Nukitsamees (1981)

"Nukitsamees" 15 ja Oskar Luts 110

«Raha mängib elus tähtsat rolli...» - kes ei teaks kuulsat rahalaulu filmist «Nukitsamees».
"Nukitsamees» on nüüd viisteist aastat vana. Tartus olid kinno Illusioon tulnud «Nukitsamehe» austajatega kohtuma režissöör Helle Karis ja päris Nukitsamees Egert Soll.

Samas tähistati «Nukitsamehe» autori Oskar Lutsu 110. sünniaastapäeva. «See on meeldiv kokkulangemine. Kui ikka toimub, siis mitu pidu korraga,» tõdeb Helle Karis.

Kuidas Oskar Luts ise sellesse filmi suhtuks?

«Näe, poleks arvanud, et nii hää välja tuleb,» on Helle Karis Oskar Lutsu arvamuses kindel. Veidi tõsinedes ütleb ta, et püüdis teha filmi, mida rahvas näha tahtnuks. Nagu Luts kirjutas raamatuid, mida rahvas soovis lugeda.

Kas filmi tegemisel oli ka mingeid ettekirjutusi?

«Ei. Moskva vaatas hiljem üle küll ja andis poolteist lehekülge «käsulaudu»,» seletab Helle Karis. «Moskvas oli saalis pärast filmi vaatamist vaikus ja filmi üritati lõigata 20-minutiliseks. Eks ikka kollide pärast, millest Moskva aru ei saanud,» avab Helle Karis filmi tagamaid.
Põhilause, mille Helle Karis on spetsiaalselt pähe õppinud, tuli filmi kohta jälle Moskvast - film olnud katse estetiseerida rämpsu.
Tegelikult olnud filmi tegemisel suurim probleem ideaalse kodu kujutamine.

Kuid kuidas on «Nukitsamees» Nukitsamehele mõjunud?

«Kuulsus on mind külmaks jätnud. Alguses imetleti küll,» seletab Egert Soll. Hiljem tuldi Nukitsamehe käest ka autogramme küsima ning Egert Solli tuntakse isegi praegu veel tänavail ära.
Huvitav on seegi, et Egert Soll on selle viieteist aasta jooksul «Nukitsameest» ainult ühe korra näinud. «Mulle ei meeldi end vaadata,» on Nukitsamees resoluutne.
Ülejäänud filmitegijad tuletavad meelde, kuidas Egert filmi tegemisel nutma hakkas, kuid kohe lõpetas, kui kaamera tema peale suunati. «See on mu isiklik nutt,» olevat viieaastane Egert öelnud. Viieaastane Nukitsamees kartnud grimmi all olevat Ita Everit, kuid mitte Mõhku ja Tölpat.
Bahovski, E. (1997). "Nukitsamees" 15 ja Oskar Luts 110. Postimees Extra, 11. jaan., lk  6.

Egert Soll nuias “Nukitsamehes” kommi

“Ega ma muidu midagi ei mänginud, kui ma selle eest kommi ei saanud,” räägib Egert Soll. Nelja-aastasena mängitud rolli meenutab ta siiani kui ühte toredat lapsepõlveseika. Tillukese Nukitsamehe leidmiseks pani lavastaja Helle Karis-Murdmaa ajalehte kuulutuse, mis tõi kohale hulga lapsi. Lavastaja valik langes toona nelja-aastasele Egert Sollile, kellega ta võtteid alustaski.
"Aida alla ronimisi ja Nuki jonnimisi oli kõige raskem mängida,” meenutab osatäitja. “Seda üritasin vältida, kuid pääsu siiski polnud.” Et laps ilusasti oma osa täidaks, meelitasid filmitegijad Egertit kompvekitega. “Lõpuks ei hakanud ma ennast üldse liigutamagi. Ikka võte ja kommipakk,” naerab ta. “Olin ikka üks paras väänik.”
Nukitsamees oli filmi peategelane, kuid see ei tekitanud Egerti sõprades kadedust. Hiljem koolis tunti teda rohkem Nuki nime all. “Pikkamööda harjusin ära, kuigi alguses tundus väikese norimisena,” tunnistab ta. Praegu meest aga ära ei tunta. Kuid kui ETV jälle filmi näitab, jagub paar päeva huvilisi küllaga. Linnas ringi jalutades võib Egert Soll kuulda sosistamist: “Näe, Nukitsamees läheb.”
Viivik, A. (2002). Millega tegelevad eesti lapsfilmitähed? Õhtuleht, 6. juuli  

