Avaleht » Filmiliigid

Suvi (1976)

Digitaalselt taastatud programmi Eesti Film 100 raames aastatel 2011

Oskar Lutsu jutustuste "Suvi" ja "Tootsi pulm" ainetel

Mängufilm | Komöödiafilm Kestus: 80:34

Mälestused

Imeliku osatäitja Rein Aedma:

“Kevadise kakluse järgset mõisapoiste vetteviskamist filmiti vist Pedja jõe ääres. Seal oli ilus sile kallas, põhi oli aga kivine. Käisime siis sukeldumas ja korjasime kivid ära,” meenutab Aedma “Kevade” võtteid.
Loomulikult pidid Paunvere koolipoiste käte vahelt vette lendama saksa poisid, kuid kogemata käis ka Imelik selle tee läbi. “Raul viskas. Olin äkki vees, kuigi see oli meile vööni,” meenutab ta edasi. Kui Imelik ennast püsti ajas, oli ta nagu noor Kalevipoeg keset kükitavaid mõisapoisse.
Õhtul läks aga võtteplatsil külmaks ja ka jõevesi polnud veel suviselt soe. Siis andis filmi administraator poistele turgutuseks 25 grammi konjakit. Vaid väike Lesta jäi punnsuutäiest ilma, sest oli grupi pesamuna.
Kannelt pole Rein Aedma mänginud “Kevade” võtete ajast. Kätte pole ta seda pilli võtnud aga “Sügise” tegemise ajast, 1990. aastast.
”Kevades” mängisin päriselt. “Suve” ajaks oli sama kannel juba nii vilets, et seda ei saanud häälestadagi,” meenutab ta. “Sügises” toodi Imelikule juba tuliuus kannel, kuid seda ei lubatud mängida. “Ja ega vist poleks osanudki. Els Roode õpetatud lood olid juba meelest läinud.”
“Kevadeks” õppis Imelik ära neli lugu: reilenderi, une marsi, polka ja valsi “Aeg läheb, aga õnn ei kao”. Viimasest sai ka “Suve” filmi lõpumeloodia.
Viivik, A. (2002). Imelik oli Austraaliast kodus käimas. Õhtuleht, 13. juuli

Arno osatäitja Arno Liiver: «Kevade» oli mu elu kõige ilusam aeg

Sellest filmikevadest on möödas aga üle 35 aasta. Arno jutus kordub tihti, et oi, oi, see oli nii kaua aega tagasi, kes seda nüüd enam täpselt mäletab.
Kui pioneeridemaja näiteringi juht võttis kuulda Kruusemendi ajakirjanduses avaldatud üleskutset aidata Arnot leida, läkitas ringijuht Tallinnfilmi noore Arno Liiveri foto, kes oli paari aasta eest pigem eksinud näiteringi. «Mind huvitas ikka tehnika.» Selle huvi oli ta pärinud isalt, kes oli ekskavaatorite katsetaja.
Nii kui Kruusement poisi pilti nägi, kutsuti ta Pöögelmanni tänavale Tallinnfilmi. «Proovivõtteid mäletan ma küll,» ütleb Arno. «Keilas veel mingis paviljonis neid tehti ja üks stseen oli ka Teelega.»
Nii nagu filmi Tali Arno ja kõik teisedki Lutsu koolikangelased elasid internaadis, elati Palamuse internaadis ka filmi tegemise ajal.
Arno ütleb, et erinevalt filmist oli päris internaadi elu palju proosalisem. «Saime kõik omavahel hästi läbi ja mingisugust kraaklemist polnud. Seal oli lausa mingi kasvataja nagu pioneerilaagris, kes vaatas, et me ikka õigel ajal magama läheksime ja ringi ei kooserdaks.»
Arno Liiver oli 14aastane, kui ta Tali Arnot mängima hakkas.
Õpiti Palamuse koolis. Aga õppimine oli nagu oli. Nii kui päike pilve tagant välja tuli, visati raamatud nurka ja tormati võtteplatsile. Arno sõnul tema tarkuse tagaajamine Palamusel seeläbi küll ei kannatanud, sest oli niikuinii kolmene koolipoiss ja üleüldse rohkem Tootsi kui Arno moodi. «Kuid mingi pätt ma ka polnud,» tõmbab ta kohe tagasi.
Pärast kaheksat kuud filmivõtteid oli noorele Arnole siinmaailmas selge vähemalt üks asi: temast ei saa iial näitlejat. «See töö ei pakkunud mingit huvi,» on ta aus. Kuigi samas tunnistab, et ometi on see ta elus olnud vist üks ilusamaid aegu.
Meenutades oma põhilist filmipartnerit, Raja Teelet ehk siis Riina Heina, ütleb Arno, et need olid vaid sõbrasuhted. «Mingit armumist küll ei olnud,» muigab ta.
Filmipartneritest edasi rääkides… Tootsi mängis esimesena hoopis Riho Siren, aga ta visati poole pealt filmist välja. «Ega meile sellest ka suurt ei räägitud, miks Toots välja vahetati. Aga osa kaadreid jäidki filmi esimese Tootsiga. Kui tähelepanelikult vaadata, siis uisutab veel Riho Siren, aga hiljem pärast kukkumist tõuseb püsti juba Aare Laanemets.»
Kõige enam on talle mällu sööbinud aga kellatorni stseen Liblega. «Ei teagi, miks, aga just see püsib tänini väga selgelt silme ees,» ütleb ta mõtlikult.
Kui film viimaks valmis sai, oli Arnol taskus kenake summa.
«Meil oli leping. 100 rubla kuus pluss komandeering. Ning et filmi tehti kaheksa kuud, oli see ikka kõva sõna. Emale ostsin õmblusmasina, see oli ema unistus. Midagi ikka ostsin ka endale, aga mida, ei mäleta enam.»
«Kui «Kevade» järel hakati väntama «Suve», oli Arnol koolipoisi vormi asemel seljas juba kroonu munder. Tallinnfilmist käidi isegi Moskva lähistel teeniva Arno ülemuste jutul, et kas noor filmistaar saaks varem sõjaväest priiks. Kuigi «Kevade» jooksis ka üleliidulisel ekraanil, polnud eestlasest sõdurpoisi kinokarjäärist seal keegi loomulikult midagi kuulnud. Arno sõnul suurte kuppudega ülemused sellest uudisest silmi suureks ei ajanud, küll aga lubasid niigi samal kevadel armeest priiks saama pidanud autojuhi siiski veidi varem koju.
Arno Liiver: «Kevade» oli mu elu kõige ilusam aeg (2006). Õhtuleht, 15. apr.

Kaarel Karmile jäi apteekri osa viimaseks filmirolliks.                                                                                    Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 726-743.




Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm