Avaleht » Filmiliigid

Kujutluse tume taevas (2004)

Jalutuskäik Kadri Mälgu ehete maailmas

Dokumentaalfilmid Kestus: 19:49

Huviinfo

Arvamusi filmist

Vappu Thurlow: „Film on üles ehitatud kahe paralleelselt jooksva filmina: ühelt poolt näidatakse kunstniku tehtud ehteid, teiselt poolt areneb teatud „süžee” kunstniku ja kriitikutega, kes, filmi esinema kutsutud, justkui jutustaksid mingit maist lugu. Viimase, visuaalselt dünaamilisema, filmikunsti väljendusvõimalusi kasutava osa peategelaseks on mustas kleidis Kadri, kes siseneb valgesse historitsistlikku hoonesse, liigub selle hämarais koridorides, astub uksest välja rohtunud aeda ja filmi lõpul siseneb uuesti majja. See liin pakub ennast sürrealistlikuks tõlgitsuseks: maja kui keha oma alateadvuse keldrite ja pööningutega …Samale viitab ka pealkiri.

Kadri Mälgu ehete demonstreerimisel on samuti oma süsteem, mille tabab võib-olla ära alles filmi teistkordsel vaatamisel; verbaalselt sellele tähelepanu ei juhita. Ka ehetest lähemalt, kunstniku erinevaist loomeperioodidest või tema vaimse otsingu eesmärkidest, mis avalduvad teostes, ei räägita. Kriitikud esitavad küll huvitavaid küsimusi, kuid vastuseid nad neile enamasti ei anna.

Film algab Kadri Mälgu ohvriplaatide seeriaga, millel on tema loomingus eriline koht. Nende kunagist esimest väljapanekut galeriis „Luum” (nüüd Linnagalerii) võis pidada peaaegu pöördeliseks sündmuseks eesti metalli- ja ehtekunstis. See avardas materjalitunnetust (odavat materjali ei pea tingimata kasutama ainult teatud ideoloogiaga popehte loomiseks) ja käivitas arvatavasti väikese revolutsiooni ka ehte funktsionaalsuse tasandil. Ohvriplaadid ei ole ju tegelikult ehted, neid ei saa kanda, pigem võiks neid nimetada piltideks. Neid kokku pannes on autor taotluslikult kasutanud väga hinnalisi materjale kõrvuti odavatega; värvitud puu, mutinahk ja kumm on kontrastiks kullale, hõbedale, korallidele ja kõige hinnalisematele vääriskividele. Selline Tuhkatriinu efekt annab ka kummi- või korgitükile haruldase, lähedalt vaatamist kannatava ilu; tema faktuur ja värvid hakkavad erilise jõuga mängima. Ohvriplaatides on igal materjalil tähendus ja seeria teemaks tervikuna on kaduvus ning igavik, mis eksisteerivad külg külje kõrval. /---/

Ehete eksponeerimisel filmilindil on muide oluline eelis ükskõik kui kvaliteetsete raamatufotode kõrval: võimalus mängida distantsi ja valgustusega. Siin peab küll režissööri kaameratööle au andma — tänu oskuslikule valgustamisele särab vääriskivide iga tahk, email sillerdab ja muudab vaatekoha arenedes värvi, mis annab esemeile veelgi suurema elavuse. Omaette mõõtme  toob filmi see lõik, kus kaamera jälgib esemeid läbi virvendava vee, mis muudab nad voolavaiks ja kirkaiks.

Koer ilmub peagi ka ehetel nagu tootemloom, kas siluetina rohelise kiviga kaelaehtel või sümboolselt (rinnaehe „Magav hunt”). Tootem ilmuvat inimesele nägemustes, näiteks initsiatsioonirituaalis. Miks siis mitte ka kunstniku inspiratsioonis? Taim või loom, mis on valitud talle juhiks; keegi esivanematest, kelle abiga kinnistatakse hõimu- ja sugulussuhted ning viimastega kaasnevad õigused ja kohustused. Loomadel on Kadri Mälgu ehetel eranditult tootemiiseloom, nende esinemisvorm on kas siluett või lihtsustatud naiivne kujund. Samas on materjalikasutus äärmiselt rafineeritud. Samal viisil on energiakogumiks üldistatud ka Kadri Mälgu inglinägemused (rinnanõel „Kurb ingel”). /---/ 

Kuigi Kadri Mälk kasutab odavaid materjale kõrvuti hinnalistega, on kõige olulisemad siiski vääriskivid. Maag Villu Põldma kirjutab, et kivi on see imeasi, mis juhib energiat teise ilma, mis on energeetiline ülijuht. Nagu öeldud, rõhutab ka Joanna Adler Kadri Mälgu ehete juures ainult üht — ohverdusmomenti. See on ühendusevõtt elavate ja surnute maailma vahel, selles toimuvad meile seletamatud metamorfoosid. Niisugused on tegelikult ka sügavad esteetilised elamused, mis ulatuvad kaugemale pealiskaudsest ilust. Nad kallutavad meid argimõistusest väljapoole, mõnikord ainult hetkeks, aga see hetk jääb teravalt meelde. Kogu kunstilooming ei ole olemuselt maagiline, aga Kadri Mälgu ehete ja esemete kummastava, loogiliselt seletamatu kujundimaailma parimaks seletuseks on siiski maagia või mõju alateadvusele — millele, nagu öeldud, apelleerib režissöör.

Selle kõige lahutamatuks osaks on kunstniku isiksus, mille avamiseks filmis kõnelejad kirjeldavad tema riietust ja armastust pähklite vastu ning kasutavad selliseid väljendeid nagu „salapärane” ning „aristokraatlik”. Paraku jääb aristokraatlikkuse sisu siiski sügavamalt mõistmata, see ei avaldu ju ometi ainult välises elegantsis! Palju olulisem on sisemiste hingeväärtuste olemasolu, mis Kadri Mälku minu arvates eelkõige iseloomustavad. /---/ Ja kuigi ümberringi on lärm, tundub Kadri Mälgu läheduses seistes, et on vaikus, siis kui ta räägib kunstniku intuitsioonist, mis reageerib oludele nagu rauapuru magnetile.“
Thurlow, V. (2004). Vastupidavus ja ajalikkus. Teater, Muusika, Kino, nr 12, lk 123-128. 

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm