Avaleht » Filmiliigid

Jüri Rumm (1929)

Rummu Jüri: 2 jagu, osa episoode teises jaos on katkendlikult säilinud

Hans Varessoo samanimelise romaani ainetel

Videofilmina taastatud 1996.a.

Mängufilm | Seiklusfilm Kestus: 101:40

Huviinfo

Nimikangelase isikust

Rummu Jüri (Jüri Rummo) sündis 2.08.1856 (21.07.1856) Kehtna vallas talurentniku Jaan Rummo esimese pojana. Oli noorukina toapoisiks Kehtna mõisas, kus õppis pisut saksa keelt. Kord varastas ta mõisast oma haige isa jaoks tüki liha (teiste andmete järgi pudeli veini), mille eest härra lasi talle tallis ihunuhtlust anda. Mõni aeg hiljem mõistis Harju maakohus talle 6 kuud vangistust kauba varguse eest vene rändkaupmehelt. Vabanedes hakkas ta mõisaid röövima. Tema lähemad kaaslased röövretkedel olid Mats Salm ja Ado Antrep, kes aga peagi tabati. Korduvalt peeti ka Rummu Jüri peale ajujahti, mitu korda tabatigi, aga iga kord õnnestus tal põgeneda. Seda isegi Tallinna lossivanglast, kus ta ronis läbi lae ning lõpuks laskus lossitornist köit mööda alla. Selleaegsed saksa ja saksameelsed maakeelsed ajalehed ("Tallinna Sõber") kurtsid, et “mõistmata rahvas” hoidvat teda “läike pärast, mis tema kelmipea ümber hiilgab”, ja nimetasid teda sealjuures “Eestimaa Rinaldo Rinaldiniks”, ning et “naesterahvad olla teda siin ja seal põgenemiste juures aidanud“, siis ka “Eestimaa Don Juaniks”. Samad ajalehed tõid ka näiteid sellest, kuidas ta vaeseid abistas. Eestimaa mõisnikekogu lubas tema tabajale autasuks 100 rubla, millele Tallinna linnavalitsus veel 75 rubla lisas. 

27. detsembril (15. detsembril) 1879 tabati Jüri Rummo lõpuks oma koduvallas Kehtna vabadiku Jaan Seimanni juures. Jüri Rummo oli siis 23-aastane. Ka seekord oli ta kinnipidamisel haagikohtuniku juures oma rauad juba läbi viilinud ja ühe seinapalgigi läbi lõiganud. Selle eest ja “trotslikkuse pärast” lasi haagreht talle 30 hoopi anda. Tallinna toodi ta raudus, kahe kõrvalistuva saatja vahel saani külge seotult. Tallinna lossivanglas kohandati tema jaoks eriline kamber kahekordse lae ja põrandaga ning rautatud uksega. Päevapiltniku juurde viidi raudus Jüri 9 valvuri saatel, nendest üks ratsa. Sellest käigust pärinebki foto, mis trükitud ka Aarne Vinkeli “Eesti Rahvaraamatus” (1966). Ülemmaakohus mõistis Jürile 15 aastat sunnitööd Siberis, arvestades eriti röövimist Sausti mõisas, kus ta oli ähvardanud kõik Eestimaa mõisad paljaks röövida.

Tema käekäigust Siberis on oma mälestustes kirjutanud sunnitööliste laagrite ülevaataja krahv Alfred Keyserling, kes kohanud Rummot Aleksandrovskoje vanglas (praeguses Irkutski oblastis). “Ma võtsin rikastelt ja andsin vaestele,” rääkinud vang. “Ma võisin minna kuhu tahes, kui vaid ütlesin, kes olen. Igal pool võeti mind vastu, pandi paremad söögid ja joogid ette, naised rippusid mul kaelas. Jüri Rummot Eestimaal ei unustata.”  Aastal 1894 täitus Rummu Jüri karistusaeg, ta oli siis 38-aastane. Tema edasisest saatusest ja surmaajast pole midagi teada.
Kalda, M. (2000). Mis mees ta on? Tallinn: lk 178-217.
Rummu Jüri, http://et.wikipedia.org/wiki/Rummu_J%C3%BCri (12.11.2012).