Helle Karis võitles "Nukitsamehe" võtetel peavalu ja grimeerijatega

"Paljud ei saanudki aru, kui raske mul tegelikult oli, millised kohutavad peavalud mul olid," kirjeldab režissöör Helle Karis (tollal veel Murdmaa) oma terviseprobleeme 30 aasta eest filmi "Nukitsamees" võtete ajal.

3. mai 1980. Kohe-kohe peavad algama "Nukitsamehe" võtted. Helle Karis koos operaator Ago Ruusi ja režissööri assistendi Malle Pärnaga käivad otsimas veel viimaseid võttepaiku. Villise roolis on lõbus noormees, kes haakub pidevalt seltskonna vestlusse. "Ma hoiatasin teda, et ära vaata niimoodi taha, me sõidame veel kraavi," meenutab Karis. "Kui korraga oligi kurv, kust me välja kihutasime. Õnneks mitte sinnapoole, kus oli sügav org, vaid sõitsime välja kergelt kerkiva põllu peale. Edasi juhtus kõik tõesti kui muinasjutus: tegime mitu kukerpalli ning viimaks maandusime nelja rattaga ühe suure kivi peal. See päästis meid orgu kukkumast. Muidu oleksime olnud surmalapsed," ütleb elus kolm autoõnnetust üle elanud Karis.
Kuigi kõik neli autosviibijat olid täis muhke ja kriime, ometi kiirabi ei kutsutud, sest kõik olid elu ja tervise juures. "Kui ma siis Tallinnast Tartusse sõitsin, oli silme ees kõik punane. Olin kolm päeva kodus pikali, kuni võttegrupp hakkas otsima, kuhu režissöör on kadunud. Alles siis viidi mind arsti juurde. Tohter ütles, et nüüd olen kas kuu aega pikali või muidu.... Ma ütlesin, et ei mingit muidu, mul hakkavad kohe filmivõtted," naerab Karis täna.

Võtete ajal oli Karisel tabletipurk tagataskus. "Kui asi läks väga hulluks, võtsin 50 grammi konjakit. Pealegi oli see väga äikeseline suvi ning eriti mõjub õhurõhu muutus, kui pea on saanud tugevasti põrutada. Nii et ma tundsin juba mitu tundi enne, et äike on lähenemas. Kuigi taevas paistis veel suur päike, jooksin mina aida taha oksendama. Selles mõttes oli võtteperiood väga ja väga raske," ohkab Karis.

Helle Karis: ei armasta realistlikku filmi

"Aga muidu oli võttegrupp maru vahva ja kõik läks väga hästi. Kui välja arvata grimmiga seonduv. Sest ma hääletasin maha Tallinnfilmi grimeerijad, kes olid harjunud tegema teatraalset, mitte plastilist grimmi. See oli üks kõige suuremaid võitlusi filmi juures. Kuni lõpuks sain ma oma ning Moskvast toodi üks tolle aja kõige kuulsamaid grimeerijaid, kelle vastu meie grimeerijad korraldasid ikka väga kõva boikoti. Umbes nii, et me oleme kolmkümmend aastat teinud seda tööd ja nüüd tuleb keegi kuskilt ja hakkab meid õpetama," räägib oma väikesest võidust Karis, kes oma esimeseks filmitööks valis "Nukitsamehe" just seepärast, et tahtis teha muinasjuttu. "Mulle meeldib mütoloogia, fantastika, müstika. Mulle ei meeldi reaalsus. Ma ei armasta realistlikku filmi," on režissööri lühike ja selge sõnum.

