Ka Siber on olnud mu kodumaa (1990)

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust Märt Müüriga

Märt Müür: Sama aasta septembris [1988 – toim] komandeeriti mind koos ühe Moskva naisrežissööriga Tšehhoslovakkiasse kolleegide juurde, pidades meie filme perestroikaaja etalonideks. /---/ Kohe järgnes üleliiduline dokumentaalfilmide festival Sverdlovskis. Iga päev toimusid kriitikute arutelud nähtud filmide üle. Ja öeldi välja, et ma võiksin oma filmides senisest enamgi emotsioone enda kanda võtta. Ja siis lõi üks asi klaariks. Ma olin juba tükk aega kandnud mõttes teha film küüditamisest, aga kuidas hõlmata haaramatut, ja nüüd oli võti käes — tuleb jõuda üldistuseni läbi enda ja oma suguvõsa saatuse. Selle tugev pluss oli, et ma ei eksi faktides, samas võis olla miinuseks liigsesse emotsiooni langemine.
/---/
Detsembris 1988 käisin oma filme Novosibirskis näitamas. Ja kui aasta hiljem tegin seal oma filmi "Ka Siber on olnud mu kodumaa" (1990), siis kohalikud filmimehed aitasid mind igati. Filmisin samuti Tomskis, kus üks meie valla mees Ants Rennit oli tõusnud tervet rajooni valitsevaks linnapeaks. Tema küüditati lapsena Siberisse juba 1941. aastal. /---/
Teinemaa, S. (2013). Vastab Märt Müür. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 5-18.

Filmist ajakirjanduses

Boris Tuch: „Ent film ei ole tehtud isiklike hädade ja solvangute meenutamiseks. Intonatsioon on individuaalne, lüüriline seondub loomulikul viisil tegelikkuse eepilise hõlmamisega. Andes sõna igale oma tegelasele (sealhulgas iseendale, filmi autor muutub ka selle vahetuks osaliseks, kelle hääl on üks paljudest häältest süütult kannatanatute kooris), ei samasta Märt Müür oma autoriseisukohta ühegi tegelase seisukohaga. Ka need kaadrid, milles visuaalsel real on lastud domineerida jutustuse üle, mis sünnitavad puht kinematograafilisi kujundeid, kinnitavad filmi seda omadust.“ /---/
Tuch, B. (1990). Nad paiskas laiali totalitarismi pööris: märkmeid Märt Müüri dokumentaalfilmist "Ka Siber on olnud mu kodumaa". Õhtuleht, 4. aug, lk 2.

Heli Speek: „Märt Müüri film avab kogu Siberi-traagika panoraamselt, tehes seda enda ja oma perekonna saatuse kaudu. Kui vaid mõelda: 1941. aastal läksid vanavanemad ja surid. 1949. aastal viidi režissööri isa ja ema koos kolme lapsega. Vanemate saatuseks sai ka vangla, lastele lastekodu, kust ristiema nad lõpuks kätte sai ja koju tõi. Hiljem jõudsid Kolgata tee läbikäinutena koju ka vanemad. Võiks öelda, et üks tüüpiline lugu perekonnast, kellele võõras maa sai ajutiseks koduks. Ma pole kriitik, et öelda midagi filmi pikkuse kohta; režissöörina tean, et iga kaader, mis hästi võetud, on armas. Kohati mõned Müüri filmi episoodid, kus kõik ammu selge, siiski venivad. Kuid igavus ja venivus on viimase aja tõsielufilmidele üldse omased. Tervikuna on film vägagi õnnestunud. Ära märkida tuleks ka Arvo Vilu töö kaameraga, mis on korralik, täpne ja huvitav.“
Speek, H. (1990). Märt Müüri Siberi- mälestused. Reede, 19 okt, lk 7.

Tiina Tammer: „Kõige jõulisemalt mõjuvad kaadrid, kuhu ei mahugi enam sõnad, on vaid näod, ilmed, kortsud. Meie silme eest libisevad Siberis elanud lapsed, kes keskealistena jälle Eestis kokku saanud. Veekalkvel mehesilmad ja kokkusurutud lõuapärad. Naised vargsi pisaraid pühkimas. Vaid nemad teavad, mida tähendasid üleelamised lapse hingele. Taas on jõutud koju. Pärast pikka, pikka teed...“ /---/
Tammer, T. (1990). Puhaste kätega. Rahva Hääl, 25. nov, lk 2.

Ülo Mattheus: „Näidatust kerkis esile Märt Müüri "Ka Siber on olnud mu kodumaa", kosmopoliitiline film, milles ühte põimunud kujund, dokument, põletav valu ja isiklik kannatus. Ainsaks puuduseks on ehk liiga leplik suhtumine KGB-sse, kuigi teisalt näeme ainulaadseid kaadreid KGB arhiividest. Kompromiss seega.“ /---/
Mattheus, Ü. (1991).Topeltsinine esmaspäev [Eesti dokumentaalfilm 1990]. Eesti Ekspress, 8. märts, lk 27.

Tõnu Karro: „Film on ülesehituselt lihtsakoeline, tegelaste mälestused on järjestatud meenutatavate sündmuste tegeliku toimumise kronoloogilist järgnevust silmas pidades, vastavalt on valitud ja filmipildis reastatud ka mälestusi elustavad võttepaigad.

Arvatavasti pole vale väita, et Märt Müüri film kannab endal meil siiani ametlikult kehtiva segase üleminekuperioodi pitserit, olles ometi ehe inimlik dokument eesti rahva südamevalu, kinni kasvamata haavade ja valatud pisarate kohta.“ /---/
Karro, T. (1991). Film kodumaaigatsusest. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 72-74.