Kapsapea 2 ehk Tagasi Euroopasse (1997)

Riho Unt ja "Kapsapea" triloogia

1990-ndad kulutas Riho Unt, tehes Saamueli triloogiat: “Kapsapea” (1993), “Kapsapea 2 ehk Tagasi Euroopasse” (1997) ja “Saamueli Internet” (2000). „Kapsapea“ põhineb populaarsel eesti näidendil, mille sajandi algul kirjutas Oskar Luts. Kaasaja vaataja jaoks uuendatuna (ja mõjutatuna filmidest “Indiana Jones kadunud laeva otsingul” ja “See meeletu, meeletu maailm”), keskendub „Kapsapea“ Saamuelile, põikpäisele talumehele, kes varastab ära oma naabri hiiglasliku kapsa lootuses laadal auhinna (viis rubla) võita. Kuuldused Saamueli kapsast levivad ja varsti tahab iga riik sellest oma osa.

Kuigi “Kapsapea” räägib selgelt Eesti iseseisvusest (näit. igaüks tahab tükki Eestist), on film huvitav just oma kommertsambitsioonide poolest. Unt nõustub, et kunstifaktorid olid sekundaarsed: “Me püüdsime teha teadlikult midagi, mis oleks natuke rohkem kommertsedule suunatud.” Kahjuks ei olnud Unt kunagi näinud inglise Aardman Animation’i filme. Sellega võrreldes on “Kapsapea” vaatamata tugevale stsenaariumile ja animatsioonile äärmiselt primitiivne ning kahvatub Aardman’i tööde professionaalse väljanägemise kõrval.

Kuid olulisem on see, et “Kapsapea” märkis uut reaalsust eesti animatsioonis — turupositsioonile asumist. “Tänapäeval peab publikule rohkem mõtlema ja rohkem töötama ning olema oma tegemistes täpsem,” ütleb Unt. “Nõukogude ajal võisid sa valada kogu oma stressi ja probleemid metafoorsetesse töödesse. Tänapäeval ei saa enam nii teha. Finantspool nõuab teistsugust mõtlemist. Tollal ei pidanud muretsema, kust raha tuleb. Nüüd peab lugu olema hea ja hästi läbi mõeldud.” Selge on see, et “Kapsapea” tähistas uue ajastu algust eesti animafilmi tegijatele.
Robinson, C. J. (2003). Hing sees: 45 aastat "Nukufilmi" stuudiot II [stuudio animafilmidest, ka nukufilmist "Kapsapea"; tõlk. Elen Lotman]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 88-94, ill.

Riho Unt "Kapsapea II" tegemisest

Katkeid intervjuudest

Milline on teie praegune suhe "Kapsapeasse"?
Mul on kergem iseloomustada suhet praegu filmitava "Kapsapea" järjega, mille tahaks teha poole paremini! Ei, kolm korda paremini! Sellepärast läheb vahel nii endas kui teistes tegijates kõik krampi. Ühel hetkel ei taju enam, mis on hea või kuidas edasi teha. Vastutuskoorem on kohutavalt suur. Ma ise loodan vargsi, et järjefilmi stsenaarium on veel parem kui "Kapsapea" oma, kuigi on teada, et just teine osa kipub tavaliselt viltu minema.
Minu abikaasa on tähele pannud, et kui ma topin filmi poliitikat või kasutan mingi nähtuse suhtes irooniat, muutub see asi mõne aja - näiteks kahe või kolme aasta pärast - taas aktuaalseks.

Kuidas on "Kapsapea" iroonia vääritimõistmine mõjutanud järjefilmi irooniat?
Ei saa öelda, et see üldse mõjutanud poleks. Samas pole mul mingit põhjust midagi vaka all hoida. Ega ma sellepärast stsenaariumi küll muutma ei hakka, et kellelegi Euroopast mu mõtted ei meeldi.
Uues filmis on iroonia välja valatud Euroopa Liidu kohta, sest bürokraatiat on seal täpselt sama palju kui endises Nõukogude Liidus. /---/

Millest teie uus film kõneleb?
Filmi algpealkiri oli "Kapsapea II", siis sai sellest "Saamuel Oil's Ltd". Praegu arvan, et kõige parem pealkiri oleks "Tagasi Euroopasse", vihje Steven Spielbergi filmile "Tagasi tulevikku". Sisust niipalju, et aastal 2007 on juba kogu Euroopa ühinenud. Ainult üks koht, pime nurk, milleks on Saamuel Pliuhkami talu, pole pidanud vajalikuks ühineda. Siis leiab Pliuhkam koduõuelt naftat ja algab võitlus Pliuhkami ja Euroopa vahel. Võiks veel lisada, et Pliuhkamisse olen pannud väga palju iseennast.
Tuumalu, T. (1995). Režissöör Riho Unt: eesti nukufilm näib väsinuna. Postimees, 4. okt, lk 2.

***

Kas sa said midagi kasulikku ka "Kapsapea" järjele mõeldes?
Julgust annab teadmine, et Canal+ tahab näidata "Kapsapea" esimest osa, see kindlustab natuke majanduslikult. Teine asi on kogemus, kuidas praegu Prantsusmaal suhtutakse Euroopa Liitu, neil on isegi mingi sellekohane sisetsensuur välja kujunemas. Üks ajakirjanik küsis minult, et miks ma halvustan Euroopa Liitu. -- Kuidas? -- Aga teil on ju filmis see Brüsseli sümbol, pissiv jõmpsikas.  Jäin talle vastuse võlgu.
Tahaksin "Kapsapea" teise filmi teha samuti poliitiliselt terava, ka Euroopa Liidu aadressil, kuid ma pean mõtlema ka filmi turustamisele - ma ei varja, et kavatsen teha müügifilmi.
Lõhmus, J. (1995). "Kapsapeaga" Prantsusmaal [vestlus Clermont ­Ferrand'i festivalil oma nukufilmiga osaleva Riho Undiga]. Kultuurileht, 17. veebr, lk 18.

Filmist kriitiku pilguga

Toomas Kall: "Üks mees, Riho Unt, on teinud teise "Kapsapea" juures ära kolme mehe töö.
Režissöör Undi ülesanne oli luua filmi aluseks oleva(te) idee(de) põhjal terviklik kunstiteos. Undi esimene idee on olnud vana: "Kapsapea" sees on teine "Kapsapea", mis on palju suurem kui välimine. Ehk teiste sõnadega: kui üks "Kapsapea" on tehtud, siis võib sellele teha järje.  Pärast seda esimest, suurt ideed, on edasine olnud juba lihtne. Tuli lihtsalt oodata järgmisi ideid ning kujundada nende põhjal tulevase teose žanr, põhimeeleolu, läbivad tegevusliinid jms filmispetsiifika.

Kunstnik Undi tööd on kõige vähem põhjust kritiseerida või nähtust veelgi paremat soovida. Pilti luua ja seda režissöörina elama panna Unt tõesti oskab.

"Kapsapea 2" üks võluvaid jooni ongi, et soovija võib vaadelda filmi kui süvapsühholoogilist perekonnalugu, mis esitab näiteks küsimusi: miks Pliuhkam joob? miks ei leia Roosi mehe lohutuseks muid sõnu kui ainult sõimu? milline oli Pliuhkami ja Roosi noorusearmastus, ja kas seda üldse oligi? Need küsimused ei ole nukufilmi puhul sugugi enesestmõistetavad, kuid võimaluse neid "Kapsapea 2" tegelaste kohta esitada on stsenarist Unt filmi sisse kirjutanud. Kuna ka algustiitrites esitletakse Pliuhkamit kui tõelist mängufilmistaari, siis võimegi ühe põhiküsimuse sõnastada nii: kes on Pliuhkam? Vägivaldne isik, kurnaja, nii oma naise kui ka sea suhtes vastuoluline (sõprust hindav, sõpra reetev) tümikas.

Pliuhkami õuest ja kõrtsist moodustuv filmi-Eesti on tõeline arengumaa, mille majandus on keskendunud monokultuuri (kapsa) tootmisele ja maavarade (nafta) väljaveole, ning kus kirjaoskus, millest annab aimu Pliuhkami kõnepruuk, ei ole just kõrgel järjel. Siinkohal võiks ka öelda, et Pliuhkam on tihti ülearu paljusõnaline. Kord oma mõttemaailma ära näidanud, võiks ta edaspidi nii mõneski episoodis piirduda vaid mõmina või mühatusega. Pilk ja ilme (veelkord kiitus kunstnik Undile ja nukumeistritele!) ei ütleks vähem, tegevuse sujuvus aga ei kannataks. Arengumaal oleks loomulik, et areneks ka Undi Pliuhkam, kaugenedes iga seeriaga Lutsu Pliuhkamist, muutudes rohkem meie kaasaegseks. Praegu on säilinud küll Lutsu antud Karakteri põhijoon—tohutu enesekindlus ja eksimatusetunne. Seevastu tänapäeva maailma reaalide tundmises, mis kuju ajakohastaks, ilmneb Pliuhkamil kerge peetus. Tema Euroopa-alased teadmised ja hoiakud näivad pärinevat 1950. aastate teisest poolest, mil äsjatekkinud Euroopa Ühisturg oli nõukogude ajalehekarikaturistide vaenlane nr 1. Muidugi, näidates Pliuhkamit kui ka seesmiselt, vaimselt eurooplaseks pürgivat eestlast, läheks võib-olla kaduma praegu iseenesest hästi töötav koomikaallikas—vastuolu juhmuse ja tegutsemistahte vahel.
Nii et las see Pliuhkam olla pealegi."
Kall, T. (1997). Kuidas tehtud on huvitavam kui see, mis on tehtud. Teater. Muusika. Kino, nr 8­-9, lk 49-51.

