Johannes Võerahansu (1978)

Kinomajas 1985. aastal

Andres Söödi kunstiteemaliste dokumentaalfilmide õhtul (11. aprillil) vaadati dokumentaalfilme "Mälu", "Johannes Võerahansu", "Voldemar Vaga", kuulati kunstiteadlast Jaak Kangilaskit.
Andres Söödi kunstiteemaliste dokumentaalfilmide õhtu (1986). Tallinnfilm 1985. Filmograafia. Tallinn: Perioodika, lk 61.

Sulev Teinemaa intervjuu Andres Söödiga.

Sul on portreefilme väärikatest vanadest meestest, nimetan siin osa neist: Voldemar Vaga, Arnold Seppo, Arvo Pärt, Johannes Võerahansu, Arnold Matteus, Villem Raam, Hendrik Allik, Johannes Mikkel, Jahannes Hint, Lennart Meri, Efraim Allsalu, Eduard Rüga, Konrad Mägi, Alfred Käärman, Hando Runnel - kõik eesti kultuuriloos, poliitikas või teaduses märgilise tähtsusega tegijad. Esimesel hetkel ei meenu aga ühtegi naist, keda oleksid oma filmides jäädvustanud. Kas läbi kaamerasilma mõeldes ei ole sattunud pilk naistele?

Portreefilme naistest tõepoolest ei ole. Kui võtad nüüd filmide tegemise ajal elavad mehed ja prooviksid sinna samaväärseid naisi kõrvale panna, siis kardan, et sul tekiksid raskused. Kes oli tollal nais-Pärt? Või Võerahanssu? Kunstnike hulgast vahest veel leiab. Nais-Käärmanni ma samuti ei tea, poetesse ehk oleks. Nii on kõikide portreeritute puhul, võrdväärse rea tegemine oleks raskevõitu ja see vist ongi peamine põhjus.
Teinemaa, S. (2012). Vastab Andres Sööt. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 5-16.

Filmist kriitiku pilguga

Marika Põldma: „Kunstniku müütilise aspektiga mängib ka Andres Sööt „Johannes Võerahansus“, mis ometi on hoopis teistsuguse rütmiga film. Tundub, et Sööt tahab siin ellu viia midagi sisse-välja liikumise taolist. Filmi alustabki kaamera liikumine Võerahansu maalidel inimesesse meid sisse ja loodusesse välja viies. See on justkui hingamine. Ka ülejäänud film on kahe peale: Võerahansu seltsist ta Tallinna korterist Söödi iseseisvateleavastusretkedele kunstnikuga seotud paikadesse. Film on ka mustvalge. Kuid eelkõige armastavad Võerahansu ja teda dokumenteeriv Sööt panna vaataja võnkuma Kunsti ja eluproosa vahel: Oleme ikka veel filmi alguses, näidatud maalidelt lõigatakse otse elutuppa, seal on vana ja seljaga Võerahansu, kes midagi söega joonistab. Tal on üll laia triibuga hommikumantel – kunstiinimese klassika. Kunstiakti murrab sisse telefonihelin. Väga mõtlikult ja suitsu tõmmates liigub Võerahansu telefonini, „Halloo!“ ütleb ta kärmelt, kuid teisel pool on toru juba ära pandud. Helistatakse tagasi ja sõna saab Võerahansu, saame teada, et ta rabeleb ühe töö kallal ja loeb vahest, et pea käib ringi ja ta on väsind, et tõmbab palju suitsu ja joob kohvi, vahel ka paarkümmend tassi päevas, et tahab maha jätta, et maale ei jõua. Võerahansu lõpetab kõne ja ütleb kaamerasse: „Ja nüüd ma lähen tagasi pildi juurde. Neid tuleb niikuinii parandada, ega ma seda niisama ei tee.“ Nagu selles ümber jutustatud stseenis, lavastab Sööt Võerahansu ka mujal üsna orgaaniliselt, mis sest et löövalt, distantsi ja käegakatsutava piirimaile. Kord näitab Võerahansu üles erilist prohvetlikkust Beethoveni sonaadi osas; teisal leiab tema ja Söödi vahel aset järgmine dialoog: Sööt (muigega): Kuule, kas sa sihukest meest oled näinud? /Võerahansu (süüdimatult): Kuule, ära ei tunne küll, kes ta on? / Sööt (uskumatult): Mis? /Võerahansu (rahulikult): Kes ta on? / Sööt: No kui sa ei tunne, siis ei tunne, minu meelest see peaks olema sinu vend. / Võerahansu (ettevaatlikult): Paul? / Sööt: Jah. / Võerahansu (ähmis): No küll on muutunud, ma pole siukest näind.“
Põldma, M. Kunstnikega kunstnikest. Academia.edu,
http://www.academia.edu/1901257/Kunstnikega_kunstnikest (14.04.2014).

Mart Lepp: Johannes Võerahansu on eesti maaliklassika silmapaistvamaid meistreid. Kunstniku maalid on ikka olnud imetleda kunstimuuseumide põhiekspositsioonides Tallinnas ja Tartus. Võerahansu isiksuse kordumatu võlu on sarmikalt jäädvustanud Andres Sööt 1978. aastal kultuuriministeeriumi tellimusena valminud dokumentaalfilmis.
Kahju muidugi, et sääraseid filme meil nii vähe on! Tartu Kunstimuuseum tähistab Võerahansu juubelit ulatusliku näitusega, eksponeerides ülevaatlikult töid meistri kõigist loominguperioodidest.
Lepp, M. (1997). Johannes Võerahansu - õpilane ja õpetaja. Eesti Päevaleht, 30. juuli. 

Karol Ansip: Mitu filmi valmis Eesti NSV Kultuuriministeeriumi tellimusel (mahukad sünkroonfilmid kunstiteadlasest Voldemar Vagast, kunstnikest Efraim Allsalust ja Johannes Võerahansust ning arhitekt Arnold Matteusest). Tegeldes neis linatöödes isiksuste kujutamise ja kunstilise mõtestamise teemadega, õnnestus Söödil jõuda märksa jõulisema üldistuseni, kui tellimusfilmi informatiivne formaat eeldaks.

Filmide „Efraim Allsalu” (1977) ja „Johannes Võerahansu” (1978) näol avaneb portree tervest kunstnike põlvkonnast — Efraim Allsalu oli Johannes Võerahansu õpilane, kes omakorda teeb filmis kummarduse oma õpetajale Ants Laikmaale. Põlvkondlik järjepidevus kunstitegemisel aitas Tartu Pallase kunstikoolist pärit traditsioonil püsima jääda hoolimata vahepeal üle vuhisenud sotsialistlik-realistlikest sundustest. Ilma loosunglikkuse ja keerukate alltekstideta avaneb filmis rahvuslik sõnum.

„Johannes Võerahansus” näeme taas Söödi loomingule iseloomulikku aknamotiivi — kunstniku korteri aknast avaneb vaade õpetaja Ants Laikmaa ateljeele, sealt paistavad ka Estonia, kunagise muusikakonservatooriumi aknad, kuhu muusikahuviline Võerahansu soovis õppima pääseda. Olemas on kogu mäluks vajalik aegruum. Ainult Pariis jääb kaugele, ja kõik need nägemata jäänud näitused… See film on mälust, selle emotsionaalsusest ja valikulisusest. Või mida muud kui eneseisolatsioon mälulabürintidesse jäigi üle Võerahansul, end läbi ja lõhki kunstnikuks pidaval mehel, 1978. aasta nõukogude tegelikkuses.

Ansip, K. (2014). Aegumatu klassika läbi kahe sajandi, II [Andres Söödi elu- ja loomelugu. Tellimus- ja portreefilmid]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 86-97.