Kondajad (1990)

Diktoritekst

Raevukalt, otsekui pärast pääsu vangikongist, tormab mägijõgi vabaduse poole, üle mägede ja orgude, ikka mere poole. Nii üks hulkur igavesti mööda ilma ringi liigub ja kaotatud vabadust taga otsib. Olen jälle teel mägedesse, eemaldumas närviliselt tõtlevast maailmast. Tahan leida vabadust ja hingepuhastust, tahan selle lunastada otse mäevaimudelt. Otsin riski, tippude avarust, tahan panna proovile oma tahte ja saatuse. See on risk – kui eksin, siis hukkun – kõik sõltub minust enesest. Mina olen Kondaja – nii mind kutsutakse. Olen jälle teel. Lähen edasi, kaasas elujõud ja uudishimu korraga. Kas laseb mägi oma rahu rikkuda, rüvetada oma tippe? Kas tagasiteed ongi? Mu silme ees on kui virvatuled, mis kutsuvalt edasi peibutavad. Jalad on tinarasked, justkui kardaksid edasi minna, häirida seda harjumatult, omaette olevat maailma. Me oleme siin võõrad – sissetungijad. Õhk virvendab lämmatavas kuumuses, jalg komistab ühtelugu kivi taga, olen nagu kutsumata külaline. Sunnin ennast edasi, ikka edasi, sest tahan osa saada vabaduse tuultest, kaotada enesest tuimus, vale hirm. Vaid lõpuni minejatele on lubatud näha tippude külmunud vaikust, nende uhket üksindust. Vahel tunnen end nagu armetu, tühine tolmukübeke – kui mängukann kolosside keskel. Orud muutuvad järjest sügavamaks, mäed suuremaks, mina ise aga väiksemaks. Kas on see illusioon – või on see inimliku egoismi taandumine õigetesse mõõtudesse? Argipäeva seadused siin enam ei kehti. See on nagu reegliteta mäng mäevaimudega, kuigi vahel heitlus elu ja surma peale.

Miski, nagu tundmatu haldjas tõukab mind selja tagant ülesmäge. Siin kaovad illusioonid ja asemele astuvad teised, mäevaimude loodud kujutelmad. Paradiis ja põrgu vahelduvad imekspandava kiirusega. Minus, pisikeses inimeses, tekib trots ja viha, raev, kohates ületamatut takistust . Olen kui osa sellest maaimast. Olen Kondaja. Sina ja mina pürime edasi, sest liikumises peitub elu – paigalseisus surm. Kõrgemale, üha kõrgemale, olen kui tahtetu masin, mis ei suuda midagi muud, kui ainult edasi minna. Kas pole see kõik vaid tühi töö – ehk on see taeva füüsiline lähedus või hoopis hapnikupuudus, mis ajurakud teisii tööle paneb, mis kirgastab? On see lõpmatuse algus? Või mäevaimude peatuspaik? Paradiis või Jumalate troon? Oleks mul tiivad, tõuseksin kõrgemale, igaviku piirimaale, et näha kogu maad. Tipp, see on igatsus, taevas, see on lõpmatus. Tahan rännata igavesti oma sõltumatut teed ja näha vabana ka seda maad. Olen puhastunud – nüüd tahaksin koju tagasi. Tahad, ma mängin sulle ühe pilliloo? Nii üks hulkur mööda ilma ringi liigub ja kadunud vabadust taga otsib...

Allikas: Eesti Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.2949