Mati Unt: "Riho Undi film oli mu jaoks  tehniliselt päris täiuslik. Võibolla ta iseendast seda ei olnud, aga mulje jäi igal juhul väga hea. On isemoodi võlu näha sellist faktuuriliselt antihollywoodlikku käsitlust. Oletan, et travelling Pliuhkami kodus ja allasõit vette, aga ka võtted “sõidu pealt” jne. on tehtud ilma erilise maailmatehnikata. Sel juhul on nad kunstkäsitööna hiilgavad.

Filmi stilistika viitab elulähedusele, vaata et realismile. Kui juba autod on nii tõetruud, hakkad ootama psühholoogilist realismi ka osalistelt, näiteks Roosilt. Või kõrtsis istu­jatelt. /---/

Kõige selle kiituse juures tuleb öelda, et see, mis autor on enda arust tahtnud “kokkuvõt­teks” öelda, on mulle vastuvõetamatu. Euroopa-vastasus, pealegi veel argu­menteerimata ja ainult populistliku pulli tasemel pakutuna, on pehmelt öeldes ilge. /---/

Filmi üldhoiak - olla eurovastane - ei tule selles heas filmis õnneks üldse välja. Mängib kõik muu. Soomeugrilikke “käi-tead-sinna" matsihoiakuid neutraliseerib neid esitanute kahtlane olek ja käitumisviis. Kindlasti on siin teene ka iga asja ambivalentseks muuta suutnud Andrus Kivirähkil, kes tiitrite järgi on dialoogi autor. Ja ega tegemist polegi mingi referendumiplakatiga. Sürrealism selle sõna heas mõttes matab abitukese poliitilise teate enamasti oma alla.

Kui me lõpus näeme mühaklikku "Pliuhkamit" teatamas, et  talle pole mingit Euroopat vaja, siis mõistame veel kord: jumal, jumal, ruttu Euroopasse. Isemõtlejate  kiuste."
Unt, M. (1997). Kapsas? Pea? Sirp, 2. mai, lk 17.

Tambet Kaugema: "Riho Undi poliitilises thrilleris («Kapsapea 2») ei jõua ühe plahvatuse kaja vaatajate kõrvus veel vaibuda (ikkagi meie esimene dolby-stereo heli), kui juba käibki uus jõmakas. Isegi Arnoldi püksid hakkaksid niisuguse tulevärgi peale püüli sõeluma. /---/

Kui hästi järele mõelda, leiab ka «Kapsapea 2» mürgeldamisele üsna hea põhjenduse. (Poliitiliste) thrilleritega on ikka see lugu, et ei maksa sealt otsida mingit kunstipärast kompositsiooni või kes-teab-mis uhket sõnumit, küll aga hoogsat tegevust.

«Kapsapea 2» nõrgaks küljeks paistab siiski olevat see, et plahvatuste kirbe suits hakkab varjutama nii filmi ennast kui ka üksikuid tõepoolest vaimukaid stseene (kas või see, kus eurotähekesi ringi väntav neeger tõmbab endale nätsumulli pähe ja eurokarussell peatub)."
Kaugema, T. Asi läheb karmiks [nukufilmid "Kapsapea 2 ehk Tagasi Euroopasse" ja "Keegi veel"]. Postimees, 5. mai, lk 18. ­

Lauri Kärk: ""Kapsapea 2" on lavastatud mängufilmina, hollywoodlikest mängufilmiklišeedest lähtuvalt ning neid samas parodeerides. Kaua tehtud, kaunikene, on film juba puhttehniliselt.
Nimetatud tõik käib üksiti filmi kadreeringu printsiipide ning mängufilmilike kaameraliikumiste kohta. Siin ilmnebki "Kapsapea" tehniline keerukus ja töömahukus. Üks ja sama travelling, mis mängufilmi juures vajaks kõigest operaatorirelsse, või üks ja sama panoraam, mis "suures" filmis saaks läbi nendetagi, nõuavad nukufilmis aga praktiliselt kaader kaadri (või täpsemalt: kaadrik kaadriku) haaval filmimist. Nii võib üksnes ette kujutada, kui palju selliseid üksikvõtteid nukufilmis teha tuleb ning milline tõsine töö kõigi nende "Kapsapea 2" sujuvate kaamerakäikude ja mänglevalt mängufilmilise lahenduse taga tegelikult olla võib."
Kärk, L. (1997). Kas ka varjatud aine saladused? Kultuurimaa, 7. mai, lk 8. ­

Euroskeptik Saamuel Pliuhkam – kangelane vastu tahtmist

Oskar Lutsu välja mõeldud kade, praaliv ja napsulembene talumees Saamuel Pliuhkam (Aarne Üksküla häälega), kes kõigis kolmes “Kapsapea” triloogia filmis tegutseb, eriti positiivsete isikuomadustega ei hiilga. Ta kuulub pigem Lutsu nende tegelaste galeriisse, kes enne teevad ja siis mõtlevad. Mati Undi sõnade kohaselt peitub Pliuhkami jõud hüperaktiivsuses: Saamueli tegevus on maniakaalne, eufooriline ja sellepärast kõikehävitav ja tegelikult eesmärgipäratu. Undi jaoks oli Saamuel nagu purjus Kalevipoeg, kellel heade kavatsustega alustatud ettevõtmised joomase pea tõttu alalõpmata liiva jooksid. Saamueli hüperaktiivsus aga tuleneb samuti enamasti alkoholi liigtarvitamisest.

Elu muutub kolme filmi jooksul küll nii palju, et puskariaparaat tagatoas asendub internetti ühendatud arvutiga ning Saamueli janu mõneks ajaks infonäljaga, aga vanad harjumused saavad lõpuks siiski võitu. Internetis toodab ta viina koopiamasinaga – ennustades nõnda stsenaristide Riho Undi ja Andrus Kivirähki abiga ette 3D-printimise tulevikku. Saamuel kopeerib masinaga samagonni ja seakoote kõrtsis klientidele pakkumiseks, hiljem on printer abiks ka vastupanuliikumise relvadega varustamisel. Nõnda esitab Riho Undi triloogia kolmas film mööda festivale tiirutades maailmale omamoodi ultimaatumi – hoidke alt, purjus eestlane internetis on hullem kui mis tahes hästi planeeritud küberrünnak. Bill Gates katkub juukseid, sest purjus eestlane on suisa viirus! Aga isegi purjus eestlane saab aru, et info on rikkus ja seda saab valuutana kasutada. Isegi mehed mustas (Will Smithi ja Tommy Lee Jonesi välimusega) ei saa Ida-Euroopa talupoja geenmuundamata viiruse vastu, kes oma kodulehekülje kaudu internetti ronib ja Pentagoni tagatubadesse tuuseldama pääseb. /---/

Artikkel jätkub Eesti Ekspressi tasulisel digilehel:
Euroskeptik Saamuel Pliuhkam – kangelane vastu tahtmist -
Euroskeptik Saamuel Pliuhkam – kangelane vastu tahtmist [lastefilmide DVD-sarjas ilmus „Kapsapea“ triloogia] (2014). Eesti Ekspress, 27. märts, lk 54, ill.

Taasiseseisvusaja olulisemad filmid

Postimees palus 21 filmiga seotud inimesel – ajakirjanikel ja ametnikel, levitajatel ja tegijatel endil - nimetada 10 olulisemat Eesti filmi aastaist 1991-2011 nii filmiliigiti kui kõigi kolme liigi peale kokku.

Animafilmi 10
1. «1895» – 16 häält
2. «Kapsapea» / Kapsapea-sari – 15
3. «Hotell E»  - 12
4. «Leiutajateküla Lotte» / Lotte-sari - 11
5.-6. «Krokodill» - 10
5.-6. «Taevalaul» – 10
7.-11. «Porgandite öö» – 7
7.-11. «Teekond Nirvaanasse» – 7
7.-11. «Frank ja Wendy» – 7
7.-11. «Une instituut» - 7
7.-11. «Tuukrid vihmas» - 7
Taasiseseisvusaja olulisem film on "Sügisball": 20 aastat (2011). Postimees : AK, 10. sept, lk 8-9.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

„Kapsapea triloogia“ on sarja 27. DVD, ilmunud 03.04.2014. Sellel on järgmised filmid:

Kapsapea (1993)
Tagasi Euroopasse (1997)
Saamueli internet (2000)