Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Livia Viitol: Kuidas luua adekvaatset kunstnikuportreed, kui paleti ja pintsli asemel on käes kaamera? Ja kui portreteeritav on ise portretist nagu Pariisis elav eestlasest skulptor Maire Männik, kelle läbitungiv pilk näib teravam kui kellel tahes filmimehel? Ent Maire Männik (s. 1922) pole sugugi ainult portretist, vaid ka abstraktsete skulptuurikompositsioonide looja, monumentalist ning maailma juhtivamaid medalikunstnikke, nagu kõneleb Rein Raamatu filmis kunstiteadlane Harri Liivrand.

Eesti filmikunsti varasalve kuulub mitmeid nimekate kunstnike portreefilme. Iseküsimus, kui paljud neist suudavad vaatajat üllatada. See ei tähenda, et üllatamine oleks kohustuslik, aga kindel on, et üllatamine on ka meeldejäämine. Portreežanri harrastavail filmiloojail peaks iga portreteeritava tarvis olema oma võti. Rein Raamatu “võtmekimp” näib olevat mahukas. Tuletagem meelde kas või tema viimase aastakümne loomingut: “Lea Valter – eesti vaibakunstnik”, “Enn Põldroosi härrasmeeste seltskond”, “Kaido Ole” jt. kunstnikufilmid. Hiljuti valminud Maire Männiku film tundub olevat erand. Mitte ainult sellepärast, et tegu on skulptorifilmiga ja samas ka Pariisi-filmiga. Koht, õigemini küll Pariisile omane valgus, tundub selles filmis mõjutavat kogu filmi atmosfääri. Skulptuuride kui eriliselt valguse ja varjutundliku kunstiliigi fotografeerimine ja filmimine on alati keerukas ülesanne. Maire Männiku filmis on saavutatud hämmastav õhulisuse ja heleduse aste. Vormi raskus tundub selles filmis olevat muutunud kerguseks. Lendamise ja lendaja kujutamine on Maire Männiku meelisobjekt. Filmis astub vaataja ette skulptor kui unistaja ja poetess.

Maire Männiku eluloost ei kõnelda selles filmis kuigi palju. Kõneldakse maailmakodanikust, kunstnikust, kes on vaba nagu lind. Põgusalt meenutatakse eestlasest kunstniku teekonda läbi sõjajärgse Euroopa: õpingud Rootsis ja Müncheni lähedal, Pariisi jõudmine, kohtumine Eduard Viiraltiga ja õpingud Ossip Zadini stuudios. Enne kõike seda aga õpingud Tallinnas Kujutava ja Rakenduskunsti koolis ning Tartus vanas Pallases. Ei küsi vist keegi, miks valis Maire Männik Pariisi. Ja miks siis ikkagi? Vastus on lihtne: Pariis valis Maire Männiku, selekteerides ta välja paljude, sadade, tuhandete kunstnikuks pürgijate hulgast, tõi tema nime näituseülevaadetes kultuuri- ja kunstilehtede veergudele ning kõrvuti kunstikuulsustega kümne esimese hulka. Eestlast Manniku nime taga ei osatud arvata: kodakondsuse järgi on Maire Männik tänini Rootsi kunstnik.

Rein Raamatu kunstnikufilmidele tundub olevat iseloomulik kindel kolmainsuslik struktuur: kunstnik, tema tööd ja hinnanguid jagavad kunstiteadlased. (N.B.! Põldroosi puhul tulevad “mängu” ka portreteeritavad.) Maire Männiku puhul lisanduvad neljanda “dimensioonina” unistused ja fantaasiapildid: nendeks on helesinise taeva taustale tõstetud lasteportreed, läbi Pariisi tänavate “sõidutatavad” muigvel suude ja sissepoole pööratud ilmega Prantsuse kunstnike, kirjanike ja näitlejate büstid ning Pariisi linnapilti projitseeritud graafilis-ruumilised skulptuurikompositsioonid, abstraktsest kujundikäsitusest hoolimata inimest esiplaanil pidavad. Hämmastav küll, just need skulptuurid, esmapilgul molekul- või aatomvõresid meenutavad kompositsioonid, ja nagu väidab filmis Maire Männiku loomingut kommenteerinud Vladimir Karasev-Orgusaar, ruumitundele apelleerivad ning distantsi rõhutavad kunstiteosed, viivad meid kunstnikule kõige lähemale, rõhutades tema vabaolekutunnet, üha korduvat lennu- või tiivamotiivi. Lindolemissoovi nagu unistust. Kosmiline, võiks öelda nii Maire Männiku modelleerimisstiili kui ka valitud tüpaaži kohta. Film tõstab vaataja maast lahti, distantseerides ta tehiskeskkonna surutisest ja tänapäevalinnu iseloomustavast metalli-, betooni ja klaasirägast. Rohkem inimlikkust, loodust ja poeesiat, ütleb kunstnik kommenteerides üht oma kavandit, mis teostatuna peaks omandama pilvelõhkuja kõrguse ja säilitama linnukerguse (-vabaduse?).

