Karikakramäng: Salakütt (1977)

Film kuulub noorte filmialmanahhi "Karikakramäng" (1977). "Karikakramängu" kunstiliseks juhendajaks oli Moskva filmimeister Andrei Tarkovski. Tema kätt on tunda nii Peeter Urbla "Promenaadis" kui Peeter Simmi "Tätoveeringus". Toomas Tahvel ("Salakütt") loobus Tarkovski juhendamisest.

Filmi valmimisprotsessist

Loo kirjutab Osvald Tooming koos Jaan Toomingaga. Jaan Tooming peab siiski „Salaküti“ filmimisest teatritöö pärast loobuma. Toominga asemel kutsutakse lavastajaks Toomas Tahvel. Selle lahkumisega koos jäävad kasutamata ka Jaan Toominga eksperimentaalsed ideed.
Operaator Arvo Iho: „Süžee ja alus oli sama, kuid lähenemine ja esteetika olid totaalselt teised. Ta oli eksperimentaalne ja visuaalselt hästi radikaalne, must-valges graafikas oleks see tulnud. Ja Rekkor ütles: „Ei – see lõhub kolme novelli terviku ära“.“

Külliki Saldre enda osatäitmisest: „See naine oleks võinud olla natuke küpsem, kes rohkem on elu valu tunda saanud, raskeid valikuid oma elus teinud, siis oleks see kindlasti märksa mõjusam olnud. Ma olin liiga noor, liiga laps, ja minu jaoks kogu see maailm oli teoreetiline.“
Telesaade „Kaadris: Karikakramäng“ (2011), ERR, http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=124809 (4.08.2012).

Kleinert oli Heino Raudsiku (1929–1979) viimane roll.

Eesti filmikunsti uus laine

1970ndate lõpupoole ja järgmise kümnendi alguses räägiti Eesti filmikunsti uuest lainest. Filmindusse tuli korraga mitu noort lootustandvat režissööri ja operaatorit, keda kohe märgati. Need olid Peeter Simm, Peeter Urbla, Toomas Tahvel, Valentin Kuik, Helle Karis, Olav Neuland, Arvo Iho, Ago Ruus, Raul Tammet, Elo Tust, Mark Soosaar.

Uue laine esimene värske tuulepuhang tekkis noorte filmialmanahhiga "Karikakramäng" (1977). Kolmest novellist koosnevas almanahhis, millest kahe novelli kunstiline juhendaja oli Andrei Tarkovski, näitasid oma lavastajaoskusi debütandid Peeter Urbla, Toomas Tahvel ja Peeter Simm. Kõiki neid filmis andekas operaator Arvo Iho.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 54.

Noored olid ka kunstnik Priit Vaher, näitlejatest Külliki Tool ja Arvo Kukumägi.

Filmikriitikuna debüteeris tollal veel VGIKi üliõpilane Lauri Kärk, kes oma esimeses filmiretsensioonis „Aastavahetuse filmimõtisklus“ (Sirp ja Vasar, 6.01.1978) mõtiskleb seoses värske filmikassetiga „Karikakramäng“ sellest, kas eesti filmikunstis on toimumas põlvkondade vahetus ja kas selleks on ka soodne pinnas.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 11.

Filmialmanahh "Karikakramäng"

Noorte lavastajate filmialmanahhi kavandati Tallinnfilmis juba 1960. aastatel, aga kavatsus sai teoks kümmekond aastat hiljem (1977), kui stuudio uueks peatoimetajaks sai Lembit Remmelga järel Enn Rekkor. Uue noortekasseti lubas Tallinnfilm ekraanile tuua juba aasta pärast. Paraku läks rohkem kui 20 aastat enne, kui kinno jõudis Peeter Urbla toodetud almanahh “Kass kukub käppadele”.

Filmialmanahh “Karikakramäng” jooksis kinodes nädalapäevad, see-eest jäi pikemaks ajaks ringlema filmiklubides. Uute tegijate tulek tekitas poleemikat. Näiteks noor filmikriitik Lauri Kärk oli oma märkustes üsna salvav, teatrilavastaja Ingo Normet kaitses debütante. Samuti toetas kolleege oma mängufilmist unistav Mark Soosaar.
Telesaade „Kaadris: Karikakramäng“ (2011), ERR, http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=124809 (4.08.2012).

Huvitavat vaatamist lisaks:

Telesaade „Kaadris: Karikakramäng“ (2011), ERR, http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=124809