Kaheksa päeva nädalas (2003)

Fakte

Filmi algseks pealkirjaks oli "Põllumees põline..."

Stsenaariumi kirjutamine: august - detsember 2000
Tootmisperiood: mai - juuli 2002
Järeltootmine: detsembrini 2002

Eelarve 451 547 EEK
Allikas: EFI andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Rein Tootma: "Film on tehtud hästi, professionaalselt. Ja valdavalt lootustandvas põhihelistikus. Et kuidas üks mees rabab tööd teha kaheksa päeva nädalas ning püüab teisigi sellesse nakatada ja kaasata.
Ent kõik ei taha niimoodi. Nii ongi filmi üks mõjuvamaid/olulisemaid/jõulisemaid kohti Tiidu noorema õe Aive, kellele Tiit isa eest olnud, hingest tulev ja hinge minev ülestunnistus, et seda kõike on tema jaoks liiga palju: töö meiereis, kauba turustamine, paberimajandus jne. Ta tunnistab, et asi on tema jaoks ennast ammendanud ja kõik see rabamine teda “totaalselt ära tüüdanud”. Selle koha peal saavutab film ka kunsti taseme ja omandab traagilis-üleva mõõtme, ülejäänu on heasoovlikult ja mõõdutundeliselt idülli-illusiooni looritatud dokument. Kunstis pole esmatähtis professionaalsus ehk siis meisterlikkus, vaid siirus ja omanägemuslikkus. Sellepärast see Aive pihtimus kunstina mõjuski, et see oli tõeliselt siiras. Ülejäänu ei olnud.
Dokumentaalfilmi puhul on küsimus selles, kui palju see üldse kunst on, ja sellele ühest vastust ei ole. Ago Ruusi “Kaheksa päeva nädalas” on dokumentaalkunstiteos, kus domineerib dokumentaalsus dokumentaalses, mitte kunstilises vormis."
Tootma, R. (2003). Tööajastu dokument. Sirp, 6. juuni, lk 14.

Jan Rahman: "A nüüd tuust katsandast pääväst. Sümbuulnõ katsas päiv (vai 25. tunn’ üüpääväst) om pühendet perrele. Viis’ last, naanõ ja 22-aastanõ sõsar om Nopri talu pere. Kõigil om uma tüü: latsõ kütvä sanna, korjasõ ubinit, naasõ sekässe kohopiimä, nüsvä lehmi, ku vajja, ja sõsar käü ülepäivi kraamiga turgu.
A sõsar om nuur’ inemine ja timä elo Nopril om täüs tüüd ja tüüd ja tüüd ja nii tä ütleski ütel pääväl vällä, et ku asi nii edesi lätt, om timä viie aasta peräst kimmähe sanatooriumin ja nigunii hullumajan kah.
Sääne ausa ja tõsinõ välläütlemine om vilmi kõgõ parõmb kotus, tuu vällä veidikese tuud, miä jääs ettevõtmisõ ilosa välläpoolõ suunat pildi takka. Pääle tuu kotussõ ärkaemist loksus paika pilt’ tuust, määnest vaiva piät nägemä nuu, kiä Nopri ettevõtmist pidävä. Saa väegagi selges, et Niilo Tiidu ettevõtmiisi takan om perre naisi, latsi ja Tiidu hindä mõtsik tüü, minkal määnestki otsa tulõman ei paistu."
Rahman, J. (2003). Kärinä külä katõssa päivä. Uma Leht, nr 33, 1. aprill.
elo, http://www.umaleht.ee/umaarhiiv/200333/elu.htm  (19.09.2013).

Madis Jürgen: "Ago Ruus on ka suure töö ära teinud. Ruus on passinud hommikupoole ööd kaameraga juures, kui Nopri peremees, silmad punased, Euroopa laenude jaoks projekte kirjutab. No eks Ruusi silmad olid samamoodi punased, ma kujutan ette. Ruus on uurinud välja, et lõikuspäeval tuleb Misso kanti külla põllumajandusminister. Ruus on isegi talumehed ükshaaval ette võtnud. Ma tean Ruusi. Ruus läheb hoogu ja kui tema juba filmima hakkab, ega ta siis enam kaamerat käest ära ei pane.
Ja siis tuleb üks suurepärane koht — Nopri Tiidu noorem õde, kes on kakskümmend kaks aastat vana ja kes Tiidu juures töötab, ütleb vennale, et mina sinu juures enam tööd teha ei taha. Et aitab. Et mina ei näe sügavat mõtet niimoodi rabada. Ja selle jutu peale näitab Ruus (õnnestunult), kuidas kõmiseb äike, algab vihm ja mehed joovad jaanitule ääres viina.  Braavo!
Nopri Tiidu õde vaadates jään ma kuulatama. See jutt on siiras. See on tõesti väga hea. Ja tõetera noorema õe jutus nii Nopri Tiidule kui Ruusi Agole. Pidage piiri.
Heas näidendis pole vaja liigseid sõnu ja heas filmis liigseid kaadreid. Pealkiri oli ka hea. Pealkiri on pool honorari, nagu kunagi ütles kadund ajakirjanik Ilmar Roden."
Jürgen, M. (2004). Nopri Tiit ja Ruusi Ago teevad hirmus palju tööd. Teater. Muusika. Kino, nr 2, veebr, lk 100-101, foto.