Mõnda eriti meeldejäävat võttepäeva meenutades tuleb Karisele silme ette stseen, kus Nukitsamees ümberkasvatuse ja sarvede mahaviilimise kartuses peab aida alla peitu pugema. "Aidaalune oli aga pime. Aidani jookseb ära, aga sinna alla ei roni. Punkt. Küll me siis nuputasime, mida teha! Aidaalune tehti puhtaks, sinna tassiti puhast liiva. Ent ei midagi. Kuni lapsed ütlesid, et Eku (Egert Soll – J. K.) on ju suur maiasmokk. Paneme talle sinna mõne kommi. Nii oligi. Eku läks nagu nalja – sai oma kommi kätte ja asi korras."

Karis ütleb, et kuigi Egert oli nelja aasta kohta erakordselt vapper laps, vihastas ta ükskord Nukitsamehe peale väga tõsiselt. "Ta hakkas korraga arvama, et on staar. Selles oli filmigrupp ise süüdi, kõik poputasid teda – ninnu-nännu. Kuni ühel päeval teatas, et täna tema tööd ei tee. Tööd!" rõhutab Karis. "Ja lisas pärast lühikest pausi: Ago (režissöör Ago Ruus – J. K.), kui sa mind kaamerakraanaga üle katuse sõidutad, siis ma mõtlen. Ei jäänudki muud üle, kui Ago võttis poisi kraana otsa peale ja nii nad sõitsid üle katuse. Selle peale Eku ütles: no nii, ma siis teen."

Kahjuks pole Karis Nukitsameest kehastanud Egert Solliga enam aastaid kohtunud. "Tean, et ta pürgis kaks korda lavakooli. Kui ta ka teisel katsel sisse ei saanud, teatanud, et kui kunstimaailm on temale selja pööranud, pöörab ka tema sellele maailmale selja. Minu meelest töötas ta päris pikka aega turvamehena (mida kinnitab ka Olav Ehala), pärast seda olevat aga hoopis Soome kolinud ja nüüd ei tea temast keegi kippu ega kõppu." Õhtulehe helistamise peale ütles Egert Soll, et ei suhtle ajakirjandusega mitte ühelgi teemal ja lõpetas viisakalt kõne.

Film esilinastus Tallinnas 28. novembril 30 aastat tagasi, kuid filmi esimene avalik näitamine sai kinomajas teoks just 18. märtsil 1981. aastal.

Ita Ever: nägu sai hirmsat valu ja vitsa

"Mulle väga meeldis Moori rolli mängida. See oli nii vahva, kui me tulime võtteplatsilt Karksi-Nuia sööklasse sööma. Kõik alevis juba teadsid, et kollid tulevad sööma ja ootasid. Võttis tükk aega, enne kui me saime oma karvad suu ja silmade eest eemale lükata ning siis kuidagi süüa, mis pigem oli luristamine," kirjeldab Ever oma harilikku võttepäeva.

"Tavaliselt läksin ma grimmi kaks tundi enne võtete algust. Eriti valusad olid need karvad, mis kleebiti silmalaugudele. Nägu sai hirmsat valu ja vitsa, aga ma lohutan ennast sellega, et kokkuvõttes näen ma tänagi küllalt kobe välja," naerab Ever. "Peale grimmi olid Mooril ka topelthambad, mis tehti Mosfilmi stuudios," teab Ever.

Grimm jäi peale terveks võttepäevaks. "Kui ma viimaks õhtul seda maha hakkasin võtma, läks terve pakk võid näkku."

Everile meenub stseen, kus ta pidi puu otsa ronima ja siis alla hüppama. "Seal oli vaata et oma kolme-nelja meetri kõrgune puu. Ma siis uurisin, miks me sealt alla peaksime hüppama. Selgus, et pärast montaaži me justkui hüppaks maapinnalt otse puu otsa. Filmis on see tõesti väga efektne," on Ever tulemusega rahul.

"Üks äpukas lugu meenub mulle veel. Kuna mu käed olid tollal veel nooremad ega andnud metsas töllerdava nõia käsi välja, tehti mulle käed kummikinnastest. Need olid ikka väga koledad ning kui ma siis nad esimest korda kätte tõmbasin, paluti mul neid Nukitsamehele näidata. Olin just grimmitoas, kui uks lahti läks ja ma oma käsi Nukitsamehe poole vibutasin. Vaene poiss niimoodi ehmatas, et meil jäi sel päeval võte lausa ära. Ta sai nendest kätest tõelise šoki, pärast seda kummikätest loobuti."

Olav Ehala: "Muusika-filmi tegemisel võiks ikka heliloojat usaldada!"

"Olime Ellerheina koosseisust valinud välja parima võimaliku koosseisu, kellega lood linti võtta, kui lavastaja neidusid stuudios nähes nähvas, et mis tädid sa mulle siia oled toonud, mulle on vaja lastekoori," ütleb Olav Ehala.
"Õnneks on seda muusikat ka hiljem salvestatud. Suure filmi tegemisel peabki karmi käega olema, aga muusikafilmi puhul võiks ikka heliloojat usaldada," ütleb Ehala, kelle Juhan Viidingu tekstidele kirjutatud paljud filmis kõlavad lood – "Päikeseratas", "Kodu laul", "Kurjuse laul", "Vitsalaul", "Rahalaul" – elavad juba ammu oma, filmivälist elu. Neli neist on jõudnud laulupeole. "Ma ei pidanud neid lugusid kirjutades väga juukseid katkuma ning seda just tänu Juhani väga inspireerivatele tekstidele," meenutab Ehala, kes oli ka üks "Nukitsamehe" stsenariste. "Et ma muusikalist dramaturgiat jälgiks," täpsustab ta oma rolli stsenaristina.

"Kui film välja tuli, arvas enamik inimesi, et "Kurjuse laulu" laulis Ita Ever. Tegelikult laulis selle loo linti Marju Kuut, kes täpselt tund pärast salvestust istus laevale ja emigreerus Rootsi."

Ehala ütleb, et peale Kuudi esitasid laule või repliike veel Heidy Tamme, Ivo Linna, Toomas Kõrvits ja Peeter Tooma.

Heidy Tamme: "Nukitsamehe" laule laulsin nimetu lauljana

Heidy Tamme on filmis andnud lauluhääle Ines Aru kehastatavale ema tegelaskujule. Küsimusele, kas talle näitlejarolli ei pakutud, vastab Tamme, et ei saanud sellest unistadagi. "See oli kaheksakümnendatel, kui me kodulaulu laulsime. Mina läksin Soome elama ja automaatselt tembeldati mind riigireeturiks. Isegi mu nimi võeti esitajana tiitritest ära. Nii et ma olin nimetu laulja," meenutab Tamme.
Kruusmägi, A. (2012). "Kromanov röökis: "Grünberg, ma ei lase teid enam kunagi filmi ligi!"" [Kuidas sündisid Eesti tuntuimad filmihitid: meenutavad S. Grünberg („Hukkunud Alpinisti hotell“), A. Maasik („Nipernaadi“), R. Pettai („Vanad ja kobedad“), M. Põldre („Need vanad armastuskirjad“), H. Tamme („Nukitsamees“), P. Tooma („Viimne reliikvia“)]. Õhtuleht, 22. okt, lk 12-13.

Mihkel Raud: Kusti roll lõi mind vedelaks

"Kustit, keda filmis kehastab Ülari Kirsipuu, pidin tegelikult mängima mina," üllatab Mihkel Raud. "Aga ma lõin ise põnnama. See oleks tähendanud pikemat võtteperioodi," tunnistab võtete ajal 11aastane olnud Mihkel. "Jah, lõin ise vedelaks, et ma ei suuda koolis järele võtta. Kusti osa oleks tähendanud terve septembri koolist puudumist," ütleb Mihkel, kes koos õega ise proovivõtetele läks. "Tahtsin sel ajal ikka hirmsasti näitlejaks saada! Võimalik, et just vanemate kaudu, kes suhtlesid Tallinnfilmi inimestega, saime teada, et selline film on tulemas."

Ines Aru: Moori rolli jaoks polnud mu silmad piisavalt kurjad

"Helle (Karis – J. K.) valis mind esiotsa Moori rolli, siis aga äkki kuulutas, et mul ei olevat piisavalt kurja silma," naerab Ines Aru, filmis Ema osatäitja. "Küll ma püüdsin pingutada, aga ikka ei tulnud midagi välja. Järelikult ei olnud mul sedavõrd teravat silma. Helle rääkis kurjast silmast. Ma sain aru küll, et see karakter peab olema väga terav, vahe. Arvatavasti suurtes süümepiinades poetas ta siis mulle Ema rolli," kugistab Ines Aru naeru.

"Meenub üks stuudiovõte Tallinnfilmis, kui Nukitsameest magama pandi. Ta ei tahtnud kuidagi magama jääda. Kui ta siis viimaks uinus ja kõik kergendatult hingasid, et nüüd ta lõpuks magab, avas Egert korraga silmad ning kuulutas selge ja kõva häälega: Ita Ever, ma näen sind!"

Ülari Kirsipuu: pisarat palgele ei õnnestunud manada

"Kui ma mõtlen "Nukitsamehele", siis esimesena torkab pähe nõia maja, mis oli ehitatud metsa sisse. Ning hetk, kui ma esimest korda stsenaariumi lugesin," meenutab Kustit mänginud Ülari, kes hiljem sai tuntuks muusiku ja saksofonistina. Viimasel ajal tegeleb ta teleproduktsiooniga. Ülari sattus filmi konkursi kaudu, kui ta RAMi poistekoorist proovivõtetele kutsuti. "Olin siis 11aastane, lastest kõige vanem."

Ülari sõnul tehti esimesed võtted maikuus, kui kool veel käis. Viimased võtted toimusid oktoobris. "Keset oktoobrit tuli korraga lumi maha ja nii tuli võtetega mõni päev oodata. Seetõttu olen 20 päeva käinud Karksi-Nuia koolis. Olin klassis 43. õpilane ja istusin viimases pingis kahele sellile kolmandaks kõrvale. Kooliskäimine oli suhteliselt kaootiline, mind keegi ei küsinud. Aga aastaid hiljem tuli mu juurde üks mees, et tere, klassivend! Meenutasin erinevad koole, kus ma olin käinud, kuid ei löönud ette, et ta mu klassivend oleks olnud. Mille peale ta ütles, et käisime ju Nuias koos koolis," räägib Ülari oma kõige ekstreemsemast koolikogemusest.

Filmivõtetest rääkides ütleb ta, et see oli väga tore ja lõbus aeg. "Samas – niipalju kui oskasime, keskendusime oma tööle. Me ju tegime tööd ning saime selle eest palka."

Kusti rolli eest laoti Ülarile peo peale 800 rubla, kuigi mitte korraga. "Aga ikkagi oli see hiiglama suur raha! Ma ei kogunud ega ei raisanud seda, aitasin oma ema. Ja ostsin jalgratta."

Oli ka keerulisemaid päevi. "Kui režissöör räägib sulle miskit kurba lugu ja sunnib sind nutma, sul aga seda pisarat ei tule. Siis ühel hetkel saad aru, et ma ei ole ju näitleja," on Ülari enesekriitiline. "Aga ma arvan, et Helle polnud kõige parem inimene lastega tegelema," üllatab ta samas. "Ta käis kurja näoga mööda võtteplatsi ringi ja ütles, mida peab tegema. Lastega tegeles hoopis Malle Pärn," ütleb Ülari, kes aastaid hiljem on "Nukitsameest" vaadanud telerist ka koos oma lastega. "Kui lapsed olid juba suuremad, sai räägitud, et kolle pole tegelikult olemas, et need on tegelikult näitlejad ja nad on grimeeritud. Filmis on aga koht, kus nõiamaja juures jalutavad kaks loomaaiast toodud ja mitte väga ilusat Vietnami siga. Üks lastest siis ükskord küsis väga tõsise näoga: kas see siga oli päris või keegi mängis teda?"

Kull, J. (2011). Helle Karis võitles "Nukitsamehe" võtetel peavalu ja grimeerijatega. Õhtuleht, 18. märts, lk.10-11.