Avaleht » Filmiliigid

Päikese lapsed (1932)

Säilinud osa mängufilmist

Mängufilmid | Melodraama Kestus: 47:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

„Päikese lapsed on esimene Eestis valminud optilise heliga mängufilm. Valmis see režissööri ja operaatori Theodor Lutsu, Oskar Lutsu noorema venna käe all aastal 1932 Theodor Lutsu Filmiproduktsiooni ja Suomi Filmi koostöös. Kuni selle ajani puudus Eestis helifilmi tegemise kogemus, kui mitte arvestada Konstantin Märska ja Boris Jaanikose tehtud katsetust – plaadihelifilmi “Kuldämblik” (1930).

Kõrvuti varasema filmitootmisega Eestis (mängufilm „Vahva sõdur Joosep Toots (1930 jt) hakkas Luts ettevõtliku filmimehena otsima koostöövõimalusi välismaiste filmitootjatega. 1931. aasta alguses teataski Päevaleht Theodor Lutsu ja Tallinna ühe filmikontori omaniku Johan Crönsjö naasmisest Helsingist, kus nad läbirääkimistel Suomi Filmi direktori Erkki Karuga olid jõudnud kokkuleppele Eesti-Soome ühisfilmide valmistamises. Kuid esialgsetest suurtest plaanidest (toota paljusid ühisfilme) sai teoks vaid „Päikese lapsed“, mis jäigi viimaseks ennesõjaaegseks eesti täispikaks mängufilmiks ja ühtlasi viimaseks eestikeelseks helimängufilmiks.
Paas, V. (1980). Olnud ajad, Tallinn: Eesti Raamat, lk 141.

Järgmine eestikeelne kõne-helimängufilm valmis alles 15 aastat hiljem, see oli Herbert Rappapordi “Elu tsitadellis”.

Linateos võeti üles Eestis ja eesti näitlejatega, aga selle lõplik viimistlemine ja helikirjutus (hääled ja sünkronisatsioon) tehti Helsingis.  23. oktoobril 1932 teatab „Postimees“ artiklis „Uus Eesti helifilm“, et uue teose pikkus on 2000 m ja kestus 1,5 tundi ning see läks maksma 30 000 krooni, kulud kaeti Th. Lutsu ja Suomi Filmi firmade poolt. „Osa filmikoopiaid saab eestikeelse, osa soomekeelse kõnega. /.../ Soomekeelseid koopiaid on valmistatud neli, nõnda, et Soomes hakkab film korraga jooksma korraga neljas linnas.“ Eestikeelsete koopiate arv on teadmata.

Jaak Lõhmuse arvates läks “Päikese lapsed” eri andmetel Eesti jaoks raskemal majanduskriisi aastal maksma 25 000 - 30 000 krooni ning seda finantseerisid Miss Estonia konkursi läbi viinud Päevaleht, Theodor Lutsu Filmiproduktsioon, Suomi-Filmi ja mingil määral arvatavasti ka Pärnu linn ja kuurordivalitsus. Filmivõtted tehti 6.-27. augustil 1932 Keila-Joal, Pärnus,Tallinnas, Pirita-Kosel ja Rannamõisas. Filmiti vaheaegadega, kuna võtteid takistasid vihmasadu, pilves ilm ja ajuti ka ühe peaosatäitja - iluduskuninganna, Miss Estonia 1932 Nadežda  Peedi-Hoffmanni - tujud. Lint ilmutati ning monteeriti Tartus Theodor Lutsu Filmiproduktsioonis. Filmi häälte sisserääkimine ja sünkroniseerimine toimus peaosatäitjate, Helsingi Eesti Seltsi liikmete ja Soome muusikute osavõtul oktoobris 1932 Suomi-Filmi helistuudios.
Lõhmus, J. (2008). Kuidas valmis „Päikese lapsed“. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 131.

