Sisukokkuvõte
Eestis skulptuuriõpingutega alustanud, kuid sõjakeerises võõrsile elama asunud eesti skulptori Maire Männiku põhilooming sündis Pariisis.
Eiffeli torn, Pariis, tänaval kõnnib heledas kostüümis elurõõmust särav eakas naine. Maire Männiku eluloos peegeldub paljude eesti kunstnike saatus emigratsioonis. Noore kunstnikuna tuli ta 1944. aastal täis lootusi Münchenisse Kunstide Akadeemiasse õppima, alanud sõda muutis Eestisse naasmise võimatuks. Pärast põgenikuaastaid Rootsis asus ta 1953. aastal lõplikult Pariisi, siin täiendas ta end skulptuuri alal Ossip Zadkine ateljees, keda ta tänulikkusega meenutab. Ta jutustab tellimustööde tegemisest, portreeloomingust, mis andis leiva lauale, kohtumisest Eduard Wiiraltiga. Hiljem hakkas ta valmistama pronksmedaleid, mille kompositsiooni harmoonilisus ja detailne viimistlus on tõstnud ta rahvusvahelise medalikunsti tippu. Maire Männik istub koos filmitegijatega tänavakohvikus ja jutustab oma medaliloomingu näitustest ja saavutustest.
Kunstiteadlane Harry Liivranna sõnul on Maire Männiku looming väliseesti kunstnikest kõige huvitavam, eriti tõstab ta esile kindral Leclerc’i monumenti, Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar analüüsib Maire Männiku portreeloomingut, ta peab kunstnikku väga heaks psühholoogiks. Prantsuse kunstiajaloolane Emmanuelle Corcellet-Prévost rõhutab kunstniku haruldast detailitaju, pronksmedalite graveeringu ja viimistluse väga täpset teostust. Karassev peab Männiku pärisloomuse palju võimsamaks tahuks tema fantaasiarikast ja novaatorlikku "loodusgootikat", need on suurejoonelised abstraktsed skulptuurid, mida ta loodab kunagi ka kuhugi püstitatult näha. Maire Männikul on unistus, et tema habras lindude skulptuur kõrguks Pariisi kohvikute ja butiikide kohal ja tooks inimeste ellu rohkem poeesiat.
Vaata lisainfot selle filmi kohta
Meie koostööpartnerid
© 2022 MTÜ EFA | efa@efa.ee |
Autoriõigused Toimetus.