Karl ja Marilyn (2003)

Autor oma filmist

Kaks intervjuud Priit Pärnaga joonisfilmi "Karl ja Marilyn" esilinastuse puhul:

Kes on Karl ja Marilyn?
Mees ja naine.

Nad on äratuntavad. Karl oma habeme ja Marilyn oma blondi juuksepahmakaga. Kui palju need filmis rolli mängivad?
Karli habe mängib suurt rolli. See aetakse juuksuris maha. Marilyni juuksepahmakas ei ole nii tähtis kui tema seelik ja seelikualune.  Lugu läheb käima siis, kui Karl kohtab Marilyni.

Karl ajab habeme maha ja ta nägu saab kolmnurkseks. Miks mitte viisnurkseks?
See filmi Karl ei toimi meile tuttava poliitökonoomia mallide järgi. Ta on kuulus mees, kes tahab oma kuulsusest lahti saada.

Kas see ei olegi sama Karl, keda eestlased said näha rubla peal?
See on sama mees, kuid animafilmi keel jätab võimaluse mõista teda mitut moodi. Selle filmi tegmine sai alguse unenäost. Nägin ükskord unes, et Karl Marx ajas habeme maha. See oli nii tugev elamus, et otsustasin selle filmiks teha.

Marilyni tuule käes tõusev seelik on samuti popkultuurist tuttav kujund. Kas filmis kasutate “tavaliste inimeste” asemel ikoone?
Marilyni seelik tõuseb tõepoolest samamoodi lendu nagu selle tuntud fotol. Seal on juures ka Karl, kellel on jälle habe eest, sest bioloogia seaduse kohaselt on habemel omadus tagasi kasvada.

Joonisfilm reklaamib “Karli ja Marilyni” kui teost noortele ja täiskasvanutele. Mida see tähendab?
See film ei ole lastele. Seal on ikkagi natuke jõhkraid kohti, mis ei ole lastele mõeldud.

Teie energiast läheb suur osa pedagoogitööle Turus, kuid ikkagi tahaks küsida, miks tuleb teilt filme nii harva, “Porgandite öö” valmis 1998?
Neid filme tuleb, nagu parasjagu vaja. “Karl ja Marilyn” oleks võinud ka varem valmis olla, kuid tootmine võttis ka parasjagu aega.
Laasik, A. (2003). Priit Pärn toob kinolinale vanad tuttavad. Eesti Päevaleht, 29. mai, lk 16-17.

***

Priit Pärn, kes ikkagi on Karl ja Marilyn?
Kunsti ja eriti animafilmi omapära on see, et saab teha asju, mis on see ja ei ole see. Kui näiteks küsitakse, kes on jänesed mu eelmises filmis «Porgandite öö», ja ma annaksin ühe konkreetse vastuse, siis tegelikult ma lõhuks oma filmi ära. Nii et ma ei taha anda siin ühest vastust.

Ja nad ilmutasid ennast teile unenäos?
Ei ole nad midagi ilmutanud. Oli konkreetne unenägu. Nägin unes, et ma kas vaatan filmi või loen mängufilmi stsenaariumi, milles lugu algas sellega, et Karl Marx läks juuksurisse ja lasi karvad maha ajada, pärast seda ei tundnud teda keegi enam ära. Kuidas film edasi läks, enam ei mäleta. Aga mulle tundus, et selles loos on midagi.

Kui Karl käis peast läbi, kas siis Marilyn tuli kohe kõrvale?
Seda ma ei mäleta. Aga jah, Karl oli küll kohe kindel, tal on mingi märgi staatus, teda tuntakse mingi asja järgi, ja kui ta sellest loobub, siis teda enam ei tunta.
See oli nüanss, mis mulle huvitavana tundus ja millega ma hakkasin mängima.

Järjekordselt on filmi muusika kirjutanud Olav Ehala.
Ehalaga suudan ma suhelda nii, et ta saab aru, mida ma silmas pean. Ilmselt on meil sarnane maitse ja mis veelgi olulisem, sarnane huumorimeel. Sest ikkagi kõikidel filmidel on sees iroonia ja eneseiroonia tasand ja Ehala tabab neid asju väga hästi ning pealegi on muusikal animas küllaltki oluline roll.

