Kass kukub käppadele: Pauli laululaegas (1999)

Kassettfilmi "Kass kukub käppadele" ühisosa otsides

Olle Mirme: „Kassettfilm KKK tähistas Jaak Kilmi, Peter Herzogi ja Rainer Sarneti debüüti turvalisest tudengiseisusest välja kasvanud rezhissööridena. Kolmikfilmi puhul kerkib tahes-tahtmata küsimus, millest see intiimne lähedus tingitud on? Häid lambaid mahub palju ühte lauta? Kilmi, Herzog ja Sarnet on lahutamatud hingesugulased? Stuudiopoolne versioon pakub “Tähesõidu”, “Harjutusi Florianile” ja “Pauli laululaeka” ühisnimetajaks zhanrimäärangu kelmikomöödia. Paraku pole pakutavad lood komöödiad ega nende kangelased (teatava mööndusega “Tähesõidu” Janile) kelmid.

Seega jääb üle kõige ideoloogiavabam ja igavam seletus. Lühifilm on noorele filmitegijale lihtsalt ainus võimalus oma andekust ja professionaalsust rakendada. Tükitöö on aga teadupoolest kallim kui seeriatootmine, sestap on stuudiod huvitatud pigem KKK-laadsetest ühis- kui eraldi seisvatest üksikprojektidest. Kuid pole halba ilma heata — loobudes kolme filmi illusoorsest ühisvaimust, suudame nende individuaalseid võlusid ja lombakusi sootuks adekvaatsemalt hinnata.

Õnneks või õnnetuseks olin ma lugenud kõigi kolme filmi stsenaariume. Või õigemini käsikirjade toorikuid, mis enne võtteperioodi algust enamal või vähemal määral vormi ja värvi muuta jõudsid. Toonased lugemiselamused võiks kokku võtta järgmiselt:

“Tähesõit” — mis Kilmit selle loo juures küll erutada võiks? Mida uut lisab see tema eelmisele lühifilmile “Külla tuli”? Kas Kilmist on kujunemas rezhissöör, kes mingisse ideejuppi kiindunult seda üha uuteks ja uuteks linalugudeks mugandab?

“Harjutusi Florianile” — asi, mis peaks igas lavastajas hirmukrambi tekitama. Panus on tehtud ühele ja ainsale kaardile: rezhiilise lahenduse geniaalsusele. Käsi kullas või perse mullas — stsenaariumi absoluutne pidetus jätab mõlemaks variandiks võimalused õieli.

“Pauli laululaegas” — ohhoo… ohhohohhoo… aga mine sa tea… Kui poolgi stsenaariumis kirja pandust ekraanil toimima hakkaks, võiks selle “hüppe õhku” ju ülimalt kordaläinuks lugeda.

Nüüd, valmis filme näinud, tuleb neile küsimustele ka vastata. Peter Herzog ei suutnud imet teha. Rainer Sarnet suutis. Jaak Kilmi puhul jäid kerkinud küsimused endiselt — ehkki võib-olla mitte nii teraval kujul — õhku rippuma. Pigem andis neile vastuse järgnenud “Inimkaamera”, mis astus sissetallatud rajalt imponeeriva uljusega kõrvale.“
Mirme, O. (2000). Kolm kassikukutajat kassettfilmis "Kass kukub käppadele". Teater. Muusika. Kino, nr 4, apr, lk 89-92.

Žanrimääratlusest

Tarmo Teder: „Seoses “Kassiga…” on tegijad kuulutanud kelmikomöödia tagasitulekut, kuigi hästi nagu ei mäleta, millal seda kelmikomöödiat eesti filmis varem üldse oligi. Ent nüüd on Kilmi ja Sarnet tõepoolest teinud ekstsentrilised seiklusfilmid, mis kuuluvad oma filmikeele, ainese ja esteetikaga ühte veregruppi. Postmodernistika, sci-fi-laadne tehnitsistlik butafooria ja vaatepunktide hakitus ei hakka vett sogama. Tempokalt hargnevate, kuid justkui ajapuudusest kiirustades pildiliselt kujutatavate, hoopis vähem verbaalselt jutustatavate lugude peamised liinid on piisava selgusega jälgitavad. Mõlemas tihedas filmis mängitakse üleloomulikkuse ja salapärase missiooniga, mille eesmärgid jäävad häguseks. Maitsekas muusikas ujutatud realism küllastub tegevustiku praktilisest idealismist.“
Teder, T. (1999). Metafüüsikat, peegeldusi ja manipulatsioone. Sirp, 12. nov, lk 10.

Eesti Tim Burton tulekul?

Olle Mirme: „Sarneti eelmine “plahvatus” jääb 1993. aastasse, mil tema kursusetööna valminud “Merehaigus” ribureas auhindu noppis. Sealtpeale algas kursusevenna Kilmi tähelend — ka nende KKKle eelnenud ühistööst “Girlfriend koomas” väljus võitjana just Kilmi. “Külla tuli” menu kõrval jäi Sarneti oriendihõnguline klaaspärlimäng “Libarebased ja kooljad” (1997) ehk teenimatultki varju.

