Jaanipäev (1978)

Poks võimuga sünnitas filmiklassika

Filmist ja selle ümber toimunud võitlusest nõukogude tsensuuri tingimustes räägib Andres Sööt oma intervjuus Postimehe filmikriitikule Tiit Tuumalule:

Te olete viidanud, et praegune aeg ei ole enam nii visuaalne kui endine, too stagna.

Tõesti, elu on stabiliseerunud, vähemalt viimase ajani. Ühiskondlikud probleemid ei ole nii huvitavad, ka visuaalselt, nagu kunagi. See, mis vaimuna lehvis meie tegemiste ja konfliktide kohal, oli ikkagi see poksimise vajadus: mina ja võim. Mitte otseselt, kaudselt. Praegu see faktor puudub või on nõrk.

Ei tahaks nõus olla – teemad vedelevad ju suisa maas, kas või meie sotsiaal- ja majanduspoliitika loobib neid sinna. Iseasi on, et pole suure üldistusvõimega, poeetilisi dokumentaale nagu «Jaanipäev». Aasta oli siis 1978 ja film ise eesti kultuurimälu katkemise dokumenteerijana riskantne – et kas läheb läbi või mitte. Kui keeruline oli seda teha?

Vist hakkas see peale mingist ringvaatest, mis jäädvustas jaaniõhtut, ilmselt Pirita jõe käärus. Sündmuse haledus, nõmedus, mõttetus ja primitiivsus tekitasid tunde, et sellest võiks ka filmi teha. Selline olmetasandi kriitika, antud juhul see, et linlased ei oska õieti pidu pidada, oli siis igati teretulnud.

Välja tuli, nagu ikka, midagi muud, üks hoopis teine film?

Kinokomitee peatoimetaja Raffail Beltšikov oli aktiivne vastane, selle direktor Feliks Liivik leebem. Stuudio juhtkond oli äraootav, neil polnud enam sõnaõigust. Toimus hulk pikki läbivaatusi ja arutelusid. Lõpuks lepiti kokku, et filmi algusesse tuleb panna pikk tiiter, mis kinnitaks, et linnas on vanad traditsioonid kahjuks hääbumas, aga see, mida te näete, pole üldistus, vaid ühe juhtumi kriitika. Välja võeti see stseen, milles aser räägib sellest, kuidas eestlased ei oska pidu pidada, kasseeritakse rubla, aga midagi ei toimu, ja et neil Bakuus on õiged peod.

Tegin siiski n-ö põrandaaluse koopia, see pidi kaunis kaua ootama. Nii et sellest filmist on, jah, kaks varianti.

Tiit Tuumalu. Poks võimuga sünnitas filmiklassika (intervjuu Andres Söödiga). PM, 2009, 11. Märts, lk 16.

Dokumentalistikast ja tsensuurist Nõukogude Eestis

Väljavõtteid selleteemalisest ümarlauavestlusest 17.03.2006 Eesti Rahva Muuseumis, kus teiste filmiloojate seas osales ka Andres Sööt ning mida juhtis Tartu Ülikooli ajakirjanduse õppejõud Aune Unt:

Aune Unt (A. U.): Töötasin aastatel 1981-1984 Eesti Televisiooni filmisaadete toimetuses. pidime iga nädal kokku panema järgmise nädala filmikava. Meil oli kartoteek, kus oli iga filmi kohta väike kaart, millel kirjas nimi, pikkus ja muud andmed. Kõikidele Andres Söödi filmide kaartidele, nagu ka väga paljude teiste autorite omadele, aga Sööt on mul eriti meeles, oli punase pastakaga kirjutatud: Eetrisse anda erikorraldusel. Ainult seda korraldust ei tulnud kunagi. /.../

Andres Sööt (A. S.): Kas tohib? Siin kaaskõnelejate suu läbi võis tekkida mulje, et ma olin televisioonis niisugune, noh, must lammas, ja minu filme ei näidatud. Ei, vastupidi - kõik filmid, mis ma telemajas oleku aegu tegin, need olid ka eetris. Aga mitte teist korda.

A. U.: Ainult korra!

A. S.: Jah, aga mitte rohkem! /.../
[Tsensuurist rääkides] veel üks asi - Tallinna tänavatel filmitud kaadrites ei tohtinud olla vene sõjaväelasi. Tähendab, seal oli mingisugune gradatsioon, võisid olla soldatid ja madrused, kes pühapäeviti karjade kaupa Viru tänaval patseerisid, aga vist leitnandist kõrgemat auastet ei tohtinud kaadris olla. Et Tallinna tänavatel kõnnib näiteks majori auastmes sõjaväelane, seda ei tohtinud filmis mitte mingil juhul olla. Vaat niisugused kurioossed ajad olid!

/.../

Enn Säde (E. S.): Me ju teadsime ka siis, et tsensuuri eeskirjad muutusid kogu aeg. Ja kui Andres ütleb, et: eeskirjades oli öeldud!, siis seda tuleb mõista kujundlikult. Meie ei ole kunagi mingeid tsensuuri eeskirju näinud, neid ei näidatud mitte kellelegi! Ma kordan - me pidime neid endastmõistetavalt teadma, aga meile ei näidatud neid kunagi. Selles oli kogu selle asja või õigemini ajastu skisofreenilisus. Aga mis puutub tsensuuri, siis mäng selle seltskonnaga pakkus meile otsekui mingit loomingulist rõõmu, kassi-hiire mängu põnevust. Nõukogude kodanikena pidime õhust aimama keelde ja loomulikult otsisime pilusid. Minu praktikas ja küllap ka Andresel on neid näiteid nagu käisest puistata.

/.../

A. U.: /.../ Andres, missugune on sulle kõige armsam film?

A. S.: Mõtled kõigi tehtud filmide hulgast? Milline on kõige armsam? Ei, ei oska öelda. Jään vist vastuse võlgu. Ma tean küll, mida ootad, millist...

A. U.: Mida ma siis ootan?

A. S.: "Jaanipäeva" näiteks.

A. U.: Ei, minul ei olnud mingit ettekujutust, mida vastad. Kui see oleks "Jaanipäev", siis miks?

A. S.: Ma ei öelnud, et see on "Jaanipäev"!

Publikust: Aga miks sa oletasid, et see on "Jaanipäev"?

A. S.: See on kõikides loeteludes... kunagi on minu nekroloogis see film kindlasti esimesena nimetatud. Et vaat, suri see, kes tegi "Jaanipäeva" ja siis ülejäänud filmid. See on kindlasti kohe! No, veame kihla?

A. U.: (naerab): Sinu filmidest ei saa ühtki välja jätta. Ehkki erinevad, moodustavad need omavahel sama tugeva terviku nagu Jüri Müüri ja Enn Säde filmid, mida seob üks valdkond. Sinu filme seob autori suhtumine.

Vt põhjalikumalt: Olla katlakütja või teha filme. Dokumentalistika ja tsensuur Nõukogude Eestis. (2007). [Väljavõte 17.03.2006 Eesti Rahva Muuseumis toimunud vestlusringist, kus osalesid filmiloojad Andres Sööt, Enn Säde, Mark Soosaar, Tartu Ülikooli õppejõud Aune Unt ja Liivo Niglas ning filmiajaloolane Lauri Kärk. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 120-122, 126. 

Vaata lisaks: Estonian Art 2' 2003: August Künnapu intervjuu filmi rezhissööri Andres Söödiga (29.10.2013).