Eile oli filmi esilinastus. Mida kostate filmi näinud inimesele, kes ütleb, et ei saanud sellest mõhkugi aru?
Ega mul pole palju midagi öelda. Vabandada ka ei tahaks. Põhjused, miks aru ei saadud, võivad olla kinni nii tegijas kui ka nägijas. Asi võib olla ka selles, et tänaval vastutulija ei ole tegija sihtrühm. Kuivõrd olen sellel alal olnud pikka aega, siis tean: minu filmidel on sihtgrupp olemas. Neil on minuga sarnane huumorimeel, nad mõtlevad samamoodi, suhtuvad maailmaasjadesse samamoodi – kuigi nad on mööda maailma laiali, neid võib kohata Hiinas, Brasiilias, Kanadas ja Jaapanis. Samas tean inimesi animaringkondadest, kes on öelnud, et vihkavad mu filme. Ja see on hea. Näitab, et ei ole tegemist halli värgiga.
Kulli, J. (2003). Priit Pärn: "On neidki, kes vihkavad mu filme". SL Õhtuleht, 2. juuni, lk 14-15.

Filmist kriitiku pilguga

Andrus Kivirähk: „Tegelikult pole Pärna filmid olnud kunagi komöödiad. Vastupidi, paljud neist on lausa traagilised, hoolimata joone grotesksusest. Ka pole neid lihtne mõista, ja ega Pärnal ei ole plaaniski pakkuda meile ühest sõnumit. Vastupidi – Pärn on alati rõhutanud, et kui filmi mõtet oleks võimalik kolme lausega lahti seletada, siis tulekski öelda ära need kolm lauset ja mitte hakata filmiga jändama. Filmi sõnum on film ise – ja see mõte kehtib suurepäraselt igasuguse kunsti kohta. Pärna filme pole võimalik ümber jutustada, see oleks sama, kui püüda sõnades kirjeldada mõne delikatessi maitset. Neid tuleb ise proovida. Filmigurmaanide suu jookseb igatahes juba vett.“
Kivirähk, A. (2003). Nädala nägu : Pärn jälle platsil ["Karl ja Marilyn". Lisatud Rein Lauksi sõbralik šarž animaatorist]. Eesti Päevaleht, 31. mai, lk 8.

Jan Kaus: „Selles pole midagi üllatuslikku, et Pikkov mängib “Ahviaastas” Kubricku filmiga “Kellavärgiga apelsin” (vaest ahvi inimlikustatakse samalaadsete meetoditega kui “tšelloveres smekkajat” Alexit) või et Pärn laseb soovi korral välja lugeda väikse seose Antonioni teosega “Blow-Up” (noaga vehkiv ja habemeta Marx jääb kogemata britpopiliku noormehe fotole!).

Vanameister ja noormeister lubavad väikseid tsitaate ka teineteise või oma kolleegide aadressil – näiteks jällegi on näha firma “Solk & Co” tooteid (sedakorda “Karlis ja Marilynis”). Pikkovi puhul polegi see niivõrd üllatav. Kuid eriti rõõmustav oli kohata Pärna uudisteose ühe kaadri nurgas Pikkovi uudisteose ahvi! Plakat “Timeless Clas-sics” kujutab ahvi poptähena (Paul Anka meets Marilyn Manson?). See plakat figureerib seega nii “Ahviaastas” kui ka “Karlis ja Marilynis”. Alad on ehk erinevad, aga staadion on sama.

Muidugi, Pärn astub veel ühe vahva sammu: ta näitab oma filmis publikule oma filmi. See film filmis pole küll “Karl ja Marilyn”, millest on ainult hea meel.“

Arvustuse terviktekst:
Eesti filmid silmale, mõttele, suunurgale ja põselohule ...
Kaus, J. (2003). Eesti filmid silmale, mõttele, suunurgale ja põselohule [esilinastuvad "Karl ja Marilyn", "Instinkt" ja "Ahviaasta", lisaks "Frank Mulleri kellad"]. Eesti Päevaleht, 2. juuni, lk 16-17.

