Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Kas oskame hoida ühte … II jagu (1988)

Sisukokkuvõte

Eesti Rohelise Liikumise kongressil nõutakse Ministrite Nõukogu esimehe Bruno Sauli vabastamiseks ametikohalt. EKP KK XI pleenumil esitab Vaino Väljas ettepaneku eesti keele staatuse ja kodakondsuse küsimuses. Filmis jagab selgitusi Ene Hion kaadritagune tekstina.
11. septembril 1988 on rahvas kogunenud "Eestimaa laulu" üritusele Tallinna lauluväljakul. Tõnis Mägi laul "Looja, hoia Eestimaad". Lydia Koidula haual ööpimeduses tõotavad mõttekaaslased Marju Lauristini eestvedamisel, et „me läheme lõpuni, jätkame puhaste mõtetega, jääme ühte, ükskõik mis saab“.
Poliitiline aktiivsus tõuseb ning mõttevahetusi, algatusi ning erinevate rühmituste ühinemisi toimub ridamisi. TPI aulas peetakse Eestimaa Rahvuste Foorumit. Vene Kultuuri Seltsi koosolekul kutsuvad Ivan Papulovski ja Mihhail Lotman koosolijaid üles ühinema „Mitte põhirahvuse vastu, vaid selleks, et aktiivset koostööd teha, et vene kultuuri arendada venelaste endi seas“. Intrid jätkavad miitingutega Linnahalli jäähallis 13.sept, eestkõnelejaks Gennadi Beresjev, 7.nov aga EKP teine sekretär Georgi Aljošin ning kindralmajor Nikolai Aksinin
Eestimaa Rahvarinde kongress peetakse 1. ja 2. oktoobril 1988 Linnahallis. Edgar Savisaar kõneleb, et esimest korda on Rahvarinne koos. „Olud ei ole liiduvabariikides võrreldavad, kuid põhilises peab olema ühel seisukohal - see on liikumine suveräänsete liiduvabariikide liidu suunas, majandusdemokraatia suunas, mida Eestis väljendab IME ning õigusriigi ja inimõiguste austamise suunas. Nõukogude Liitu ei ole võimalik sundkorras keskusest demokratiseerida, see saab toimuda demokraatliku liikumisena ning Eestis toimuv on kahtlemata ka teistele eeskujuks“.
Lauristin oma kõnes ütleb, et „ Kui mitte nüüd, siis millal, kui mitte meie, siis kes. Stalinistlike mõrvade ja ülekohtu vari, kutsub meid haarama mõõka hädamere vastu, terve rahva jaoks on tõusnud küsimus: olla või mitte olla ja vastus saab sellele olla ainult üks... olla, tingimata olla“.
Öö läbi kestvates aruteludes koostavad Rahvarinde juhatuse liikmed Kaevats, Jõerüüt, Gerndorf, Junti Veidemann Koik Lauristin jpt kongressi otsuseid ning resolutsioone. Nii esitab Lauristin järgmise päeva Eestimaa Rahvarinde kongressi üleskutse EKP Keskkomiteed, Eesti NSV valitsust ja vabariigi üldsust pöörama tähelepanu mõnede ametkondade ning liiduliste ettevõtete tippjuhtide tegevusele, mis on suunatud EKP Keskkomitee poliitilise kursi vastu ning eesti ja vene rahvusest töötajate vastandamisele rahvustunde alusel. Esitatakse Eestimaa Rahvarinde manifest.
13.oktoobril 1988 võetakse Raekoja platsil vastu olümpiavõitjaid. Erika Salumäe ja Tiit Sokk kantakse noormeeste õlgadel platsile, juubeldavad rahvamassid tervitavad sangareid.
16.novembril toimuval ENSV Ülemnõukogu istungjärgul leiab aset ajalooline hetk Eesti ajaloos, kui välisminister Arnold Green loeb kõnepuldis ette äsja vastuvõetud Eesti NSV Ülemnõukogu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Rahvas õnnitleb Toomet ja Rüütlit Toompea lossi esisel platsil tõrvikute valguses. Hilisõhtuks kogunetakse Linnahalli. Rahvas aplodeerib. Indrek Toome sõnab: „Võitlus alles ju algab. See, mis täna toimus, see oli midagi tõelist. Teate, meie seal saalis ja teie siin, veel siiamaani ei taipa, millega me hakkama saime. Hoiame vastastikku oma rahva õnne ja õitsengu nimel pöialt!“
Koos rahvaga aplodeerivad Rahvarinde eestseisus ja Ülemnõukogu liikmed Lauristin, Järlik, Undusk, Šein, Pohla, Koik, Rummo, Green, Põldroos, Toome, Rüütel,,Savisaar, Juhan Aare, Ignar Fjuk jpt. Üheskoos laulab saalitäis „Mu isamaa on minu arm“.