide plokiti liigendatud, film ei korda end ega koorma seletava diktoritekstiga. Pilt on primaarne, seda toetab kaadrikeskkonna visualistikaga sümbiootiline verbaalinfo. Debüüdi kohta täitsa hea dokutükk. Sümpaatselt mõjus ka see, et Muhu ei hakanud montaažiga “mängima”, vastandusi, pingeid ja koomikat lavastama (mida kipub kruvima tema tsunfti- ja mõttekaaslane Andres Maimik), vaid lasi orgaanilisel dokulool omasoodu vabamalt hingata-voolata ning puändid tulid iseenesest."
Teder, T. (2003). Poliitmammid liivakastis. Sirp, 21. veebr, lk 16.

Karol Ansip: "Vaevalt, et autor selle filmi kontseptsiooni väljatöötamisel sümptomi mõistest lähtus, ent lisaks eelkirjeldatule, on loosse “sattunud” veel kaks vägagi lacanlikult tähenduslikku episoodi. Ühes neist topivad vanaprouad endale pensionäride sööginurgas toitu suhu, samal ajal silmanurgast kiivalt jälgides publikule epateerivat Arnold Oksmaad, ja teises tuuakse ”Šur & co” kontorile naistepäevakingiks vana kirjutusmasin, tervitussõnadega: “Teil jääb alati millestki puudu!” Psühhoanalüüsi seisukohalt vajab tühi koht Teise sees ehk puudujääk pidevalt “toidet”, ja ta tasalülitub hetkel, kui subjekt aktsepteerib, et tema olemisel ei ole Suure Teise antud õigustust. Ent painest vabanemine ei ole nii lihtne, sest kuna sümptom on ühtlasi subjekti viis organiseerida oma naudingut, siis just seetõttu polegi subjekt valmis oma sümptomist loobuma.
Esja Šuri võtmelise sümptomi tõlgendust “Meeleavaldajast” ei leia — dokumentalist pole üldjuhul psühhoanalüütik ning tema käsutuses olevate instrumentide ehk erinevate kinematograafiliste kirjelduskeelte abil on portreteeritava traumaatilise tuumani jõudmine kaunis keeruline ja küllap ka ebapraktiline. Kuid vaatamata tõsielufilmi piiride tunnetamisele, jäi pärast selle filmi vaatamist kripeldama küsimus: mis on siiski see algpõhjus ja tõukejõud, mis paneb teatud etnilise kuuluvusega indiviidi teises sotsiaal-kultuurilises ruumis ennast sel viisil teostama. Ja seda võib omakorda pidada süptomaatiliseks, et teatav teosesse kodeeritud “puudujääk”, soovide rahuldamatus ja mõtete edasikestmine pärast teose enese lõppemist, teebki sellest filmist just hea filmi."
Ansip, K. (2003). Ühe sümptomi kirjeldus - Sillamäe Jeanne D'Arc. Teater. Muusika. Kino, nr 12, dets, lk 109-112.

Esja Šuri tegemisi

Pensionärid tähistavad punapüha

"Sillamäe kommunismimeelsed pensionärid tähistavad teisipäeval Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva. Omaaegse "punase püha" Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistamiseks kavatsevad Sillamäe Pensionäride Ühendus ja Vene Kodanike Liit korraldada linnavõimudelt saadud loa alusel miitingu. Miitingu ühe korraldaja Esja Šuri sõnul on ürituse eesmärk tuletada Eesti võimudele ja elanikele meelde, et just 1917. aasta Oktoobrirevolutsioon andis inimestele "seninägematud sotsiaalsed garantiid, sealhulgas tasuta meditsiini, madala korteriüüri, emaduse ja lapsepõlve kaitse ja väärikat vanaduspõlve tagavad pensionid". Miitingu korraldajad ootavad bolševike riigipöörde aastapäeva tähistamisele umbes 250 osavõtjat. Miitingul on kavas vastu võtta resolutsioon, kus nõutakse Eesti võimudelt toimetulekutoetuse tõstmist 6000 kroonini ning miitingut korraldavatele ühiskondlikele organisatsioonidele riigipoolse toetuse kindlustamist.
BNS, 07. november 2000."
Pensionärid tähistavad punapüha - DELFI, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/pensionarid-tahistavad-punapuha.d?id=916363 (16.04.2013).

Esja Šuri toimekas päev, millest sai alguse kohtuasi

J. Mišin, E. Šur ja L. Kašnova viisid läbi 20. oktoobril 1997. a ebaseaduslikud avalikud koosolekud:
ajavahemikul kella 08.55 kuni 09.28 Sillamäe Linnavalitsuse hoone juures;
ajavahemikul kella 10.19 kuni 10.51 Jõhvis asuva Õigeusu kiriku juures;
ajavahemikul kella 11.17 kuni 11.43 Kohtla-Järve Linnavalitsuse hoone juures;
ajavahemikul 15.20 kuni 15.40 Tallinnas Lossiplats 1.
3-1-1-62-00 Juri Mišini, Lidia Kašnova, Esja Šuri ja ... - Riigi Teataja, https://www.riigiteataja.ee/akt/79579.pdf  (16.04.2013).

Legendid Sillamäest ei vasta tõele

"Kuuldes kohanime Sillamäe, tuleb paljudel meelde "inimõiguste aktivist" Esja Shur, kes Tallinna maantee ääres punalippude ja aktivistikarjaga aeg-ajalt millegi vastu protesteeris. Tänaseks on see lugu läbi ning emand Shur õnnestab oma kaasmaalasi inimõiguste nõudmisega Valgevenes. Niruvõitu legend on otsas!"
Parve, R. R. (2006). Legendid Sillamäest ei vasta tõele. Kesknädal, 5. juuli.