Linnutee tuuled (1977)

Enn Säde Lennart Meri filmide taastamisest

Oktoobris 2002 on Soome estofiilid kutsunud Lennart Meri ja Helle Meri ning kaaskonna (Rein Maran, Enn Säde) Kuusamosse, et mingil moel tähistada „Linnutee tuulte” siin kandis filmimise 25. aastapäeva. Tore üritus, Lennart ja Helle pannakse elama samasse hotelli, kus olime veerand sajandit tagasi kostilised; suures Kuusamo linnahallis läheb vana film jooksma. Ja siis, püüne peale kutsutud, teatab Lennart äkki, et see film on kehvakene ja ta plaanib sellega midagi ette võtta. Et ümbermontaaž või midagi sinnapoole. Õieti peaks siia küsimärgi panema, sest meie Maraniga kuuleme sellest ideest seal Kuusamo laval esimest korda. Üks neid kuulsaid Lennarti hetkeimprovisatsioone? Veidi hiljem astub meie juurde nuttev soome vanaproua — herra presidentti, ärge jumala pärast seda ja muid oma filme puutuge! Olen õpetaja ja nad on kõik need aastad olnud mul asendamatute õppematerjalidena kooliprogrammis sees...

Aga ei! Ühel tulikuumal juulipäeval 2003 istume Ago Ruusiga Viimsis Lennarti koduneemel kadakate vahel, Helle toob külma vett. Ja Lennart hakkab nüüd uuesti lahti seletama mullust ideed kõikide oma filmide ümbertegemisest, tegelikult ühe uue „suure” filmi kokkumonteerimisest. Lähen parinal põlema, Toomas Hiio on vähe kõhkvel — kas nii sobib kõnelda ekspresidendiga? Küllap ma räägin seal filmist kui oma aja lapsest ja sellest, et nii suurt tööd ei saa teha põlve otsas, samas aimates, kuidas kõik venima hakkaks... Aga Lennart lisab meelerahus, et kõik peaks prantsuse ja saksa keeles valmis olema septembrikuuks, kui ta läheb Šveitsi loenguid pidama. Noh, see ei olnud enam see hetk, mil kogu presidendi kantselei haaras talgute korras tööst ja nii edasi...

Igatahes kestab neemepealne ajurünnak tubli kolm ja pool tundi ja siis me taganeme. Kuid märk on justament seal kadakate vahel maha pandud. 2003. aasta juulist alates võime rääkida Lennarti filmide taastamisest. Esiotsa vaid paberite ja bürokraatia tasemel: muukeelsed tõlked, rahvusvahelised lepingud, hüpoteetilised eelarved. Ise hakkan tasapisi otsima kõigi viie filmi helilintide originaale. Olime omal ajal jõudnud teha mitmest Lennarti filmist ka vene- ja soomekeelsed versioonid, nüüd tekivad teatavad raskused nende leidmisel ja kopeerimisel. Ja lepingud! „Linnutee tuuled” (1977) on ju koostööfilm Soome Mainos-TVga, Tallinnfilmi arhiivis seda lepingut ei ole. Lennarti abiline Kaarel leiab küll sealsest arhiivist lepingu ja teeb sellest koopia, kuid president keelab seda välja anda — „Nõukogude Liitu enam ei eksisteeri, kuidas on toonaste kokkulepetega?” Asi hakkab lonkama, ja siis saan Lennartilt tõsise kirja:
Viimane etnograafiline film ühendaks uue lugejatekstiga filmid „Veelinnurahvas”, „Linnutee tuuled”, „Kaleva hääled”, „Toorumi pojad” ja „Šamaan”. Filmi tööpealkirjaks on „Mis oli fassaadi taga”. Film lähtub kahest vaatepunktist: selgitab sõnas, pildis ja muusikas soome-ugri ja samojeedi traditsioonilist kultuuri ja selgitab nõukogude filmijuhtide poolt dikteeritud kitsendusi, mis keelasid traditsioonilise kultuuri näitamist ja nõudsid rasketööstuse, kollektiivse põllumajanduse ja elektrifitseerimise näitamist. Loetletud filmid tuleb kokku monteerida, paiguti lühendada, minimaalselt täiendada filmijääkidega, mis omal ajal jäid kasutamata... Oleksin tänulik, kui leiate mahti teatada, millise päeva võite pärast 6. oktoobrit sellele üritusele ohverdada. Peaksime vanu filme vaatama ja mälestusi vahetama, ka uue filmi järjestust arutama. Tervitades Lennart Meri. Neemel, 1. septembril 2003.

Sama kirja on saanud ka Ago Ruus ja Rein Maran. Mis ma siin ikka keerutan — me deserteerume ja ei lähe Lennarti juurde. Ta helistab mulle ja Ago Ruusile, peab nõu „Veelinnurahva” ebaõnnestunud etnogeneesi kaardi muutmise üle ja kinnitab, et uut teksti ta uuele filmile paraku ei jõudvat kirjutada. Marsin Tallinnfilmi ja panen taastamistöödele pidurid peale. Nüüd selgub — pikaks viieks aastaks.

Uus peatükk nende mingil moel ju klassikaks saanud filmide päästmisel läheb lahti kevadel 2008, mil me mõistame, et Lennarti 80. juubelisünnipäev läheneb üsna suurte sammudega. Paraku — vahepeal on „Lennarti hing läinud kulgema sinna soomeugrilaste hingedemaale — Linnuteele”, nagu kenasti meenutab Rein Maran.

Loe edasi:
lennart meri filmide taastamisest - Teater. Muusika. Kino
Säde, E. (2009). Lennart Meri filmide taastamisest. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 88-94.  

Enn Säde vahejutud "Hõimukalendris"

Karjala

Karjalasse, nõukogude Karjalasse viib Lennart filmirühma mitmel-setmel korral, usutavaid maakaarte pole, needki, mis kätte satuvad, on poolkeelsed - Ylä-Kuittijärvi on Verhneje Kuito, Latvajärvi küla on Ladvozero. Ja muidugi piiritsoon! Hirm nõukogude inimeste ülejooksmisest Soome teeb piirivalvurid skisofreenikuteks. Kui minnakse Latvajärvi küla Kalmosaarele Kalevala-laulikute Arhippa ja tema noorema poja "pime-Miihkali" Perttuneni haudu filmima, seisab kogu aeg selja taga relvis piirivalveohvitser. Mõni nädal hiljem teeb sama tsirkuse läbi režissöör Tõnis Kase filmirühm Eesti Televisioonist, filmides "Kalevala runosid". (Nüüdseks tundmatu film, mis läks riiulile (keelati) ja on tõenäoliselt hävitatud.) Lagastatud Karjalas on liikumisraskused vaata et suuremad kui Siberis, jääb kaks universaalset võimalust - vesilennuk ja hobune. Mart, Lennarti vanem poeg, on siis 11-aastane, kui purupurjus lendur ta tüüri taha paneb ja ise salongist peaparandust otsima läheb. Täpsustagem - lennuk AN-2 on õhus... "Kaleva häälte" aegu (1985) püüab Lennart veelkord üles võtta vanu lauljaid-mammisid, aga aeg on halastamatu, hääled ei kõla ja viisid on valed. 1970. aastal salvestatud Nasto Remsuga, tõelise rahvalaulikuga ei saa enam kedagi võrrelda.

"Linnutee tuulte" aegu filmime Soomes Kuivajärvil karjala laulikut Nikolai Huovineni. Et oleme suisa Soome - N.Liidu piiril, pärib too kummalise kasetohust mütsiga laulik oma sünniküla kohta teisel pool piiri. Lennarti filmirühm on saatuse tahtel seal olnud, ja laulik jääb üsna nukraks, kui kuuleb tõde mahajäetud, laialitassitud kodukülast. "Milleks nad siis..."