Medalite hulgas, millest muist on vaadata Pariisis Prantsuse rahapaja muuseumis ja mis ikka on oodatud üle-euroopalistele medalinäitustele, on teiste maade ja rahvaste seas rohkesti Eesti-teemat: A. H. Tammsaare 100. sünniaastapäeva mälestusmedal ja “Tõe ja õiguse” medal, Tartu ülikooli 350. aastapäeva ja fennougristide kongressi medal, Marie Underi ja Eduard Viiralti medal – kõik ühtaegu monumentaalsed ja filigraansed, pronksi raskusest hoolimata õhulised ja kerged. Mis muudab Maire Männiku loodud skulptuurid sedavõrd õhulisteks, et tegu tundub olevat pigem hapra niidistiku kui jäiga kipsi või pronksiga? Vabadustunne? Kosmilise harmoonia taju? Enese leidmine kunstis? Või maailma poeetiline tunnetamine, tabamatu poeesiataju, mis ilmutab end maailma raskusest hoolimata? Võibolla just seesama poeetiline maailmanägemisviis on see, mis on aidanud kunstnikul end kõigi raskuste kiuste skulptorina teostada ja Pariisis, mis tundub olevat just Maire Männiku linn, edu saavutada? Rein Raamatu modernsuse ja klassikalisuse vahel tasakaalu otsiv ja selle ilmselgelt leidnud film tundub just seda tõestavat.“
Viitol, L. (2001). Poeetiline Maire Männik. Sirp, 10. aug, lk 16.

Reet Varblane: Ka pikemat ajaloolist lõiku (“Maire Männik, 54 rue du Montparnasse”, 2000) või kunstnike suuremat seltskonda (“Tartu sõpruskond”, 2000) edastavates filmides on tunda näiliselt nähtamatu autori, Rein Raamatu pieteeditundeliselt, kuid kindlalt juhtivat esteedikätt. Maire Männiku maailm on iseäranis värvitundlikult üles ehitatud: valges kostüümis kunstnik, valged kipskujud, valged Pariisi majad, mille vahetab välja roosas kostüümis kunstnik, et taas ilmuda valgena, et taas muutuda just selliseks visuaalseks kujundiks, mis vastab tema loomingule ja selle loomise paigale ning ajendile. Maire Männiku film on ka film Pariisist: kunstnike Mekast, müüdist ja tõelisusest, eksiili ilust ja hirmust.

Kui eesti pagulaste teemal on kippunud olema vaid kaks tahku, kaks poolust, traagika ja kurbus, nagu tabavalt on nimetanud Maie Raitar, kui ta kirjutas Andres Söödi tehtud Eduard Rüga filmist (TMK 1994, nr 3, lk 48) ning õnnelikult leidis, et Sööt on osanud Rüga puhul osutada ka maailma avanemisele, siis Rein Raamat on läinud märkamatult veelgi sammu edasi: ta on osanud maailma avanemise kõrval rõhutada ka muud positiivset, tõelist rõõmu, mida võib leida igas olukorras. Maire Männik on kaunis, vaatamata sellele, et ta pole enam kahekümnene. Therese Raide (“Inimene, kes oskab olla õnnelik”, 2000), Valve Janov, Silvia Jõgever, Lüüdia Vallimäe-Mark, Lembit Saarts ja Heldur Viires on kaunid (“Tartu sõpruskond”) nii sisemiselt kui ka välimuselt, sest igas mõttes küpsus on kaunis.

Rein Raamatu kunstifilmid küpsetest loojatest on iseäranis positiivsed, need on lausa ülemlaul nendele. Aga saabunud XXI sajand on ju küpsete inimeste sajand. Nii kuulub pieteeditundeline Raamat ja tema “Raamat-Filmi” küps looming igati alanud sajandisse. Ta ilmus ka kunstifilmide maailma “kuidagi selja tagant”, sai märkamatult omaks, et siis luua midagi nii “lihtsalt”, isegi traditsiooniliselt, et see mõjub praeguses olukorras juba “geniaalsena”. 1976. aastal valmis animafilmi tähis “Kütt”. Kakskümmend viis aastat hiljem võib rääkida ka kunstifilmi tähistest, mida saab ja peab ületama.“

Loe arvustuse täisteksti:
reet varblane - tõlgendajast looja ja loojast tõlgendaja

Varblane, R. (2001). Tõlgendajast looja ja loojast tõlgendaja [filmidest "Lea Valter. Eesti vaibakunstnik", "Nõmme", "Enn Põldroosi härrasmeeste seltskond", "Kaido Ole", "Maire Männik, 54 rue du Montparnasse", "Inimene, kes oskab olla õnnelik", "Rein Raamatu animatsiooni maailmas", "Jaan Elkeni teistmoodi tegelikkus" ja "Tartu sõpruskond – kunsti saab igal ajal teha"]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 58-64, ill.

Filmi Pariisi esilinastus vabariigi aastapäeva raaames

Pariisis toimus 22. veebruaril saatkonna poolt korraldatud pidulik kontsert-vastuvôtt. Samal õhtul esines Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tônu Kaljuste juhatusel Temple de Billette’i kirikus. Lisaks Johann Sebastian Bachi ja Francis Poulenci loomingule olid kavas ka Arvo Pärdi Magnificat ja Veljo Tormise Jaanilaul tsüklist Eesti Kalendrilaulud. Kolmapäeval, 23. veebruaril toimub Rein Raamatu dokumentaalfilmi "Maire Männik – 54, rue de la Montparnasse" esitlus. Reedel, 3. märtsil annab suursaadik Ruth Lausma Pariisi Pôhjamaade raamatukogu Bibliotheque Nordique direktrissile Hedvig Vincenot’le üle kogu eestikeelseid raamatuid.
Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisest välismaal. Välisministeeriumi pressiteade, 23. veebr 2000.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm