Künnimehe väsimus (1982)

„Künnimehe väsimuse“ tee ekraanile

Tootmine: 31.03.1982 - 13.12.1982

13.12.1982: film võetakse Eesti NSV Kinokomitee aktiga vastu.
21.01.1983: filmi venekeelne dublaaž „Чтобы пахарь не уставал“ võetakse vastu NSVL Kinokomitee poolt tavakohases sõnastuses „lubatud igasugusele auditooriumile“ (nn üldekraanifilm).
Aprill 1983: film saab I auhinna ja diplomi üldekraaniliste dokumentaalfilmide konkursil VII üleliidulisel põllumajandusfilmide festivlil Alma-Atas, ühtlasi ka NSVL Kinoliidu diplomi stsenaristidele ja režissööridele J. Müürile ning E. Sädele, samuti ajakirja „Žana Film“ auhinna.
Aprill 1983: hõbemedal NSVL Rahvamajandussaavutuste Näitusel Moskvas.
11.05.1983: filmi esilinastus (II Nõukogude Resti filmifestivali programmis).
Mai 1983: peaauhind parimale dokumentaalfilmile (koos filmiga „Tallinn 80“) II Nõukogude Eesti filmifestivalil.
08.09.1983: NSVL Kinokomitee Kinofikatsiooni ja Filmilevi Peavalitsuse ülema ringkiri nr 2/03-6-12124, mis soovitab kasutada filmi „Künnimehe väsimus“ vaid sihtseanssidel eriauditooriumides (so põllutöömasinaid konstrueerivad ja ehitavad ettevõtted). Sellele järgneb Eesti NSV Kinokomitee esimehe analoogiline käskkiri Eesti auditooriumile, kus juba puudub sõna „soovitab“.
17.11.1984 suri Jüri Müür.
1985: taotlused NSVL Kinokomiteesse filmi linastuspiirangute mahavõtmiseks.
27.02.1986: Eesti NSV Kinokomitee kiri NSVL Kinokomitee Kinofikatsiooni ja Filmilevi Peavalitsuse ülemale: „... Eesti NSV Kinokomitee palub täiendavalt seletust auditooriumi piiramise asjus. Kui otsust on muudetud, palume teatada. Loeme vajalikuks teatada, et antud küsimuse lahendamisest on huvitatud vabariigi direktiivorganid.“
7.04.1986: Eesti NSV Kinokomitee vanemtoimetaja telefonikõne NSVL Kinokomiteesse repertuaari planeerimise ja filmide tiražeerimise osakonna ülemale poolteist kuud vana kirja asjus. Selget vastust ei anta.
14.03.1986: Eesti Kinoliidu VI kongressi eelses „Sirbi ja Vasara“ filmiankeedis küsib M. Soosaar, miks „Künnimehe väsimus“ on siiani kinoekraanidele tulemata?
17.—23.03.1986: „Künnimehe väsimus“ linastub Eesti Kinoliidu kongressi nädalal „Kosmoses“ Eesti NSV Kinokomitee eriloal.
14.—18.05.1986: linastused festivali „Tartu kevad“ raames Tartu kinos „Saluut“.
10.—15.06.1986: film linastub Tallinna kinos „Kosmos“ seoses vanalinna päevadega.
16.—22.06.1986: film linastub Elva kinos „Heli“ seoses filminädalaga „Suvi 86“.
19.06.1986: Eesti NSV Kinokomitee esimees teatab Eesti Kinoliidu juhatusele, et „Künnimehe väsimus“ on „veebruarikuust lubatud ekraanile“. Eesti Filmifondi toimetajad ja Kinokomitee vastutavad töötajad ei tea sellest midagi.
Seisuga 3. juuli 1986
Dialoog: Neli aastat enne aega: Jüri Müür - Enn Säde (1986). Teater. Muusika. Kino, nr 8, lk 20-29.

Liivi Uuet sirvib Tallinnfilmi kunstinõukogu protokolle

„Künnimehe väsimus”
Dokumentaalfilmide stsenaariume kunstinõukogus üldiselt ei arutatud. Need vaatas läbi toimetuskolleegium. Tutvuti juba valmis filmidega, nende hulgas oli ka erialaseid ja õppefilme. Viimaste arutelud olid üsna lühikesed ja piirdusid tavaliselt vaid tasustamisgrupi määramisega. Võis aga ka teisiti juhtuda. 7. jaanuaril 1983 toimunud koosolekul vaadati kolme filmi: „Triumf! Kas lõpp või algus?” (kõrgushüppaja Jüri Tarmakust, üks osa), ringvaade „Nõukogude Eesti”, „Põletushaavade ravi A. Seppo meetodil” (kolm osa) ja „Künnimehe väsimus” (viis osa). /---/

Ja siis tuleb Jüri Müüri ja Enn Säde „Künnimehe väsimus”, algse pealkirjaga „Linnalt maale” või „Tehaselt maale”. Eestis käis parasjagu viimane katse päästa sotsialistlikku põllumajandust – agrotööstuskomiteede loomine. Filmist pidi saama ilmselt selle protsessi ja üleliiduliselt käivitatud toitlusprogrammi „trooni kroonika”, kuid tulemuseks oli üks parimaid Eesti dokumentaalfilme, mis rääkis masinatest, veel enam inimestest ja kogu meie elust ja mitte ainult maaelust. Film jätkas teoste „Võõras higi” ja „Läbi halli kivi” teemat.

Arutelul saab töö väga kõrge hinnangu. R. Maran: „Tegemist on teravalt publitsistliku filmiga. Vahendid vastavad eesmärgile. Tegijad ronivad ekraanile ja muutuvad ise tegelasteks. Siin see ei sega [– – –] Ma ei usu, et verbaalne osa on liiga ränk. Kogu aeg tuleb uus informatsioon peale. Jutufilm. Mõttefilm.” Andres Söödi arvamusele, et film mõjub veidi venitatuna, vastab mitu esinejat, et kordused lülituvad sellesse laadi, kõik kordub, aga sein on vastas, midagi ei muutu. Keskkomitee esindaja Andres Arnover (A. Arnover oli "Tallinnfilmi" direktor. Toimetaja) märgib, et filmi on vaadanud ka NLKP töötajad ja jäänud rahule. Üksmeelselt antakse filmile I grupp. L. Ilves ütleb arutelul huvitava mõtte: „See laad sobib probleemfilmi jaoks, mis võtab tõsiselt ette. Kui soovida, siis idealistlikult – suuremat üldistusastet. Aga seda tahta oleks vist liiga palju.”

Uuet, L. (2012). 5000 lehekülge filmiajalugu. Tallinnfilmi kunstinõukogu protokollid. Tuna, nr 3, lk 74-79.

Filmist ajakirjanduses

Andres Sööt: „Nähtuseks meie tasases filmielus on J. Müüri ja E. Säde „Künnimehe väsimus“. Vaielda selle filmi vormi ja keele üle võib küll, hinnata väga või üldsegi mitte, kuid üks voorus, antud juhul olulisim, on autoritel olemas — nad püüavad probleemi lahendada, midagi muuta. Ja peab ütlema, et nad ei salli kokteili, mille koostisosadeks on tõde ja vale. Viimasel ajal on filmitegijate hulgas märgata teatavat spetsialiseerumist. Omaette mõisteteks on kujunenud R. Marani loodusfilmid, H. Roosipuu spordifilmid, J. Müüri ja E. Säde põllumajandusfilmid, P. Toominga fotofilmid, J. Guteva sõpruslinnade sari jne.“
Ringküsitlus: tõsielufilm ajapeeglis (1983). [Vastavad Viivi Grossschmidt, Andres Sööt, Peep Puks, Heli Speek, Valeria Anderson, Peet Väinastu, Uno Heinapuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk. 25-33. 

Enn Kalda: „Möödunud nädala keskel saabusid Alma-Atast „Tallinnfilmi“ rõõmustavad sõnumid. VIII üleliidulisel põllumajandusfilmide festivalil sai Jüri Müüri ja Enn Säde film „Künnimehe väsimus „ festivali parimale dokumentaalfilmile määratud esimese auhinna, diplomi ning rahalise preemia. „Künnimehe väsimus“ tunnistati samuti festivali parimaks autorifilmiks ning pälvis NSV Liidu Kinematografistide Liidu ja Kasahhi NSV Kinoliidu diplomi. Kasahhi NSV filmiajakiri „Uus Film“ kroonis teose auhinna ning diplomiga parimaks publitsistlikuks filmiks. Jüri Müüri ja Enn Säde stsenaarium pälvis Üleliidulise Rahvamajandusnäituse hõbemedali ning sellega kaasneva preemia, samuti tunnistati hõbemedali väärseks filmi režii.

Pärisime festivalimuljeid äsja tagasi saabunud Jüri Müürilt ja Enn Sädelt.

Mida kujutab festivali muljete põhjal tänane põllumajandusfilm?
J. M.: Üldse oli võistlemas 83 filmi. Esindatud olid kõik Nõukogudemaa suuremad stuudiod. Oli mitmeid küllalt huvitavaid probleemikäsitlusi. Aga väga suur protsent oli filme, mille iseloomustamiseks kordaksin ühe lüpsja, sotsialistliku töö kangelase sõnu: „Vaadates paljusid filme, kipub keelele järeldus, et toitlusprogramm pole mitte ainult täidetud, vaid ka ületatud.“ Ilma liigse tagasihoidlikkuseta võib öelda, et meie film oli mõneti omalaadne nähtus sel festivalil.

Mille poolest?
J. M.: Raske öelda. Aruteludel hakati „Künnimehe väsimuse“ laadi nimetama konstruktiiv-kriitiliseks suunaks.

Nii et pühapäevi oli rohkem?
J. M.: Jah. Ja üldiselt meie kohta märgiti mitmetes arutlustes, vestlustes ning kohtumistel, et aitab ainult saavutuste näitamisest. Kui näitate saavutusi, siis näidake ka, kuidas on nendeni jõutud. Mitte ainult paraadipoolt. Nõnda arvati.

Mis „Künnimehe väsimuse“ kohta veel arutlustel räägiti?
E. S.: Mingil määral korrati seda, et paistame silma kompetentsusega. „Künnimehe väsimuse“ tegijatel ei ole ambitsioone nn. kinokunsti teha, mis ka õige on. Paljud sattusid just seepärast kriitikaobjektiks, et olid võtnud küll põnevad probleemid, aga kukkusid kinokunsti tegema seal, kus seda üldse vaja poleks olnud. Festivalil saime kinnitust oma laadile, kus on nn. alasti publitsistika, ambitsioonideta kujunditele. Kui need materjalis ilmnevad, tekivad — siis palun, aga ilma sellele pürgimiseta, pingutamiseta. Tundub, et meie meetod on end õigustanud. Selle poolest erinesime ülejäänud seltskonnast üsnagi palju. Nii esituse struktuur kui ka mõtlemise laad olid teistsugused.

J. M.: Me esitame fakte ning inimeste arvamusi nende faktide kohta. Vaataja teeb ise järeldused, me ei suru talle peale mingit kinematograafilist kujundit. Alatasa mainiti arutelul asjalikkust, filmi sisutihedust. Filmi tuli mitmel korral näidata veel väljaspool festivaligi. Kasahhi Kinokomitee esimees ütles näiteks, et ta ei ole viimase kümne aasta jooksul näinud ühtegi nii põnevat filmi, ei mängufilmi ega muudki. Tunnustussõnu tuli kuulda NSV Liidu Kinematografistide Liidu teadusliku filmikomisjoni esimehelt A. Burimskilt, Lennautšfilmi peatoimetaja asetäitjalt N. Serebrjakovalt, NSV Liidu Põllumajandusministeeriumi informatsiooni ja teadusliku propaganda osakonna juhataja asetäitjalt F. Vaginilt ja paljudelt teistelt.

Kas film on nüüd juba üleliidulisel ekraanil?
E. S.: Maikuus peaks tulema kopeerimisvabrikust esimesed 21 koopiat, mis lähevad ringlusse.
Kalda, E. (1983). Üleliiduline esikoht eesti dokfilmile [tagasivaade E. Säde ja J. Müüriga Alma-Ata festivalile, kus "Künnimees" esikohale tuli]. Sirp ja Vasar, 6. mai.

Jaak Lõhmuse intervjuust Enn Sädega:

Filmitegija jääb ise alati kaadri taha ja tema tegelikku töövaeva võime ainult aimata.“Künnimees“ oli film, millel oli väga raske saatus, mitu ametimeest nimetas seda nõukogude-vastaseks, fašistlikuks jne. Aga sel oli ka oma pluss: selle filmiga oli teil Jüri Müüriga vist võimalus kohtuda vahetult vaatajatega rohkem kui ühegi teise filmiga?
See on asi, mis kaalub üles kõik need närvide põletamised, mis ei ole tänasenigi lõppenud. Alles 17. aprillil (1986) vaatas Andrei Plahhovi konfliktikomisjon Moskvas filmi. See on neli aastat pärast Alma-Ata üleliidulist esikohta ja neli ja pool aastat pärast filmi sündi.
Lõhmus, J. (1987). Vastab Enn Säde. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 4-14.

Ine Viiding: „Kirjanikud käisid taas Paide mail, kes seda enam öelda oskab, mitmendat korda juba nende aastate jooksul, mil Kirjanike Liitu ja rajooni seob šeflusleping. On käidud üksiti, kaksiti, kolmiti. Ja suuremategi kogude kaupa: kirjanduspäevi avamas ja lõpetarnas, muidu uudistamas. Kõigele varasemale vaatamata tundub viimatine reis eriline. Võib-olla andis selle uudsusetunde ühine koosolek, võib-olla see, et käidi nii mitmes majandis, mitmete gruppidena, kuuldi arvukatest probleemidest, saadi vastused tekkinud küsimustele. Muljeid kogunes palju, külalised olid elevil; õhevil nii nähtust kui ka oma mõtetest ja järeldustest. Ajapikku hakkas järjest kuuldavamalt kõlama sõna VÕLG. See kostis kõnetoolist ja mujaltki. Vahest ehk võikski nimelt toda pidada kogu kevadise päeva, aga ka mitmete aegade märksõnaks. /---/

Ühest või teisest asjast filmi teha peaks olema märksa keerulisem kui näiteks artiklit valmis kirjutada. Ometi on meie vabariigi korduvalt hurjutatud filmimehed kõnesolevate küsimuste analüüsil ja kujutamisel suure töö ära teinud. Hiljuti Tallinnas lõppenud filmifestivali suurelamus minu jaoks oli Jüri Müüri ja Enn Säde „Künnimehe väsimus“, tõeline kunstiteos, mis haarab ja sunnib kaasa mõtlema — sellele vaatamata, et kuulub dokumentaalžanri. Põlluharija raskes töös on see film suutnud tõusta töömehe kõrvale. Asuda talle appi. Tollest, alles äsja valminud filmist kõneles ka Udo Kalamann, väites: seal tunnetab juba üsna paljut tegelikest probleemidest, tõelisest raskusest. Just niimoodi väsib meie künnimees.“
Viiding, I. (1983). Põllumehe hing [kirjanikud maaelust ja filmist "Künnimehe väsimus"]. Sirp ja Vasar, 10. juuni.

Maris Balbat: „Eesti programmi kuulus seekordse kokkutuleku nael J. Müüri ja E. Säde „Künnimehe väsimuse“ näol: filmist oli kuuldud, seda oodati ning sümpoosioni lõpul saabus ka teade esikoha määramisest filmile Alma-Ata festivalil. Alustagemgi selle filmi retseptsioonist. Kohe arutelu algul öeldi välja ka juba varem mõnevõrra levinud seisukoht, et „Künnimehe väsimus“ „ei ole kino“, ei ole filmikunst. Enamiku sõnavõtjate etteasted kujunesid poleemikaks selle väitega. A. Redovics: „Künnimehe väsimuse“ autorite jaoks on tähtsamatki kui see, kas nad on kunstnikud või mitte. Dokumentaalfilmi paljuräägitud kunstilisus pole meid veel kuhugi viinud peale autorite eneseväljenduse. Siin on aga olulisemat: film puudutab valusaid kohti meie elus. Leedu dokumentaalfilmide peatoimetaja Ferdinandas Kauzšnas: seda, millest räägib Müüri ja Säde film, teadsid need, kellest asjad olenevad, juba ammu. Selles plaanis film niisiis midagi ei anna. Siiski on see film vajalik; ühiskonnale on vaja, et teravatest asjadest räägitaks avameelselt. H. Frank: vaidlus selle üle, kas „Künnimehe väsimus“ on filmikunst või mitte, on skolastiline. See on film (iseküsimus, mis žanris) ja ta jätab pärast vaatamist hinge erutuse. Müür viib oma reportaaži läbi väga põhimõttekindlalt: tema näost, tema veendumusest usun, et sel inimesel on õigus rääkida minuga neist asjust. Filmis (nagu elutõele vastavas filmis peabki olema) on nii valgust kui ka varju, ning kuigi vari on siin tugevam, näeme inimesi, kes töötavad ja püüavad asja parandada.“
Balbat, M. (1983). Kolmeteistkümnes [Balti kineastid-dokumentalistid Põlvas]. Sirp ja Vasar, 17. juuni.

Heli Speek: „Mida lisada sõnades säärasele filmile nagu „Künnimehe väsimus“ (režissöörid ja stsenaristid Jüri Müür ja Enn Säde, peaoperaator Peeter Ülevain)? Et see ekraanitöö on tihedalt seotud tähtsa probleemiga, toitlusprogrammiga, on hea vastuvõtt ootuspärane. Kuid autorid pole tahtnud mõjuda ainult aktuaalsusega. Sügavat lugupidamist äratavad ainetundmise põhjalikkus, eetiline suhtumine põllumehesse, ausus. Ilmselt on probleemfilmide mõju seletatav ka sellega, et neid pole kuigi palju ja nad pole kulunud. Jüri Müürilt võiks õppida, kuidas probleemi tuumani jõuda ning mitte pakkuda pooltõdesid. Õieti ongi Jüri Müür üks väheseid, kes meie ekraanipildis on kujundanud välja oma stiili, mis niivõrd isikupärane ja režissöörile ainuomane, et kes tahes temaga ka koos ei töötaks, ei suudaks too ennast oluliselt maksma panna.“
Speek, H. (1983). Dokumentaalfilm ja peatumishetk [Tallinnfilmi dokumentaalfilmide aastaülevaade]. Sirp ja Vasar, 8. juuli.

Maris Balbat: „Peale kahte loiuvõitu sümpoosioni, millega Kinomaja oma hooaega alustas, märkis siinsete sügistööde algust ka üks pingestatud ettevõtmine: linastusid Jüri Müüri ja Enn Säde uued probleemfilmid „Kus kasvavad kivid“ ja „Maa kivid“ („Eesti Telefilm“) ning ühtlasi näidati möödunudaastast „Künnimehe väsimust“. Filme arutama Kinomaja konverentsisaali ei kogunenud seekord kinematografistid (paari erandiga), vaid eeskätt põllumajandusteadlased ja -ajakirjanikud, samuti põlluharimisega tegevad mehed. Rohkem kui filmikunstist räägiti elust. Rein Pork (Pärnu kolhoosidevahelise seafarmi asedirektor): „Ma ei ole näinud filme, mis naturaalse elupildi nii tõeselt ekraanile tooksid kui need.“ See oli J. Müüri ja E. Säde filmidest rääkijate üldine paatos, ning asi oleks jäänud ilmselt vähem huvitavaks ja tõele poleks nii lähedale jõutud, kui film ideele poleks leidunud ka oponenti, kelleks osutus mullateadlane Rein Kask (Eesti Maaviljeluse ia Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituut). Kokkuvõetult heitis ta filmidele ette teatavat üledramatiseeritust, filmis toodud eredate näidete ebatüüpilisust (enamik Eesti põlde pole nii kivised kui filmis näidatu), samuti mõnda muud liialdust-ebakorrektsust (murdunud adraterade hinna arvutamisel näiteks). Muidugi, faktid peavad olema täpsed. Kuid, leiti, käesoleval juhul tuleb silmas pidada autorite kavatsust — ei tehtud ju õppefilmi, vaid publitsistlikku probleemfilmi, see peab aga olema lööv, tunnetele mõjuv. Just niisugused on Müüri ja Säde filmid. Nad räägivad asjade seisust nende uuritavas elulõigus söakalt ja mehiselt. Nimelt seda heas mõttes publitsistlikkust hindasid peamisena (ning selle arvel olid nõus andestama mõningaid iluvigu) Mati Narusk Eesti Televisioonist, pöllumajanduskandidaat Edgar Jaansoo, filmikriitik Jaan Ruus ja mitmed teised. Eino Tamberg: „Need filmid on põnevusega vaadatavad kui sõjafilmid: neis kujutatakse sõda mõistuse ja rutiini ning rumaluse vahel. Miski pole ideoloogilises mõttes nii kahjulik kui mõttetu töö, mille vilju neis filmides näidatakse — see kahjustab inimesi kõlbeliselt, võtab neilt usu perspektiivisse.“ Mis on selliste filmide tegemise mõte? Arvati mitmeti. Ühiskondliku teadvuse, avaliku arvamuse kujundamine, ajude töötlemine, ütlesid ühed (Valdur Telliskivi „Sotsialistlikust Põllumajandusest“, Mati Narusk). Tavalise inimese haaramine koordineerimissüsteemi, et ta mõjustaks asjade praktilist käiku —, arvas Jüri Müür ise (selle seisukoha suhtes jäi skeptiliseks Eino Tamberg, kes ütles end uskuvat vaid mõistuse terrorisse). Kõige optimistlikumalt oli häälestatud Edvin Nugis (Maaviljeluse ja Maaparanduse Instituut), kes avaldas kindlat usku, et kõnealused filmid on võimelised muutma midagi senises põllutöömasinate tootmise praktikas (ta tõi näiteid, kuidas samade autorite varasemad filmid on seda juba teinud). Kriitika võib kohale jõuda, arvas ta ka oma kogemuste põhjal. Ta väitis, et ka need, keda filmides kritiseeritakse (põllutöömasinate tootjad), suhtuvad Müüri ja Säde filmidesse hästi, peavad neid headeks ning vajalikeks filmideks (kuna nad ka ise taipavad, et asjad on halvasti). Filmid viisid jutu põllumajanduse juhtimises paiguti veel esinevale asjatundmatusele, ebajärjekindlusele, perspektiivitunde puudumisele (näiteid tõid Rein Pork, Jüri Müür, Edvin Nuqis jt). Rein Pork: kulutused energia, väetiste, teadlaste peale on suurenenud kümme korda, samal ajal kui teraviljatoodang on tõusnud ainult 1,5 —1,8 korda See on probleemiks kogu maa ilmas. Jüri Müür: ainuke alternatiiv asjade parandamiseks on m õ t l e m i n e. Kuidas suhtub neisse filmidesse maarahvas? Rein Pork teadis öelda, et neid filme vaadatakse maal suure huviga. Need filmid räägivad tõtt. Jutuajamist juhtis Jaan Ruus.“
Balbat, M. (1983). Filmidest ja elust [Müüri ja Säde filmitriloogia vastuvõtust Kinomajas]. Sirp ja Vasar, 21. okt.

Maris Balbat: „Iga enesest lugupidav Eesti dokumentalist püüdis halbadel, stagnaajaks nimetaitud aastatel teha filme, milles varjatumalt või avalikumalt sisaldus nõukoguliku süsteemi tobeduste kriitikat. Allakirjutanul õnnestus 1980. aastate algul „Tallinnfilmis“ näidata grupile SDV kunstitudengitele A. Söödi „Jaanipäeva“, P. Toominga „Linnalooma“, E. Säde ja J. Müüri „Künnimehe väsimust". Suurisilmi pärisid noored sakslased pärast: „Ja teil näidatakse selliseid filme kinodes?“ Tõsi, otseütlevat „Künnimehe väsimust“ näidati tol ajal alles kinnistel seanssidel. Enamasti ei saanud ju kuigi paljut öelda kuigi otse. Peeter Toominga „Linnalooma“ lõpukaadris aegluubis jooksev ilus suur koer oli kujund — vabaduseigatsuse kujund. Ma arvan, et ta laienes rohkemaks kui vaid puuristatud linnalooma igatsuseks vaba elu järele.“
Balbat, M. (1991). Kuidas kasutada vabadust? [Eesti dokumentalistika arutelust]. Sirp, 8. märts. 

Karol Ansip: „1974. aasta kujunes läbimurdeks veel teiselgi põhjusel – Leningradi Kinoinseneride Instituudi haridusega Enn Sädel õnnestus leida moodus, kuidas käriseva Konvasega saada kätte sünkroonheli. See kujunes siinsetele dokumentalistidele tõeliseks läbimurdeks, sest see avas ukse uute filmikeele võimalustega eksperimenteerimiseks. /---/

Selgelt uurivate ja ajakirjanduslike võtetega opereerivad dokumentaalid, nagu näiteks Jüri Müüri ja Enn Säde „Põllumehe väsimus” (1982) ja „Heinaaeg” (1984), Mark Soosaare „Lasnamäe” (1985) või miks mitte Andres Söödi „Dotsent Seppo aparaadid” (1978) ja „Johannes Hindist” (1989), linastusid alles 1980. aastatel. Seega, ligi kakskümmend aastat tegeldi järjepidevalt ideoloogiliste piiride nihutamisega, et viimaks osutuks võimalikuks tõe otsene väljaütlemine kinolinal. Poeetiliseks nimetatud filmikeel oli justkui sundvalik, millest sooviti liikuda uurivama, tõde selgemalt defineeriva filmi poole.“
Ansip, K. (2013). Eesti tõsielufilmi oma lugu: põhijooned ja eripära kuuekümnendatest taasiseseisvuseni. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 94-106.

Filmist teiste vabariikide ajakirjanduses

Kõrge hinnangu J. Müüri ja E. Säde tõsielufilmile „Künnimehe väsimus“ annab J. Marjamovi artikkel „Dialoogid olulisest“ ajakirjas „Sovetski Ekran“ nr 22. Kriitik märgib, et filmi autorid orienteeruvad hästi põllumajandustootmise ja tänapäeva tehnika probleemides, vajaduse korral aga ka ametkondadevaheliste suhete keerukates labürintides. Autorid viivad oma küsitlused filmis läbi täpselt ja üksikasjalikult — kuni selgub tõde. Kõnelused on avameelsed, filmipublitsistid ei tunnusta üldsõnalisi või põiklevaid vastuseid oma otseküsimustele. Autorite positsioon on aktiivne. J. Marjamov kirjutab: „Peab tunnistama, et haruharva orienteeruvad dokumentaIistid oma filmis käsitletud probleemides sedavõrd professionaalselt, et võiksid filmi kangelastega neist küsimustest rääkida kui võrdne võrdsega, nii et küsitletu usuks ja usaldaks filmikaameraga kaasvestlejat täiel määral. „Künnimehe väsimuse“ autorid on filmi täieõiguslikud tegelased. See on üks filmi tugevatest külgedest.“ Film räägib sellest, mis või kes segab künnimehe tööd, miks künnimees väsib. Väsib ta aga seetõttu, et linlane teeb oma töö tihti halvasti. Migratsioon maalt linna vähendab maatöötajate arvu, mistõttu oleks eriti vaja ratsionaalseid, hästi töötavaid põllumajandusmasinaid. Masinate kvaliteet aga on halb. Küsimused, millest film räägib, olid kõne all 1982. a. mai- ja juunipleenumil ega ole seega iseenesest enam uued. Uudne on kirglikkus ja avameelsus, sügavus ja tõesus, millega neid küsimusi ekraanil vaetakse. Raske uskuda, kuid tõsi: uus tehasest tulnud kombain, ader, traktor on ekspluatatsiooniks praktiliselt kõlbmatu. Masina garantiiaeg on näiteks 24 kuud, kuid see langeb rivist välja juba paaritunnise töö järel. On hea, kui külas leidub kuldsete käte ja helgete peadega töömehi, kes sellele vaatamata, et endalgi tööd üle pea, agregaadid töökorda teevad. See on „võõra higi efekt“: higi, mis peaks jooksma kellegi teise selial, jookseb mööda maamehe selga.
Huviga kuulame filmis Lenini preemia laureaadi, väliskaubanduse ministri asetäitja N. Smeljakovi konstruktiivseid ettepanekuid: ta on veendunud, et masinate tootjad peavad täiel määral vastutama nende tehnilise kõlblikkuse eest. „Terav, õigeaegne Eesti film haarab sellega, et ta ei puuduta ainult asja majanduslikku, vaid ka moraalset aspekti. Film kutsub vaatajat tegevalt kaasa mõtlema tööinimese väärikuse üle. Teha tööd kuidagimopdi on ebamoraalne. Iga inimene on kohustatud tegema oma tööd hästi ning olema vastutav selle eest, mida ta teeb.“

Tunnustavalt kirjutab filmist „Künnimehe väsimus“ ka leedu filmikriitik Saulius Macaitis ajakirjas „Kinas“ nr 6. Balti liiduvabariikide dokumentalistide viimasel kokkutulekul näidatud filmidest peab ta nimetatut tugevaimaks.
Teised meist: "Künnimehe väsimus" (1983). Sirp ja Vasar, 23. dets.

 

Olulisi linastusi

23. veebruaril 1983 oli Moskvas Ajakirjanike Majas õhtu, millest võtsid osa kirjanikud, dramaturgid, ajakirjanikud. Toimus J. Müüri ja E. Säde dokumentaalfilmi "Künnimehe väsimus" läbivaatus ja arutelu. Õhtul viibised filmi režissöörid ja filmikriitik Tiina Lokk.

1.-5. märtsil 1983 Rostov Doni ääres. Üleliidulisest teaduslik-praktilisest konverentsist teemal "Agrotööstuslike komplekside inimesed populaarteaduslikus ja dokumentaalfilmis NLKP KK mai- ja novembripleenumi otsuste valguses"  võtab osa režissöör Jüri Müür täispika dokumentaalfilmiga "Künnimehe väsimus" (rež. J. Müür ja E. Säde).

13. oktoober 1983.  Filmiõhtuga esinesid Kinomajas dokumentaalfilmide režissöörid Jüri Müür ja Enn Säde.

1. märtsil 1984 oli Leningradi Kinomajas Leningradi Kinoliidu korraldusel režissööride Jüri Müüri ja Enn Säde probleemfilmide õhtu, mille kavas olid filmid "Võõras higi" ja "Künnimehe väsimus". Publikuga kohtusid filmide autorid Jüri Müür ja Enn Säde.

26.-30. novembril 1984 toimus Tallinnas Üleliiduline teadusfilmialane väljasõidupleenum teemal "Balti liiduvabariikide ja Valgevene NSV teadusfilmi olukorrast ja arengust". Pleenum põhiettekande NSV Kinoliidu sekretär režissöör Aleksandr Žguridi, EKL-i poolt tegi ettekande Režissöör-operaator Rein Maran. Eesti filmidest vaadati pleenumil ka "Maa kivid" ja "Künnimehe väsimus" (rež. J. Müür ja E. Säde).

10.-17. oktoobril 1987 Nyoni rahvusvahelisel festivalil Šveitsis demonstreeriti konkursiväliselt Balti vabariikide retrospektiivprogrammi, mis hõlmas aastaid 1912-1987. Programmis oli ka "Künnimehe väsimus" (rež. J. Müür ja E. Säde).

12.-21. septembril 1986 organiseeris NSVL Kinematografistide Liit Repino loomingumajas sümpoosioni Rahvusvahelisele Filmiajakirjandusühingule (FIPRESCI). Vaadeldi Balti vabariikide kinematograafiat. /---/ Dokumentaalfilmide programmis olid "Künnimehe väsimus" (rež. J. Müür ja E. Säde) ja M. Soosaare, A. Söödi, R. Marani autorifilmid.

5. jaanuaril 1989 tähistati Kinomajas Jüri Müüri (7.01.1929 - 17.11.1984) 60. sünniaastapäeva. Vaadati filmi "Võõras higi" ning katkendeid filmidest "Künnimehe väsimus", "Kirjad Sõgedate külast" ja "Heinaaeg", kus ta ka ise ekraanil oli.
Tallinnfilmi filmograafiad. Tallinn: Perioodika.

Raadiosaade

"Filmilabürint" (1983). Kinematograafia päeva eel vestleb Liina Kirt dokumentaalfilmiloojate Jüri Müüri ja Enn Sädega. Vikerraadio, 26. aug.