Komid

Kõige raskem on teadagi võttepaigale pääsemine - sõidud, majutus, meie filmide puhul väsitavalt tüütu kooskõlastus võimumeestega. Ja küsimus - mida ja kuipalju filmida? Lennart pillabki kusagil - "Küsimine on vastamisest mulle alati olnud olulisem". Noh - on's filmimine kukepea? Sumbakem siis metsas, lund on üle põlve, külma 25 kraadi, ees läheb komi jahimees Prokopi oma koeraga, taga püüab filmimeeskond sammu pidada, õlal, süles, seljas "kerge kaasakantav" filmikola. "Sain esimest korda aru, mida tähendab lumevangistus: samm kõrvale rajast, ja oled kadunud, vajud, vajud, ja põhja polegi" - kirjutab Lennart siit koju. Aku kipub külmuma, statiiv muutub jäigaks, talvine päev on valguse mõttes lühike. Komi peatükis tõmbabki Lennart hõimurahva üldise pildi väga konkreetseks: kaks sürjakomi kütti talvises metsas. Jahionn, püünised, küti varustus. Ja mets! Mets annab ja mets võtab. Lennart ei saa rääkida Komi vangilaagreid täis metsadest - see poleks etnograafia? Komi metsade jumalad on surnud, vanad ohvripaigad hüljatud.

Mets muutub salapäraseks vana jahimehe jutus, millest killuke jõuab ekraanile alles restaureeritud versiooni subtiitritõlkes: "Vanad teadsid, et metsas ei tohi ropendada ega vilistada, jõulude aegu ei tohi vett tuppa tassida, päikeseloojangu järel tõusevad ojadest pahad veevaimud..." Nõukogulikus filmis pole kohta komi jahimehe mütoloogilisele maailmapildile ja Baturini "Karu süda" on veel kirjutamata ja filmimata.

Eesti

Kuressaare vana tee veeres Saaremaal saame ühes toidubaaris jutuotsale tuttavate etnograafidega Tartust. Tunneme huvi, kas siinkandis kusagil veel töötavaid pukktuulikuid peaks leiduma, meil Eesti peatükk parasjagu filmis käsil. "Lootusetu! Ärge raisake oma aega otsimisele!" Kuula nad ära ja ära usu kedagi - Käomatsi pukktuulik on siit mõne kilomeetri kaugusel, mölder Vesiku Sass sätib juba veskit tuulde, kui õuele jõuame. Kägisedes võtavad lipitud-lapitud tiivad tuult ja ennäe, ta pöörleb siiski. Jaaniõlle linnased saavadki jahvatatud. Veski sees on põnevad hääled, kui puust hammasrattad ringi jooksevad, nii põnevad, et aastaid hiljem võtab Lepo Sumera neid kasutada ühe draamalavastuse muusikalisel kujundamisel. Täna aga, täna käib õllenõu ringi ning mölder pajatab lugusid veskilistest, veski ehitamisest ja muud soolast saare nalja. Üsna lähedal Vättal filmime paadi ehitamist, see on Lennarti suur armastus olnud juba kahes filmis ning lähiaastate unelma esimene fikseering. "Paat" või "Paadiprojekt", nõnda kõlab pidulikumalt, ja kümned paberid, esildised, eelarvevisandid, toetuskirjad üle maailma...

Koguva kalamees Nuka Ärni toetub kiviaiale, loodetuul mühistab puude lehtedes -  "See paat siin on lastele riide selga andnud ja leiva lauale, võib ütelda, et ta on isegi truum kui teinekord naine on." Teisalt - jaaniõhtul pannakse siin külas paar vana paati põlema, filmigrupi tellitud õlu käib rannas ringi, meie õllemeister Vassel on koos teistega laulumeheks hakanud.
 Lennart on aastate jooksul Koguval perega suvitamas käinud, otse Juhan Smuuli talu naabruses, ning nüüd jaaniõhtuses meretuules naerab - "Peitsime Juhaniga tema rookatuse alla pudeli viina ära, tea, kas on veel alles?"

Hõimukalender 2012 - 2013 (2011). [Lennart Meri filmiretkedest soome-ugri rahvaste juurde aastatel 1969–1988. Kalender on pühendatud Eesti filmi juubeliaastale]. Tallinn: MTÜ Fenno-Ugria Asutus.