“Pauli laululaekaga” tõestab Sarnet, et temas on potentsiaali tõusta Tim Burtoni ja David Cronenbergiga võrreldavaks visionääriks. Päris- ja peeglimaailma üleminekute jälgimine nõuab küll teravdatud tähelepanu ja ajuti kasvab sündmustik filmitegijatel selgelt üle pea, aga kõigele vaatamata on Sarnet sellest hullumeelsest lahingust siiski eluga välja tulnud. “Pauli laululaekas” on hoogu ja fantaasialendu, maitsekat kitši ja tõeliselt nutikaid režiilisi lahendusi. Peale selle annab see võrreldes kahe ülejäänud looga Mait Mäekivile paremad võimalused kaameratöö väärtustamiseks ja Taavi Eelmaa teeb KKK kahtlemata kõige õnnestunuma (kaksik)rolli.“
Mirme, O. (2000). Kolm kassikukutajat kassettfilmis "Kass kukub käppadele". Teater. Muusika. Kino, nr 4, apr, lk 89-92.

Jaak Lõhmus: „Visuaalne poosetamine ja maneerlik mäng on Rainer Sarnetile omane alates kursusetööst «Merehaigus» ja lõpetades diplomifilmiga «Kooljad ja libarebased». Koos Taavi Eelmaaga (kes mängib ka kaksikpeaosa) kirjutatud jutus paistab seoseid klassikutega, Lewis Carrollist Jean Cocteau Orpheuse-filmini ja Jean-Luc Godardi «Alphaville’ini». Ulmailm ja peeglitagune maailm. Peeglitagustel inimestel on oma töö, nad peavad pakkuma siinpoolsetele inimestele «avalikõiguslikku teenust» – autentset peegeldust vannitoa seinal või mõne kõrtsi peldikus. /---/

Fantaasia suubub sürrealismi, ka verd pritsib nagu Peter Jacksoni trashfilmis «Paha maitse». Kuid viimaks loob Sarneti talitsematu sürrealism sama tunde mis Kilmi leebelt absurdi kulgev ulme. Kõike on liiga palju.

Kilmi ja Sarnet ütlesid pressilinastuse järel, et võtsid neid filme kui väljakutset, väljakutset täispikaks filmiks. Küllap sellepärast paljud asjad voolasidki üle ääre. Materjali täiuslikku valitsemist oleks vaja veel õppida.“
Lõhmus, J. (1999). Kolm isepäi kõndivat kõutsi. Luup, nr 23, 15. nov, lk 40-41.

„Täispikk lühifilm“

Tarmo Teder: „Kuigi pool muna on parem kui tühi koor, on mul sellest ikka vägagi kahju, et tootmise finantseerijad ei võimaldanud Kilmil ja Sarnetil kahte omaette ajaliselt täispikka teha. 
Ka autorid ise paistsid pressikonverentsil tehtud avaldusis oma “poolt muna” tunnistades veidi kahetsevad. Kilmi nimetas oma linateost “täispikaks lühifilmiks”, ka Sarnet tunnistas, et tahtis oma loo jutustamiseks rohkem aega.
Seni on “Kassile” kulutatud 2,8 miljonit krooni, kuigi eelarve on 3,5 miljonit, millest võib järeldada, et produtsent Peeter Urbla oskab ökonoomselt toota. Tema sõnul olid nii “Tähesõit” kui ka “Pauli laululaegas” “keerulised lavastuslikud filmid, mida teha oli üpris kallis”. Mõlemad filmid on tõesti tihedad, millesse on täispika materjal kokku surutud.“
Teder, T. (1999). Metafüüsikat, peegeldusi ja manipulatsioone. Sirp, 12. nov, lk 10.

Kasseti produtsent Peeter Urbla: „Kui tulla tagasi noortekasseti “Kass kukub käppadele” juurde, siis peab ütlema, et režissööride eakaaslaste huvi selle vastu oli ja ta läks minu arvates nagu sahmakas vett kuumale kerisele. Mingis mõttes oli isegi buum. Teadagi, see ei kostnud ringist eriti välja. Tundub, et neid mõtteid, mida noored režissöörid hauvad, tajuvad nende eakaaslased väga hästi. Ja ka minule olid need filmid küllaltki lähedased, võiks öelda, et isegi mitmes mõttes tuttavlikud. Leidsin neist mõningaid motiive, mida olen oma töödes kasutanud. See räägib lihtsalt sellest, et me mõtleme ühtmoodi, mitmed asjad ei ole kuhugi kadunud. Seda valusam on, et mul ei õnnestunud aasta jooksul käima saada järgmist noortekassetti, sest Eesti Filmi Sihtasutus oli ehmunud eelmise edust ja otsustas järgmisele toetust mitte anda. Ja jällegi totaalne paradoks! Kui igal pool mujal Euroopas, kus ma selle kasseti mõtet olen tutvustanud, on oldud vaimustatud asjaolust, et noortega tehakse tööd, et luuakse kassett lühikestest lugudest, mida võib täiesti vaadelda ühe pika tööna, siis Eestis kohtad toda hullumeelset olukorda, kus mitte eriti kompetentsed juhid otsustavad hea raamprojekti lihtsalt nullida, hoolimata sellest, et sa arendad seda üht, teist ja kolmandat pidi. Kuigi on olemas Euroopa partnerid ja täiesti selge nägemus, kuidas seda tööd teha, pannakse asi lihtsalt kinni, ei anta elementaarsetki raha, ehkki seda jääb fondides üle. See summa, mida mina taotlesin, oli enam-vähem sama suur, kui möödunud aastal sihtasutuses üle jäi. See on suund, millest ma absoluutselt aru ei saa ja sellepärast tundub mulle, et võimuvõitlus pärsib professionaalsust ja meie autoriteeti filmi alal mujal maailmas, sest me muutume täiesti arusaamatuks, kuna meil ei kehti mingisugused reeglid. See loob meist viimase järgu arengumaa mulje.“
Simm, P. (2000). Vastab Peeter Urbla. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 12-13.