Filmi saamisloost

Legendaarse Rummu Jüri isik köitis filmiinimeste tähelepanu juba 1914. aastal, mil Johannes Pääsuke hellitas mõtet selle teema kallale asuda. Asjaolude või juhuse sunnil tegid aga mõtte 1929. aastal teoks Johannes Märska ja lavastaja Johannes Loop. Sama aasta septembris kirjutati ajalehes „Esmaspäev“ nr 41, et „Jüri Rummust“ on kolmandik juba võetud. Käsikirja aluseks oli lehe järgi 1908 Tallinnas ilmunud Hans Varessoo rahvaraamat „Jüri Rumm. Algupärane roman Eestimaalt“.
Paas, V. (1980). Olnud ajad, lk 153.

Nii nagu enamik varajasi eesti filme, valmis ka „Jüri Rumm“ kitsastes oludes. „Filmileht“(1929, nr 20, lk 6) kirjutab, kuidas linateose tarvis korjati rõivaid, mööblit ja rekvisiite üle Tallinna kokku, ja kurdab samas, et riik ja meie rahamehed ei toeta kuidagi kodumaist filmiproduktsiooni. „Otse imestama paneb, kuidas on saadud seni üle kõigist raskustest. Sisevõtete tegemisel on „Rummu Jüris“ kasutatud vaid „Estonia-Filmi“ ateljeed. /.../ Kuid hea tahtmisega saadakse üle kõigest. Filmimine toimub ööseti. Inimesed, kes päeval töös, ei kohku tagasi ohverdamist oma puhkeaega. Välisvõtted on tehtud Sakus, Mõigus ja Kiisal. /.../ Sageli on tegelastel tulnud kõmpida kümneid kilomeetreid päevas tassides veel kaasas rekvisiite ja kostüüme.“

Samas „Filmilehes“ nr 20, lk 6-7) tutvustatakse filmi peaosalisi, kellest paljud on asjaarmastajad näitlejad. Hans Suursööt, kes astub üles Rummu Jüri rollis, esineb esmakordselt filmis ja üldse näitlejana. „Seda üllatavam on tema loomulik and, süvenemine osasse. /.../ Tuntud sportlase ja ratsutajana omab ta arendatud keha nagu see kangelasele kõigiti kohane. /.../ See on esimene kord meie filmiajaloos, et väljendatakse ajaloolist isikut. Esimese katsena häädtõotav.“ Boris Borissoffi (Jaanikose) rolli parunina peetakse samuti õnnestunuks. Naispeaosa mängiv Ly Kerge Jüri pruudi Madli osas aga pakkuvat  naiselikult õrnana ja kaastundlikuna „kauni kuju“. Väiksemades naisosades esineb parunipreilina Miss Estonia - Meeta Kelgo ning mõisaprouana Salme Peetson, kes omades juba filminäitlemise kogemusi aitavat filmile kaasa. Samas ajakirjas (lk 7) märgitakse, et valminud film on umbes 4000 m pikk ja peale ringkäiku kodumaa kinodes arvatavasti suundub Venemaale, milleks on käimas läbirääkimised.

Filmi jõuab linale 11. detsembril 1929 korraga kahes pealinna kinos, Grand-Marinas ja Rekordis - „et ära hoida liigset rahva tungi kinos“ (samas, lk 4). Mõlemas kinos jooksis filmi esimene jagu seitse ja teine kuus päeva. Korduslinastus toimus Grand-Marinas 1930. aasta märtsis, edukalt linastub teos ka Eesti väikelinnades, märgib Veste Paas (Olnud ajad, lk 159, 163).

Filmi vastuvõtust

Rahva huvi oma kangelase vastu oli mõistagi suur, kuid kriitika filmi eriti ei hellitanud. Rasmus Kangro-Pool oma Päevalehe  arvustuses (1929, 13. dets, lk 6) teeb etteheiteid nii nõrgale käsikirjale, kust puudub tegevuse tempo ja „situatsioonide põnev vaheldusrikkus“, ebausutavustele ajaloodetailides kui ka osatäitjate mängule. Juhan Jaik Postimehes (1929, 13. dets, lk 4) on oma hinnangutes leebem, pidades filmi enam-vähem rahuldavaks. Ta kiidab Hans Suursöödi õnnestunud esinemist peategelasena ja sobivust sellesse rolli, samuti Voldemar Pätsi ja Olga Holtsi popsipaari osades. „Üldiselt peab aga tüki kohta ütlema, et ta on põnev. Muid pretensioone tükil pole, kui mitte arvestada teda olufilmina, millisena ta jätab võlgu. Peaasi – on põnev ja mis vähenõudlikust muud tahtagi“, resümeerib ta. Anonüümne autor Rahvalehes (17. dets 1929) nimetab uudisteost aga lausa „sammuks tagasi meie filmitööstuse alal“, mis teeb karuteene Rummu Jürile jt rahvuslikele kangelastele.  Tema meelest ei tohiks oma kangelasi nii kergel käel ja vildakalt „linale visata“. „Ärge filmige „Mahtra sõda“, ärge filmige „Vürst Gabrieli“. Sest need filmid on kallid igale eestlasele ja nende sarnasel kujul linale toomine on rahva vaimlise varanduse labastamine“ – lõpetab autor nördinult.

Kõik arvustused kiidavad aga üksmeelselt Konstantin Märska operaatorikunsti ja ilusaid maastikuvõtteid. Veste Paasi hinnangul on Märska oma kaameraga tegelikult filmi täieõiguslik kaaslavastaja (kui mitte pealavastaja). Paas, V. (1980), lk 161.

Rahvasuus heroiseeritud hobusevarga Jüri Rummu lood on rahvatükiks väga tänuväärne materjal. Maie Kalda artiklikogust «Mis mees ta on?» selgub, et Raplamaal tegutsenud kelm Jüri Rumm(o) on pakkunud inspiratsiooniainet väga erinevates loominguvaldkondades – folklooris, ilukirjanduses, sõna- ja muusikateatris, aga ka filmistsenaariumideks.  Pärast Märska-Loobi tummfilmi on tema lugu korduvalt püütud ka ekraanile tuua, kuid see saab teoks alles 75 aastat hiljem – aastal 1994, mil valmib Jaan Kolbergi „Jüri Rumm“.

Kummati on Jüri Rumm siiani tabamatu - ta teekond filmis (kunstis) on jäänud ikkagi kuidagi poolele teele, leiab Jaak Lõhmus. „Nii et kõik on nagu käeulatuses, kuid siiski kättesaamatu. Seikluslikuks kelmilooks pakuvad ajalugu ja rahvasuu ning sajandi jooksul kirjutatud eri tõlgendused materjali küll ja küll. On vaja ainult skulptuur kivikamaka seest välja võtta“
Lõhmus, J. (2000). Kelm olla on uhke ja hää. Hobusevaras Jüri Rumm pakub loominuks jätkuvalt inspiratsiooni. Postimees: Arter, 17. juuni.

Vana tummfilm taastatakse videofilmina 1996. aastal, kuid osa episoode filmi teises jaos on tänaseni katkendlikult säilinud, ka osa originaalseid vahetiitreid on kadunud.

Allikad:

Kalda, M. Ja kui neid mehi ei ole [Rummu Jüri kui rahvuskangelane kirjanduses ja teatris]. (1997). Looming, nr 7, lk 970-987;  Kalda, M. (2000). Mis mees ta on? Tallinn: lk 178-217.

Rummu Jüri, http://et.wikipedia.org/wiki/Rummu_J%C3%BCri (12.11.2012).

Paas, V. (1980). Olnud ajad. Tallinn: Eesti Raamat, lk 153-163.

„Rummu Jüri“ puhul (1929). Filmileht, nr 20, lk 4-7.

Jaik, J. (1929). “Rummu Jüri”. Uus eesti film. Postimees, nr 339, 13. dets lk 4.

Kangro-Pool, R. (1929). “Rummu Jüri” ekraanil. Päevaleht, nr 338, 13. dets, lk 6.

Karuteene Rummu-Jürile. Samm tagasi meie filmitööstuse alal (1929). Rahvaleht, nr 147, 17. dets, lk 6.

Lõhmus, J. (2000). Kelm olla on uhke ja hää. Hobusevaras Jüri Rumm pakub loominuks jätkuvalt inspiratsiooni. Postimees: Arter, 17. juuni.

 

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm