Avaleht » Filmiliigid

Noored kotkad (1927)

Mängufilmid | Sõjafilm Kestus: 87:22

Huviinfo

Theodor Luts: Eesti film on võimalik

"Väga paljud isikud on filmist huvitatud, kuid kui tuleb juttu tema tegelikust valmistamisest Eestis, siis raputatakse skeptiliselt pead: meil ei ole kapitali, meil ei ole artiste, meil ei ole maastikku, ühesõnaga, meil pole midagi, et teha filmi.
Kes aga on näinud meil siiani valmistatusd filme, võivad öelda, et asi pole sugugi nii kurb.
Meie esimesed katsed on andnud täiesti rahuldavaid tagajärgi artistide ja maastiku osas. Ka edu ei või salata."
Luts, Th. (1927). Eesti film on võimalik. Postimees, 19. sept, lk 4.

Tummfilmi imelised aastad ja Eesti mängufilm

1925. aastal valmisid sellised klassikalised teosed nagu Erich von Stroheimi „Ahnus”, Charles Chaplini „Kullapalavik”, King Vidori „Suur paraad”, Fred Niblo „Ben-Hur“. Sergei Eisensteini „Soomuslaev „Potjomkin”” valmis 1925 ja esilinastus jaanuaris 1926.
1927. aasta tõi jaanuaris ekraanidele Fritz Langi kaks aastat vändatud „Metropolise”, tulid veel prantsuse rohkem kui kolm tundi kestev eepos Abel Gance’ilt „Napoléon” (milles teiste hulgas lõid kaasa Pariisi venelaste stuudio Albatros tegijad, kellega sama aasta eesti filmi „Noored kotkad” loojatel oli olnud tihedaid kokkupuuteid) ja F. W. Murnau „Päikesetõus”. Linastus Walther Ruttmanni „Berliin — suurlinna sümfoonia”. Pariisis loodi filmimuuseum ja Ameerikas Filmikunsti Akadeemia. Ja 6. oktoobril andis New Yorgis Al Jolsoni „Džässilaulja” suu kaudu endast märku peagi kätte jõudma hakkav uus ajastu, „häälefilmi” või „kõlafilmi” tulek, nagu helifilmi mõni aasta hiljem Eestis kutsuti.

Eestis jõudis kõneks olnud 1927. aastal „lõuendile” kaks omamaist mängufilmi, Voldemar Pätsi kirjutatud ja lavastatud tragikomöödia „Kevade unelm” ja Theodor Lutsu leebelt humoorikas Vabadussõja film „Noored kotkad”. Võrrelda neid filme on siiski raske, sest erinevalt „Noortest kotkastest”, mis on säilinud peaaegu tervenisti, on Pätsi filmist alles ainult katkend.

Pariisi filmiilmas 1926

Saanud sütitust esimestest Tartus nähtud Eesti mängufilmikatsetustest, siirdus Theodor 1926. aasta aprillis koos kauni kaasa Aksellaga Pariisi, õppima filmi ja moodsaid tantse.
Neil oli õnne. Tartust tulnutele avanes uks vene emigrantide filmistuudiosse Albatros. Üks eestlane oli seal juba ees, Johannes Nõmmik, kena noor mees, kes oli teinud mõned väikesed filmiosad. Meisterlikust vene operaatorist Nikolai Toporkovist sai Theodori õpetaja. Ta andis eestlasele harjutamiseks päevi näinud kaamera Eclair ja juhendas alustavat operaatorit, seletas prooviks filmitud kaadrite vigu, õpetas valguse sättimist ning avas oma kodulaboris Theodorile filmi ilmutamise saladusi.
Aksella käis tantsutundides, õppis stuudios filmigrimmi tegemist ja muud sehkendamist, küllap jälgis silmanurgast seal liikuvate näitlejate tööd, kuulsaim neist oli kindlasti  Ivan Mozžuhhin (prantsuspäraselt Mosjoukine), kellest sai Theodori hea sõber — pärast Noorte kotkaste” valmimist pidi ta tulema isegi Tartusse uue eesti filmi võtetele, aga miskipärast jäi see plaan katki. Nii võibki „Noorte kotkaste” autori filmikoolitajateks ja -eeskujudeks pidada Pariisi vene režissööre  Aleksandr Volkovit ja  Viktor Turžanskit ning operaator Nikolai Toporkovi, kelle kaamera Luts viimaks ära ostis. Sellesama Eclairiga asuski 1926. aastal neli kuud Pariisi filmi- ja kinoõhku hinganud eruohvitser järgmisel aastal väntama oma esimest „suurfilmi”. /---/

Paunvere asemel Vabadussõtta

Pariisist naastes oli Theodori esimene mõte vändata film venna rahvaraamatu järgi. Plaanist teatas septembrikuus 1926 Postimees ja Oskar Luts kirjutas „Kevade” ainetel valmis stsenaariumi. Filmiks see ei saanud, ehkki teha tahtjaid oli lisaks Theodorile hiljem vähemalt kaks. Vabadussõda oli Theodorile tuttav asi. Idee teha film Vabadussõjast kiitis heaks ka Oskar ja sellega enam-vähem tema osalus filmi loomisel piirduski. /---/

Kaasategijad ja toetajad

Th. Lutsu paremaks käeks sai Pariisist naasnud Johannes Nõmmik, kes oli abiks näitlejate valikul ning näitejuhtimisel, mängides ühtlasi sepa osa. Aksella Luts abistas grimmi tegemisel ja korraldas samuti tootmise asju, lausa laboritöödeni välja. Kuna Aksella esialgsest stsenaariumist millegipärast ennast ei leidnud, kirjutas ta juurde väikese, aga armsa metsavahi tütre rolli.
Kunstnikutöö tegi Theodori sõber Heino Lehepuu, kellega koos nad aasta varem olid proovinud filmi-, tantsu- ja moeajakirja välja anda. Kunstnikutöö vaatas üle ja aitas nõu ja jõuga kaasa Vanemuise teatri kogenud kunstnik Voldemar Haas. Nagu vaataja näeb, on mõnedes stuudiostseenides temast abi olnud, mõnedes mitte. Filmikogemust polnud kummalgi.
Näitlejad olid peamiselt Vanemuisest, nii draama kui opereti poolelt, koomiline talent  Arnold Vaino juuratudeng Tammekännuna, Amalie Konsa ja operetiprimadonna Elli Põder-Roht, Vambola Kurg, Osvald Lipp. Toonasest Rändteatrist Rudolf Klein (hiljem Ruut Tarmo, talupoiss Lepikuna), Rudolf Ratassepp ja August Sunne. Üksnes Johannes Nõmmikul oli kaamera ees esinemise kogemus. Aksella Luts oli pealt näinud, kuidas näitlejad võtteplatsil mängivad.
Ilma Kaitseliidu ja Kindralstaabi toetuseta vaevalt see film teoks oleks saanud. Aga lisaks leidus toetajaid ka Tartu ärimeeste hulgas, näites saeveskiomanikud vennad Univerid andsid materjali dekoratsioonide ehitamiseks jms. Pangalaenu maksis produtsent siiski tagasi peaaegu tosin aastat.

Täpsemalt filmi valmimisprotsessist ja ekraanile jõudmisest:
Lõhmus, J. (2008).  Filmiloo annus mirabilis 1927 ja eesti mängufilm. Taastatud "Noored kotkad" pidulikel kontsertesitlustel ja DVD-levis. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 120-130, http://www.temuki.ee/numbers/2008/3/article4639.pdf (11.06.2012).

Filmi retseptsioonist

Publik võttis filmi hästi vastu, kriitikud virisesid küll ühe ja teise asja kallal, aga jäid põhimõtteliselt siiski rahule, kuna kolme varem Eestis linale tulnud kodumaise täispika mängufilmiga võrreldes oli suur samm edasi astutud.

Esilinastuse kuulutus

"Gloria-Palace. Täna kauaoodatud hiilgav esietendus! „Siirius-Filmi” suur teos Vabadussõjast! Suurim ja parim seni lavastatud Eesti filmidest! Eesti rahvas ajaloo suurel pöördepunktil, kuulsus- ja võidurikkas Vabadussõjas, heroilises võitluses sada korda tugevama vastasega, üliõpilaselu, rahuliku töö ja verise võitluse päevad, õrn armastus ja murdmatu kangelasmeel — seda näitab suurfilm „Noored kotkad“. Käsikiri kirjanik Oskar Lutsult ja Th. Lutsult. 10 suurt jagu haaravaid sündmusi ja kauneid pilte, mis on luu meie luust ja liha meie lihast. Grandioosid lahingustseenid Vabadussõjast 4000 tegelase osavõtul. Kommunistide valitsusaeg Eestis. Kõik see tehniliselt ja kunstiliselt haruldaselt õnnestunud filmis, mis on Eesti filmitööstuse meistriteos, millega algab uus ajajärk Eesti filmitööstuses.”
Noored kotkad [reklaam] (1927). Päevaleht, 14. dets, lk 1.

"Noored kotkad" äratavad huvi

"Praegu kino „Apollos” ja „Idealis” jooksev Siirius-filmi esikteos „Noored kotkad” on Tartu seltskonna poolt üldiselt väga elavat vastuvõttu leidnud. Mõlemad kinod on kogu aeg rahvast täis kiilutud, filmiga ollakse väga rahul. Eile käis ka sõjaminister kindral Reek „Apollos” filmi vaatamas. Ühes selle filmiga näidatakse ka ratsarügemendi 10. a. juubelipidustusi, mis Siirius-filmi (Th. Lutsu) poolt valmistatud.
"Noored kotkad" äratavad huvi (1927). Postimees, 22. nov, lk 6.

Siirius-filmi "Noored kotkad"

"Th. Luts on ära teinud „Noorte kotkaste” filmimisega suure töö. [- - -] On mõjuvaid stseene: meie vabatahtlikkude liinile jõudmine; soomusrongi kohalesõitmine; lai suure lahingu ala; fugaaside kaudu edasiantav korralik granaadi lõhkemise illusioon jne."
Pert, J. (1927). Siirius-filmi "Noored kotkad". Postimees, 24. nov, lk 5.

Filmi "Noored kotkad" naised ja üliõpilased

"Filmi „Noored kotkad” vaadeldes jääb tunne, et härrad, kes selle filmi kokku on seadnud, Eesti naisele suurt üle kohut on teinud. Eestlased ei võitnud enamlasi mitte oma suure jõuga, vaid sellega, et nad neist moraalselt kaugelt üle olid, ja seda mitte ainult mehed, vaid ka naised."
Filmi "Noored kotkad" naised ja üliõpilased (1927). Postimees, 28. nov, lk 5.

Noored kotkad

Karl August Hindrey: "„Noored kotkad” on osalt üllatavalt hea. Ta käsitab meie vabadusvõitlust ning ületab oma lahingupiltidega kõiki suuri rahvusvaheliselt tuttavaid löökfilme sel alal. Ei mäleta kuski nii haaravat lahingutegevust nii kaunil maastikul näinud olevat. „…õige kinoinstinkt on siin pilte valmistanud täis hoogu ja temperamenti, liikuvust ja effekti...”
Hindrey, K.-A. (1927). Noored kotkad. Päevaleht,  9. dets, lk 5.

Eesti vabadussõda kinolinal

„„Noored kotkad” esitab meile järgu meie lähemast ajaloost, mis on suudetud nii edasi anda, et üksikud osad seisavad orgaanilises ühenduses ja sündmuste käik jaksab vaatajale süvendada tarvilikku meeleolu. Ka ei muutu ta igavaks, on mõnest kohast isegi hästi hoogus, kohati mängitud hea arusaamisega, tarviliku väledusega, mille juures osade täitjad süvenenud tõsisesse töösse.“
Eesti vabadussõda kinolinal (1927). Päevaleht, 16. dets, lk 6.

Kaks uut Eesti filmi

„Mõlemi filmi vaatlemisel tundus, et tselluloidi on natuke liiga palju  asjatult raisatud. Sellest ei olekski nii kahju, kuid ühes tselluloidiga on hävitatud ka hulga energiat ja elujõudu.
"Noored kotkad" sellevastu jätab mulje, nagu oleks iga viimane asi filmiosas piinliku hoolega läbitöötatud. Ta on puhas, korrektne, nii ülesvõttelt kui reshiilt ja meie oludes väljatöötatuna peaegu ideaalne.
Üks - mis mõlemi filmi juures valusalt silma puutub - see on kohaste filminäitlejate suur puudus. Tõsi - mõned meeskujud on hoogsalt väljatoodud, kuid nais-filminäitlejaid meid nüüd küll ei ole.
„Võrrelgem ainult „Noori kotkaid” meie esimese filmiga [„Kevade unelm”], siis vast selgub, milline määratu samm edu poole on tehtud.”
Kaks uut Eesti filmi (1927). Uudisleht, 18. dets, lk 2.

„Noored kotkad”

„Arvustajad võivad ju kiita seda filmi ja lugeda seda suursaavutuseks Eesti filmitööstuses, kuid vaevalt küll suudab harilik kodanik ühineda kriitikute arvamisega.
Siis on veel huvitav märkida seda asjaolu, et iga kodanik ja eriti vabadussõjalased mäletavad hästi, et Vabadussõda algas talvel. Seda on tahetud kujutada ka filmis, mis näha sõdurite riietusest - kõikidel on kasukad seljas ja karvamütsid pääs, kuid selle juures on näha, kuidas tuiskav liiv ja parmud kipuvad liiga tegema hobustele. Silma torkab niisugune parmu- ja liivarikas talv just sellepärast, et suurem osa filmist kujutab Vabadussõja algpäevi, esimesi kokkupõrkeid vaenlastega, mis teatavasti sündisid südatalvel.“
„Noored kotkad” (1928). Sakala, 6. märts, lk 2.

