Kuhu lähed? (2003)

Kinematografisti vaist

Poolteist aastat tagasi juhtus Viimne täiesti juhuslikult Männikule suunduvasse bussi, kotis, nagu alati, digitaalne kaamera. Bussis sattus ta tunnistajaks tulisele dialoogile, mida pidasid parasjagu sõitjaid «usku pööranud» jutlustaja ja «kutsele» vastanud nokastanud meesisik.

Kinematografisti vaist ütles Viimsele kohe, et siit võib hea film tulla. Ta küsis osapooltelt «silmadega» luba ja lasi kaameral käia. Materjal tuli tõesti vägev - mõnikümmend minutit mahlakat sõnavahetust, kus pandi paika kogu maailm, loomise loost pärispatuni välja.

«Kuhu lähed?» puhul on kahtlustatud, et tegemist võib olla lavastatud situatsiooniga. Viimne eitab seda. Samas huvitab teda kangesti see, mis oleks saanud siis, kui ta kaamerat välja poleks võtnud. Milliseks oleks kahekõne kujunenud? Ehk teisiti: kui palju muudab inimese käitumist kaamera? Ja kust lähevad üldse dokumentaalfilmi piirid?
Viimne ise peab ennast eelkõige dokumentalistiks. «Ka dokumentalistina meeldib mulle loo-keskselt mõelda. Meeldib, kui filmil on selge konflikt, kulminatsioon, proloog ja epiloog.» «Kuhu lähed?» vastab sellele täiel määral. Tegelikult ongi see nagu mängufilm.

/---/

Viimne ise ei tavatse auhindadest suuremat numbrit teha, sest sellest, kas tegemist on õnnestumisega või mitte, saab «kõige paremini aru iga filmitegija ise». Nii püsib noorel filmimehel siiani meeles tunne, mida ta koges 33. liini bussist välja astudes, lindil pool tundi intrigeerivat materjali.
«Seda ei anna ühegi auhinnaga võrrelda,» ütleb ta tagasihoidlikult. /---/

Tuumalu, T. (2003). Kullar Viimne - inimene kaameraga. Postimees, 11. okt, lk 16, ill.