Olev Remsu: „Mille vastu siis Pärn sedapuhku sõdib? Kui ma olen õigesti aru saanud, siis Karl Marxi ja Marilyn Monroe’ vastu, selle vastu, et massid neid asja ees, teist tagant jumaldavad. Sellist nähtust saaks taunida kahel moel. Esiteks masse lahates ja teiseks paljastades Marxi ja Monroe’ nn. tõelise olemuse. Pärn on valinud neist viimase, ehkki ta ei seleta, milles õigupoolest seisneb nende süü. /---/

Minu arvates on liialdatud masside jumaldamisega. Erinevalt Marilynist ei olnud Karl oma elu ajal mingi staar, austus tema vastu on tõusnud pärast tema surma, mis tõestab, et vähemalt mingil määral pidi ta tõde kuulutama.
Üks asi oli visata Karli üle pulli nõukogude ajal, selleks oli olemas õhus rippuv seltskondlik tellimus. Siis oli kroonuikoon Karl meie jaoks miinus ja massikoon Marilyn pluss. Kas nüüd peaks olema vastupidi? Pärnal on mõlemad miinused. /---/

Karli ja Marilyni liini kokkujooks on kistud, Karl ilmub maa alt kanalisatsioonikaevust Marilyni reite vahele. Seletus on antud verbaalkeeles, audiovisuaalne adekvaat on leidmata. Jutt pole kinole võõras, kuid seda kasutab just poliitiline kunst, agitprop. Kujutuse ja seletuse vahekord on kaldunud seletuse poole, abstraktsel on liiga suur osakaal konkreetse suhtes. Kogu lugu on sümbolkeeles ja ei ole ka: seal, kus annab lahti harutada, seal on, ja seal, kus ei anna, seal ei ole.
Oleme kohustanud Pärna olema üllatusjõuline. Selles filmis oli üllatuse asemel ohtralt tsitaate ja vihjeid, mille lahtimuukimisel jätkub peamurdmist küllaga, möödapanemised pole sugugi välistatud.
Muidugi võib öelda, et mis tähtsus sellel kõigel on, peaasi, et mõnus vaadata. Aga mina vastaksin, et vana juurikas, igavene põikpea on veidi väsinud. Küll ta kosub!“

Arvustuse terviktekst:  

Poliitika Pärnas ja Pärn poliitikas - Sirp
Remsu, O. (2003). Poliitika Pärnas ja Pärn poliitikas. Sirp, 6. juuni, lk 12-13.

Karol Ansip: „Filmis „Karl ja Marilyn” kasutab Priit Pärn taktikat, mille puhul tekkivate seoste ja tähenduste maht johtub publikumi eelnevatest teadmistest. See osa vaatajaist, kel puudub soov otsida ja leida filmist süsteeme ja süllogisme, paradokse ja metafüüsikat, teooriaid ja hüpoteese, raskesti mõistetavaid selgitusi ja pentsikuid tembutusi, saab nautida filmi kui detektiivpõnevikku. Iseenesest suurepärane kompromiss.

Karl Marxi tuvastamiseks jätab autor alles ainult tolle lugematutelt plakatitelt, revolutsioonilistelt võitluslippudelt ja heroilistelt büstidelt tuttava kähara oreooli — habeme. Marilyn Monroele reserveerib ta firma ”Wilder & Co” poolt instseneeritud sündmuse, mille eesmärk oli tõsta tuulepöörise abil torm ajakirjanduses. Nimelt filmiäri reklaamplakati tarvis seati Marilyn seisma Lexingtoni avenüü allmaaraudtee ventilatsioonivõrele ning kui tema all sügavuses möödus rong, lendas ta seelik üle pea. Kohalolnud kaks tuhat fotomeest ning pealtvaatajad juubeldasid. Filmi teised sündmused ja tegelased sünnivad Pärna fantaasiast, mida struktureerib ratsionaalne matemaatiline analüüs. Oma loomingumeetodilt on Pärn dialektik par marxellace. /---/ 

„Karli ja Marilyni” dialektiline iroonia ei kirjelda mitte ainuüksi kapitalistlikku süsteemi, vaid filmis on fraase ning detaile, mis osutavad konkreetsetele sündmustele maailmaareenil — ja eelkõige on keskmes Ameerika viimase aja sündmused. Kui boheemlasnooruk kirjutab akvaariumi vangistatud kalast tehtud fotole tervitussõnad: „Kallis Margaret! Ma sain endale uue kala, aga olen endiselt õnnetu. Armastusega George,” siis pole raske arvata, keda konkreetselt nimetatud eesnimedega silmas peetakse. Võimalikke kahtlusi hajutab akvaariumikala, kes end Ameerika Kaubanduskeskusena vertikaalasendisse vinnab. Identiteediküsimused laienevad üksikindiviididelt riigile ja rahvusele. On üsna tavapärane, kui poliitilist mõjuvõimu ning rahvuslikku homogeensust tugevdatakse brutaalsete vägivallaaktide kaudu. Küllap oli Marxil jälle kord õigus, kui ta ütles: „...kas maailmaturu ja isegi natsioonide tekkimine oleks olnud võimalik ilma rahvuslike kuritegudeta? Kas patu puu ei ole Aadamast saadik ka hea ning kurja äratundmise puu.”

Ülemaailmsete konfliktikollete ning gigantsete staaride kõrval läbib filmi terve galerii „eesti asju”: Tartu kaarsilla kohal lendlev suitsupääsukeste parv, punase-valgemummulised maitseainekarbid, eesti rahvalaulu variatsioonid jne. Ühena „eesti asjadest” esitletakse film filmis episoodiga Priit Pärna joonisfilmi „2 Late”. Selles äratavad kaks kutti suudlustega klaaskirstus lebavat Lumivalgekest, aga viimase elumärkide puudumisel pööratakse kirst ümber ning paljastub kiri — best before 19... — ja poisid oksendavad. Kirjeldatud sketš võiks toimida kui filmisisene anekdootlik vahepala, kui „Karl ja Marilyn” silmanähtavalt ei erineks Pärna eelmistest töödest.
/---/
„Karli ja Marilyni” visuaalne keel on diskreetne, sünge, küüniline; sündmused tuuakse realismile lähemale ning  sellega tõstetakse reaalsus tagajalgadele. Realistlik lugu animeeritud kujul töötab võõritust tekitavalt ja ärritavalt.“ /---/

Arvustuse terviktekst: Nüüd ja igavesti
Ansip, K. (2004). Nüüd ja igavesti. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 107-113.

Levist

Priit Pärna joonisfilmid „1895“, „Karl ja Marilyn“, „Hotell E“ ja „Porgandite öö“ nüüd 2 dvd-l.
20. detsembril 2007 jõuavad müüki 2 Priit Pärna DVD-d, mis sisaldavad suurmeistri loomingut alates 1992. aastast.
Esimesel DVD-l on filmid „1895“ (1995) ja „Karl ja Marilyn“ (2003). Lisamaterjalina reklaamklipid aastatest 2000 ja 2001. Teisel DVD-l ilmuvad filmid „Hotell E“ (1992) ja „Porgandite öö“ (1998) ning lisana portreefilm Priit Pärnast „Öö ilma paavstita“ (2007), mille režissööriks on Raphaël Gianelli-Meriano.
Priit Pärna DVD-d on eesti ja inglise keeles ja lisaks subtiitrid eesti, hispaania, inglise, itaalia, prantsuse, rootsi, saksa, soome ja vene keeles.
EFSA » Avaleht » Uudised » Uudiste arhiiv, http://www.efsa.ee/index.php?article_id=377&page=478&action=article& (5.05.2014).

Prantsusmaal anti välja DVD Priit Pärna animafilmidega
09.12.2013

Prantsuse stuudio Chalet Pointu ja CaRTe bLaNChe andsid välja Eesti animalegendi Priit Pärna DVD. Retrospektiiv hõlmab kõiki Pärna 12 animafilmi ja kannab nime “Priit Pärn Integral 1977-2010”.
Seoses Priit Pärna DVD esitlusega Pariisis näitas Forum des Images 6. ja 7. detsembril ka valikut varasematest filmidest. Linastusid “Kolmnurk” (1982), “1985” (1995) ning “Karl and Marilyn” (2003). Priit Pärn oli ka ise Pariisis aukülalisena kohal, et oma filme sisse juhatada.
Forum des Images loodi 1988, et kokku koguda Pariisi audiovisuaalne mälupank. Forum des Images’i fookuses on olnud tema loomisest alates erinevad filmi ja liikuvate piltide vormid. Mängufilmid, dokumentaalid, animafilmid, lühi-ja täispikad filmid, teleseriaalid, arvutifilmid – kõik žanrid, formaadid ja audiovisuaalsed distsipliinid, on leidnud oma unikaalse kohtumispaiga, et jagada ideid ja emotsioone.
EFSA » Avaleht » Uudised » Uudiste arhiiv, http://efsa.ee/index.php?article_id=1447&page=478&action=article& (5.05.2014).