Filmile ja Theodor Lutsule tagasivaatavalt

Filmimehe elu Eesti Vabariigis: Theodor Luts 100

Noore energilise ja pealehakkaja mehena oli Theodor Luts otsustanud nö härjal sarvist haarata ning ise filmitööle pühendunud. Võttepaviljoniks oli kohandatud Lutsu enda elamine Tartus Aia tänavas. Samas oli ka labor. «Läbi sünge võlvitud keldri, mis õudset vanglat meelde tuletab, jõuame laboratooriumi, kus filmi ilmutatakse. Punases valgustuses võib seal näha suuri happevanne, kus raamidele tõmmatud kinolint oma saladused välja andma peab,» jagab omaaegne leht sel puhul lugejaile selgitusi. Alkeemiahõnguline värvikas kirjeldus osutus mõnes mõttes paraku enam kui prohvetlikuks - oli ju tegu hilisemal nõukogude ajal kurikuulsaks saanud KGB-majaga Vanemuise 19.
Kärk, L. (1996). Filmimehe elu Eesti Vabariigis : Theodor Luts 100. Postimees,13. aug, lk. 16.

Eesti filmipoliitikast "Noorte kotkaste" näitel

Eesti Vabariigi sünnipäeval taas ekraanile ja mõne päeva pärast ka DVD-levisse jõudev Theodor Lutsu mängufilm „Noored kotkad” (1927/2008) pälvis omal ajal laialdase publikuhuvi, mis väljendus lausa nii ägedalt, et politseinikud pidid Tartus Apollo kino juures avaliku esilinastuse päeval, 20. novembril 1927 korda looma. Apollos käis vastset kinopilti vaatamas sõjaminister Nikolai Reek, Tallinna linastusel esietenduskinos Gloria-Palace 14. detsembril istus publiku hulgas riigikogu esimees Kaarel Einbund (Eenpalu). Mõni päev hiljem kirjutas Rahvaleht esilinastusest: „Rahvast palju, film lõpeb tugeva aplausi saatel”.
Lõhmus, J. (2008). Eesti filmipoliitikast "Noorte kotkaste" näitel. Sirp, 22. veebr, lk 16.

1940. aastal pandi “Noored kotkad” arhiivi erifondi ning laiem avalikkus seda ei näinud. Alles 1994. aastal taastati Eesti esimese peaaegu täielikult säilinud mängufilmi koopia ETVs videolindile. Uue muusikalise kujunduse tegi Jaak Elling, “Noored kotkad” taasesilinastus 23. juunil 1994 ETVs.
Viivik, A. (2002). "Soovin filmile südamest edu!" SL Õhtuleht, 1. nov, lk 14-15, foto.

Unustatud režissöör, tundmatu film

Lutsud lahkusid Brasiiliasse. Riosse jõuti 1946. aasta jaaniööl. Luts alustas neljandat korda enda ülestöötamist ja filmis või lavastas nii täispikki kui lühifilme.
Pärast Lutsu surma hävitas abikaasa tema soovi kohaselt kogu ta arhiivi. Aksella Luts elas Brasiilias veel 16 aastat. Soome-Eesti filmigrupp käis temaga kohtumas. Kui vanaproua oli veendunud, et grupis pole KGB agente, õnnestus filmitegijail ahvatleda ta ka Eestisse tulema. Theodor Luts oli Nõukogude Eestis keelatud isik.
Rislakki, J. (1997). Unustatud režissöör, tundmatu film. Postimees, 26. okt, lk 18.

Filmi restaureerimine

2008. aastal restaureeriti mängufilm "Noored kotkad"  digitaalselt programmi "Eesti Vabariik 90" raames koostöös programmiga "Eesti film 100".
Toetasid Eesti Vabariigi Valitsus ja EV Kultuuriministeerium, peasponsor oli CRAMO.
Maksumus - 137580 EEK
Taastatud esituskoopia valmistasid koostöös Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiiv, Taska Film ja Digital Film Finland.
Taustamuusika mängis Pärnu Filharmoonia Linnaorkester dirigent Jüri Alperteni juhatusel, muusika valija ning produtsent oli Aare Tammesalu.

DVD Noored Kotkad

Taastatud "Noored kotkad" pidulikel kontsertesitlustel ja DVD-levis.
Originaal 35 mm. Taastatud versioon 2 K. Leviversioon Digi-Beta, Beta SP, DVD.
Ekraaniproportsioonid 1,33:1 (4:3). Toneeritud mustvalge. Negatiiv ilmutati Theodor Lutsu laboratooriumis Tartus, koopiad valmistati Geyer-Werke laboratooriumis Berliinis.
Originaalis 10 osa (säilinud on 8 osa), arvatav kestus umbes 100 minutit, restaureeritud versioon 87 min 22 sek (22 kdr/sek). Tummfilm.
Filmi negatiiv jäi Geyer-Werke kopeervabrikusse ja selle saatust võib üksnes oletada — põles suures sõjatules. Eestis on säilinud üks koopia ja selle duublid. Filmitud kümme osa asemel on alles kaheksa. Riigiarhiivis säilinud prantsuskeelsete vahetiitrite põhjal võib aru saada, et filmist on kaotsi läinud kaks pikemat ja üks lühike lõik. Mis pildis täpselt oli, võib üksnes aimata: Laansoo vangistamine punaste poolt, tema õe põgenemine eestlaste juurde ja siis, natuke lõpu poole: otsustavaks lahinguks valmistumine nii eestlaste kui ka punaste poolel. Sakala ja Võru Teataja avaldasid fotod punaste pummelungist enne suurt võitlust, selliseid kaadreid filmis praegu pole. Samuti on omal ajal avaldatud fotosid üliõpilaselu osast, filmist vastavaid pilte jällegi ei leia.
Nõukogude ajal „Noori kotkaid” muidugi mõista ei näidatud. Sellise filmi olemasolu vaevalt mainiti. Valge laik. Tänu näitamiskeelule säilis koopia heas seisukorras, kuid hiljem, kui nõuti originaalkoopiast mittesüttivale materjalile tõmmiste tegemist, lõikas Tallinnfilmi kopeerimislaboratoorium osa Theodor Lutsu kaadrist ära, sest tummfilmi kaadriraami ei peetud vanade filmide kopeerimiseks vajalikuks muretseda — nii ongi nüüd restaureeritud pildil vasakus servas must riba. Aja jälg.
Nüüd valmistatud digitaalkoopias on metsas liikuvad sõdurid näha, samuti vägede liikumised lahinguväljal, nõukogudeaegsel koopial oli neis kohtades pilt lihtsalt pime. Paljudes stseenides, näiteks alguse duellistseenis, on positiivist hulk üksikkaadrikuid aja jooksul ära kulunud, nii et pilt ja tegelased paratamatult „hüppavad”, algnegatiivi ju ei ole. Pilt on puhastatud lugematutest kriimudest ja emulsiooniaukudest, määrdunud kleeplindi jälgedest jms. Siiski, ega tummfilmi tohigi teha päris steriilselt puhtaks, tegemist on ikkagi rohkem kui kaheksakümmend aastat vana tööga.
Vastavalt Theodor Lutsu mälestustele on kaadrid tolle aja moe järgi kergelt toneeritud — välisvõtted sinakad, sisevõtted pruunikad.
Lõhmus, J. (2008).  Filmiloo annus mirabilis 1927 ja eesti mängufilm. Taastatud "Noored kotkad" pidulikel kontsertesitlustel ja DVD-levis. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 120-130, fotod.

Theodor Lutsu filmilavastus Eesti Vabadussõjast.
Pärnu Linnaorkester. Salvestus 2008.
1927. aastal valminud ja 2008. aastal digitaalselt taastatud tummfilm, helindatud eesti heliloojate muusikaga.
Filmi originaalmuusika on aastakümnetega kaduma läinud. Teada on, et orkestrit juhatas Pärnuga tihedalt seotud olnud Voldemar Tago (Taggo), kes oli tuntud ka osava orkestreerijana.
Algupäraseid  kinonoote ei ole Eestis siiani leitud. Pole ka täpselt teada, mis teoseid Voldemar Tago toona kasutas. Seepärast ongi uuesti helindamisel lähtutud ainult Tago põhilisest ideest: ka restaureeritud filmi saateks on valitud eesti viisid.
Pärnu Linnaorkester, http://plo.parnu.ee/index.php?id=1492 8  (25.02.2012).

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Noored kotkad“ on filmiklassika-sarja 13. film, ilmunud 14.07.2012.

Huvitavat vaatamist:

Telesaade "Kaadris: film 'Noored kotkad' näitab sõja positiivset poolt" (2012). http://etv.err.ee/index.php?05640757&video=3326 (11.06.2012).


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm