Kasvamise aeg (2004)

Arvamusi filmist

Heili Sibrits: „Nii mõnigi laulukoori puudutav küsimus jääb õhku rippuma: meile ei anta teada, kuidas ja miks valiti 1990. aastal just need tüdrukud ja kas koosseis oli kõikidel aastatel sama. Ja miks filmis saavad sõna neli neiut, keda tutvustatakse vaid eesnimega. Samuti ei anta teada, mis tüdrukutest tänaseks on saanud.

Kuid neil vastuseta jäänud küsimustel ei ole tähtsust. «Kasvamise aega» vaadates läksid mul silmad kahel korral märjaks. Siis, kui tüdrukud 2001. aastal Gorizia lauluvõistluse võitsid ning nende põsed olid rõõmust märjad. Teine kord tulid pisarad silma, kui Aarne Saluveer väljamaalastele Olav Ehala «Kodulaulu» õpetas. See oli siiras ja ilus.

Selliste lihtsate, poliitikast ja nääklemisest priide filmidega tuleb meelde tuletada, et Eesti pole olnud alati iseseisev. Praegu on meie argipäevaks kaubanduskeskused, mobiilihinnasõda ja puhkus Egiptuses, ent 16 aastat tagasi seisid inimesed Balti ketis. See kipub ununema.

Tegelikult kuulun laulupiigadega samasse põlvkonda. Ka mina ei mäleta Eesti taasiseseisvumist, st mäletan, kuid sündmuste tähtsusest aru ei saanud. Olin siis 13-aastane. Filmis sõna saavad neiud olid aga nooremad. Miks siis neile sõna anda?

Aga ehk seepärast, et nende vähesed mälestused on poliitikast vabad. Nemad mäletavad leiva ostmiseks vajalikke talonge. Nad on viimane põlvkond, kes unistasid viinerist ja banaanist. Järgnevatele põlvkondadele on viinerid juba igapäevane ja võib-olla isegi tülgastav toit.

Mul on ikka väga hea meel, et elame Eesti Vabariigis. Ja seepärast peabki selliseid filme tegema ja näitama. Me ei tohi unustada, kust tuleme.“
Sibrits, H. (2005). Viimane põlvkond minevikust. Postimees, 25. veebr, lk 27.

Kalle Käsper: „Tõepoolest, nii roosamannalikku pilti meie lähiminevikust ja tänapäevast kui selles filmis pole ma näinud isegi mängufilmides. Ühe kollektiivi, ETV laste laulukoori kujunemislugu on rööbitatud Eesti taasiseseisvumisega ja sellele järgnenud sündmustega, uljalt, ringvaateid "Nõukogude Eesti" väärivas vormis raporteeritakse edusammudest omariikluse vallas, olgu selleks siis Nõukogude vägede lahkumine või Euroopa Liidu referendumi tulemused. Ekraanil vilksatavad tuttavad näod ja kostavad tuttavad hääled: Heinz Valk kutsub üles võitlema, Lennart Meri ärgitab ikka ja jälle nagu leedi Macbeth eestlaste auahnust. Edusammude kroonika laadis on filmitud ka laulukoori lugu, ühest riigist teise, ühest konkursivõidust teiseni. Tumedaid toone ilmub filmi vaid paaril korral ja needki on rohkem loodusõnnetuse vaimus: korra mainitakse Estonia hukkumist, korra jääb koor konkursil viimaseks…

Ometi tõstatab seegi film, kas tahtlikult või tahtmatult, ühe väga olulise probleemi. Võib isegi öelda, et see on üks kõige olulisemaid probleeme, millega me oleme tänaseks üldse kokku põrganud - probleemide puudumise probleem.

Kuulake näiteks, kui egotsentristlikud on filmis esinevad koorilapsed, kuidas kõik probleemid, mida nad näevad, on üksnes neist väljaspool, olgu selleks siis ajaloo ebaõiglus või venelaste halb riigikeele oskus. Nemad ise, "inglid", on loodud ilma üksnes selleks, et saada, võita, nautida. Itaaliast rääkides ei tule neil pähegi võrrelda ennast ja oma rahvast enesekriitiliselt selle maaga, neile on oluline vaid see, et nemad võivad end seal nüüd tunda „nagu kodus“.

Enesega rahulolu on üks meie praeguse ühiskonna põhitunnuseid. Probleemituse ideoloogia, mida mõned võrdsustavad nongalantse ellusuhtumisega, on tunginud uue põlvkonna meelelaadi, vallutanud selle. /---/

„Kasvamise aja” lõpus näeme Kadrit, üht laulukoori tüdrukut, väljumas Rootsi saatkonnast. On täitunud tema unistus, ta on saanud tööloa Rootsi!

Vägisi kipub keelele küsimus: ja see oli siis kõik, mille nimel nii paljust loobus eelmine, isade-emade põlvkond? Kõik, mille nimel tõid vabaduse altarile oma heaolu ja mõnikord isegi elu meie kodutud ja enesetapjad, pensionärid ja prostituudid?

Mitte kuhugi Mehikoormasse ei sea Kadri samme, et sealsetele lastele muusikat õpetada, tema mõtleb üksnes sellele, kuidas kiiremini kodumaa tolm jalgadelt pühkida…“
Käsper, K. (2004). Quo vadis, Kadri? ehk probleemi puudumise probleem. Sirp, 14. mai, lk 17.