Künnimehe väsimus (esialgne variant) (1982)

Künnimehest Andmebaasile

"Künnimehe väsimus" valmis oma esialgses versioonis tunnipikkusena, st oli 6-osaline film. Film oli leidnud stuudios väga heatahtliku vastuvõtu, ka kohalikud võimumehed, küll teatava kriuksuga, olid meie argumentatsioonidega nõus ja nii pakkus stuudio tollane direktor Andres Arnover (selle filmi suur patrioot) Moskva Kinokomiteele teda kui 6-osalist filmi, ehkki plaanitud oli see täismetraažiline film muidugi 5-osalisena. Moskva Kinokomitee dokfilmide Peavalitsuse boss (ei tea ametikohta täpselt) Protsenko oli karjuvalt resoluutne: " Ärge isegi sõitke siia, kui film pole ümber tehtud viieosaliseks!" Pidasime kõik nõu ja otsustasime (suuresti direktori ettepanekul) teha siiski 6-osalise filmi negatiivmontaaži ära, kopeerida ka heli ning stuudio kulul valmistada üks tunnipikkune koopia. Ja alles selle järel, õieti muidugi üheaegselt, alustasime Jüri Müüriga tihkeltmonteeritud filmi lühendamist. Mis - tuleb tunnistada – oli raskem kui esiotsa paistis. Aktiivse, otse agressiivse autoriteksti ja rohkete sünkroonvõtetega filmi harakiri oli ju ohtlik ka sisuliselt - lühendades võis kaduma minna filmi peidetud sõnum sotsialistliku tootmissüsteemi ebaõnnestumisest. Aasta oli – kordan - alles 1982... Aastalõpu plaanitäitmise hüsteeria nii Tallinnfilmis kui ka Moskva Kinokomitees lisas ju omajagu
vürtsi selle raske saatusega filmi sünniloole.
Moskvasse sõitsime filmi üle andma meie kahekesi – direktor Arnover ja mina, Enn Säde. Kahjuks jäi Jüri Müür kaheks nädalaks haigeks. Juhtus ime – vaatamata toimetajate-rügemendi kohati hüsteeriliseks muutunud kisale võttis Protsenko filmi vastu ainult ühe tekstilise parandusega. Kõik muu oli alles ees.

Enn Säde   10.10.2012

Andres Sööt: Nähtuseks meie tasases filmielus on J. Müüri ja E. Säde «Künnimehe väsimus». Vaielda selle filmi vormi ja keele üle võib küll, hinnata väga või üldsegi mitte, kuid üks voorus, antud juhul olulisim, on autoritel olemas — nad püüavad probleemi lahendada, midagi muuta. Ja peab ütlema, et nad ei salli kokteili, mille koostisosadeks on tõde ja vale. Viimasel ajal on filmitegijate hulgas märgata teatavat spetsialiseerumist. Omaette mõisteteks on kujunenud R. Marani loodusfilmid, H. Roosipuu spordifilmid, J. Müüri ja E. Säde põllumajandusfilmid, P. Toominga fotofilmid, J. Guteva sõpruslinnade sari jne.
Ringküsitlus: tõsielufilm ajapeeglis (1983). [Vastavad Viivi Grossschmidt, Andres Sööt, Peep Puks, Heli Speek, Valeria Anderson, Peet Väinastu, Uno Heinapuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk. 25-33. 
 

Enn Säde konfliktikomisjonist 1980ndate lõpus (seoses riiulifilmiga "Lindpriidega"):

Lahtilöök Moskvas kevadel 1986
Kättejõudvate 1980. aastate brežnevlikus riigis saavutab sumbumine oma haripunkti. Filme küll tehakse, kuid järjest rohkem jääb neid sinna, riiulile. Nõukogude võimu interreegnum „vanaisalt vanaisale” (Brežnev-Antropov-Tšernenko) lõpeb füsioloogiliselt, Gorbatšov tõuseb peasekretäriks (1985), umbsuletud impeerium hakkab krigisedes ja kägisedes laiali vajuma, Gorba on käivitanud protsessid, mida ta ei ole suuteline enam kontrollima.

Ja ikkagi – veel 1985. aastal on lootusetu „Lindpriisid” lagedale tuua. (Näiteks Müüri ja Säde „Künnimehe väsimus” (1982) oli kuni veebruarini 1986 riiulifilm.) Midagi selles vallas ei too paraku kaasa ka muidu üpris uutmismeelne Eesti filmimeeste VI kongress märtsis 1986. Läbimurre algab Moskvas Nõukogude Liidu Kinoliidu V kongressil, mida peeti 13. – 15. maini 1986. Eestlastest kineaste on sellel omamoodi epohhi looval istungil üpris palju: Peeter Simm, Jaan Ruus, Ago Ruus, Rein Maran, Andres Sööt, Priit Pärn jt. Sealsel mäsleval, kriitikarohkel kongressil on vägevaid sõnavõtte riiulifilmidest, kongressi otsustes muutub see üpriski laialivalguvaks iginõukogulikuks targutamiseks: „Kinoliidu organisatsioonidel tuleb arutada filme, mida ühel või teisel põhjusel ekraanile ei lubatud, ja anda Goskinole igale sellisele filmile argumenteeritud soovitus.” Aga terves suures Nõukogude filmiilmas on nn riiulifilme ikka sadu ja sadu. Kuid aeg on küps, ime sünnib siiski ning meie keelepruuki ilmub uus, ehkki kaua oodatud mõiste „konfliktikomisjon”. Üleliidulise konfliktikomisjoni etteotsa saab edumeelne filmikriitik Andrei Plahhov. Muidugi pole ma teab mis originaalne Gabriel García Márquezt tsiteerides: „üks asi on tagantjärele tarkus, teine – pöörases ajas vahetult tiirelda”.

Tallinnas tuleb osa Moskvast naasnud, veidi Gorba-tuultest õhetavaid kinokongressi deputaate kokku ning nii organiseerub Eesti Kinoliidu konfliktikomisjon, etteotsa saab Peeter Simm. Olen ka ise valitud „konflikte lahendama”, ehkki meile pole esiotsa selged meie volituste piirid ja õigused, aga me lahendame selle enneolematult lihtsalt. Me lihtsalt võtame need õigused, funktsionäärid ei suuda uskuda oma silmi ja kõrvu, kaasame komisjoni istungitele võimalikult palju inimesi väljastpoolt filmiilma, et meie otsused oleksid kohe kõigile ja laialt teada. (Siim Kallas on tollase Rahva Hääle peatoimetaja asetäitja, Paul Mõtsküla ladusate tõlgetega endale nime teinud literaat, muuhulgas „uutmise”-sõna loonud kirjamees jpt). Mingit õnnistust ei saa me kusagilt (nt kõikvõimalikest komiteedest), iseenesest on see ju kiire, tõhus ja efektne avantüür.

Tuleb välja, et Eesti Telefilmis on kokku 14 tundi riiulifilme pluss neli tundi „Lindpriisid”, Tallinnfilmis vaid kaks lühemat dokfilmi pluss täispikk „Künnimehe väsimus”. Pikalt unustusse lükatud filmid tulevad ekraanile, konfliktikomisjon ei suuda kuidagi mõista, miks need lood on olnud keelatud. Püha lihtsameelsus!
Säde, E. (2012). "Lindpriide" priikssaamise kroonika. Sirp, 11. mai, lk 22-23.