Filmitegijad ise tituleerisid uuditeose esimeseks „eestikeelseks  kõne-laulu-helisuurfilmiks“. Peale laulu on filmis rohkesti  ka tollal populaarset plastikatantsu. Erinevalt paljudest teistest toona maailmas linastunud laulu- ja tantsufilmidest (revüüfilmidest), mille tegevus arenes uhketes paviljonides, „filmis Luts oma dokumentalistikogemusi rakendades „Päikese lapsed“ võimalikult vabas looduses, millega pälvis kriitikute heakskiidu“ – märgib Veste Paas.
 Paas, V. (1980). Olnud ajad, Tallinn: Eesti Raamat, lk 14-1421.

„Päikese Lapsed“ esilinastub Tallinna kinos Modern 3. novembril 1932. Sellele pidulikule sündmusele oli publiku tung äärmiselt suur, kohal oli suur hulk poliitika- ja kunstiilma tegelasi ning ajakirjanikke, kirjutab Edgar Sein „Uudislehes“ 5. novembril 1932.  Sündmusel viibisid ka Theodor Luts ning kaks peaosatäitjat, Elfi Lepp-Strobel ja Ants Esperk (Eskola), kellele „sai osaks isegi pisike aplaus“.
Sein, E. (1932). Kolme armastaja film. Uudisleht, nr 130, 5. nov, lk 3.
 
Väljaspool Tallinna näidati filmi edukalt ka Tartu, Pärnu, Rakvere, Viljandi, Narva, Põltsamaa, Valga, Võru ja Kuressaare kinodes, ja seda kuni 1933. aasta kevadeni. Planeeritud Soome esilinastus (pealkirja all „Auringon lapset“) jäi siiski ära, see sai teoks alles 70 aastat hiljem.
Säde, E. (2008). Kas tõesti eesti esimene helifilm? Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 120.

Publikuhuvi uudisteose vastu oli mõistetav – lisaks sellele, et tegemist oli esimese kodumaise helifilmiga, meelitas rahvast kinno üht peategelast mängiv  Nadežda  Peedi-Hoffmann, vastne Miss Estonia 1932.

Filmi vastuvõtt

Omaaegsetes arvustustes filmile leidus nii kiitvaid kui laitvaid hinnanguid. Üsna üksmeelselt kiideti uudisteose tehnilist meisterlikkust, suurepärast operaatoritööd, kaunist muusikat ja ülevaid kodumaiseid loodusvõtteid, kriitiseeriti aga nõrka käsikirja ja režiiid ning näitlejate väljendusoskust. Nii kirjutab Juhan Jaik oma Postimehe arvustuses: „Filmis pole tunda režissööri mehist kätt, mingisugused naiselikud kõrvaljõud on toppinud teosesse palju plastikat, mis iseenesest võivad olla head, filmis aga jäävad puisteks naiste karglemiseks.“ Rasmus Kangro-Pool aga nendib Päevalehes, et eriti puudulikuna tundub hingeliste meeleolude edasiandmise mäng: „Sisemiste elamuste mängu – et ei tehta midagi iseäralist, aga ometi tunned, kuidas hing intensiivselt mängib, seda on meil üldse vähe ja see on suureks miinuseks ka meie teatrites. See miinus annab paratamatult ka siin end väga tunda.“ Ta lisab, et osava režiii juures oleks võinud mõndagi paremini teha „isegi nende inimestega, kes esmakordselt väntamismasina ees pidid hingelisi rikkusi pakkuma.“ Peaosatäitjatest väärib Juhan Jaigi arvates kiidusõnu vaid Elfi/Elfriede Lepp-Strobel, kel „on mingisugune annus kinonäitleja verd“.

Kokkuvõttes peeti uut helifilmi siiski kordaläinuks – juba ainuüksi seepärast, et eestikeelset kõnet ja laulu kinos kuulda oli harjumatult meeltülendav elamus. “Kõnelemine meie omas keeles – selge kõlalt, puhas surinaist ja susinaist, kindlasti parem kui peame sageli kuulama võõrastes filmides“, leiab Rasmus Kangro-Pool Päevalehes. „Paneb otse imestama, kuivõrd suur uudis on see kõrvale“, märgib Juhan Jaik Postimehes, lisades, et üldse“ kogu film on kõigest hoolimata sedavõrd huvitav, et keegi teda ei jäta vaatamata“/.../ „kuna ta meie lähedaste olude, oma keele ja looduse tõttu pakub meile siiski rohkem ja jätab kestvama mulje kui ükskõik milline välismaa film.“
Jaik, J. (1932). “Päikese lapsed”. Postimees, nr 260, 5. nov, lk 4.
Kangro-Pool, R. (1932). “Päikese lapsed”. Päevaleht, nr 309, 11. nov, lk 6.

Filmi muusikast

Filmi peaviisi sõnade autor on soome filmiprodutsent Erkki Karu (Karhu?) (1887-1935) - üks Suomi-Filmi asutajatest, sõnade tõlkija Juhan Jaik (Eesti). Laulu viisi tegi soome menuhelilooja Georg Malmsten (1902-1981), soomlastele rohkem  tuntud Malmsten Jorina, kes laulu filmis ka ise oma orkestri saatel esitab.
Lõhmus, J. (2007). Kuidas tehti filmitähti. Sirp, 26. okt.
Säde, E. (2008). Kas tõesti eesti esimene helifilm? Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 122.

Filmi lauludest mainitakse ka Konstantin Türnpu laulu "Tasa, tasa tuulekene", mida filmis laulab Helja suvemaja aknal, esitaja teadmata.
Uus eesti helifilm (1932). Postimees, nr 249, 23. okt, lk 5.

Filmis olevad tantsustseenid vabas looduses on esitatud tollal populaarses plastikatantsu, tänases tähenduses moderntantsu žanris.

Filmi lõpust

Film pole tervikuna säilinud, vaid filmiarhiivi andmeil hiljem tervikuks kokku monteeritud. Säilinud on katkendid kogukestusega 47 min (1300 m), mis ei anna täismahulise mängufilmi mõõtu välja. Veste Paasi andmeil oli teose originaalpikkus umbes 2000 m. Kuigi säilinud filmiosad on kokku monteeritud tegevustiku erinevatest lõikudest, on seda tehtud sedavõrd õnnestunult, et linateos praeguselgi kujul jätab igati tervikliku mulje koos oma alguse, keskosa ja lõpuga. 

Alates Arno lahkumistseenist Pärnus on kahtlemata tegu filmi tõelise lõpuga, märgitakse filmiarhiivi annotatsioonis teosele.

Filmiarhiivi annotatsiooni lõpuosa:

Arno jõuab tagasi Helja väiksesse suvemajja pankrannikul, kuid kedagi pole kodus. Ta suundub randa neiut otsima, ronides üle panga ja leiab Helja kurvalt panga jalamil istumas. Noored embavad ja suudlevad, taustal loojuv päike. Helja ja Arno istuvad kahekesi ranna veepiiril. Lõpp.

Filmile tagasivaatavalt

„Päikese lapsed“ on oluline tähis meie filmiloos. Vaatamata sellele, et esimene helifilm on Eestis vaid osaliselt, 47-minutilisena säilinud, jätab see õnnestunult kokkumonteerituna tervikliku mulje. Jaak Lõhmuse andmeil on linateose originaalkoopia säilinud Soome Filmiarhiivis (Lõhmus 2007).

Filmi pidulik taasesilinastus toimus Tallinna Kinomajas 3. novembril 2002 ja Helsingis Soome Filmi Sihtasutuse kinos Kino 13  9. novembril 2002.

Põhjalikumalt filmi saamisloost ja selle kajastamisest omaegses ajakirjanduses loe:

Lõhmus, J. (2007). Kuidas tehti filmitähti. Sirp, 26. okt. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=2405:kuidas-tehti-filmit-hti&catid=4:film&Itemid=3&issue=3179 (29.10.2012).

Lõhmus, J. (2008). Kuidas valmis "Päikese lapsed". Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 129-131, ill. http://www.temuki.ee/numbers/2008/6/article4696.pdf (29.10.2012).

Säde, E. (2008). Kas tõesti eesti esimene helifilm? Theodor Lutsu mängufilmi “Päikese lapsed” helist ja muust. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 120-128, ill. http://www.temuki.ee/numbers/2008/6/article4695.pdf (29.10.2012).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm