Avaleht » Filmiliigid

Inimene kadus (2000)

Dokumentaalfilm Kestus: 39:00

Huviinfo

Filmi algustekst

My Estonia is a very small country.
In my Estonia there are only 1,5 million inhabitants.
My Estonia is situated in Northern Europe.
In my Estonia the increase in population is negative.
My Estonia is not in war.
In my Estonia 1626 persons have remained missing without any trace in last 10 years.

Filmi lõputekst

166 Jane and John  Does have been buried in this cemetery during the first eleven months of 2000.

Autor oma filmist

Urmas E. Liiv, miks ei saanud asja Enelin Meiusi kadumisest kõnelevast filmist, mida te algselt plaanisite?
Filmi rahastamine venis ja soodne hetk läks mööda. Mitmed ebasoovitavad muutused - pärast intervjuud «Pealtnägijale» arreteeriti Toivo Kurmet, uurija, kes Enelini asjaga tegeles, suri, vajalikud inimesed ei olnud huvitatud Enelinist rääkimast - sulgesid vajalikud kanalid, mida mööda oleks võinud jõuda Enelini endani.

Ma ei tahtnud teha filmi, mis põhineks vaid inimeste meenutustel, minu eesmärk oli Enelin üles leida ja ta rääkima saada. Muidugi, mul ei olnud, ütleme, sajaprotsendilist veendumust, et ma sellega toime tulen, aga 75-protsendiline kindlus oli olemas.

Kas peate võimalikuks, et naasete millalgi Meiusi isiku juurde?
See on vähetõenäoline.
Meiusi lugu ei maksa nii väga traagiliselt võtta, ma arvan, et mu film, mis keskendub Meiusi asemel - kes pole ju tegelikult teadmata kadunud, vaid ainult formaalselt! - nn tavalistele inimestele, nende tegelikule kadumisele, sai sellega hoopis laiema kõlapinna.
Tõusetus ühiskondlik probleem - kuidas on võimalik nii paljude inimeste kadumine riigis, kus pole sõjaseisukorda ja kõik tunnevad kõiki.
See on teema, millele Eesti ühiskond peaks tõsiselt mõtlema. Seni ta seda teinud ei ole...

Miks?
Ma ei tea, minu asi on sellele tähelepanu juhtida. Mu film ongi rohkem nagu plakat, mis kannab kindlat sõnumit.Eestis jääb aastas kadunuks umbes 300 inimest, neist umbes 150 leitakse elusana või surnuna, 150 haihtub aga otsekui õhku. Samas maetakse Eestis aastas umbes 150 tundmatut surnut, kelle isikut ei tuvastata.Vähemalt minul tekib küll küsimus: kes on kes ja kes ei tee oma tööd? Näiteks Rootsis, kus elab 9 miljonit inimest, ei maeta ühtki tundmatut inimest. Kui inimest ei suudeta tuvastada, säilitatakse vähemalt koeproovid ja analüüsid, mille järgi on seda võimalik tagantjärele teha.

Filmis ei ole näha politseid. On see taotluslik?
Esiteks, ma ei näe ka tegelikkuses politseid mitte kusagil. Kui otsiti Heidi Homutovi - me jälgisime seda väga põhjalikult -, liitusid inimesed vabatahtlikult otsingutega. Ühelgi otsimisretkel polnud aga politseinikke, vaatamata sellele, et inimesed pöördusid nende poole, et tulge ja aidake otsida. Teiseks, kaameratega ametnikele ligi ei saanud. Politsei pressiesindaja ütles, et küsimused tuleb esitada kirjalikult, neile aga vastuseid ei tulnud. Inimesed on jäetud oma probleemiga absoluutselt üksinda. Pole siis ime, et nad usuvad sensitiivide jama, hauvad välja kõikvõimalikke versioone, üks uskumatum kui teine. Ja veel üks hämmastav fakt. Filmis kujutataval vene perekonnal kadus poeg koos autoga. Auto kuulutati tagaotsitavaks samal päeval, poja kadumise said nad ametlikult vormistada alles kahe nädala pärast - reeglid nägevat nii ette.

Tuumalu, T. (2000). Politsei otsib autosid, mitte inimesi. Postimees, 27. dets, lk 14.

Filmist kriitiku pilguga

Karol Ansip: „Arvan, et vaatamata teema intrigeerivusest tulenevale publikuhuvile, on autorile olnud olulisem teha film probleemist, vaadelda konkreetsete juhtumite tagamaid. /---/

On ütlematagi selge, et seda filmi pole olnud kerge teha. Eesti mikrosotsiaalses ühiskonnas on iga vähegi problemaatilisem teema paksu kaleviga kaetud ning kaamerasilm on kõige vähem oodatud külaline. Ehk see seletab ka fakti, miks Eestis tehakse viimasel ajal niivõrd vähe tõsiselt võetavaid probleemfilme. Autorile tähendab sellise filmi tegemine tohutut eeltööd ning riski, et filmi dramaturgiline ülesehitus võib jääda nõrgaks, kuna tegevusliinid on raskesti ennustatavad ning filmimisega nõustunud tegelased ei pruugi olla kõige artistlikumad. Ja keda üldse huvitavad kellegi probleemid, igaühel neid endilgi küllaga. Nii mängibki õnnestunum osa Eestis tehtavatest dokfilmidest kindla peale, kaasates filmi häid sõpru ning tuttavaid, programmeeritakse vajalik annus vaatemängulisust või/ja valitakse filmi kandvateks tegelasteks naeruväärselt kõrge edevuslävega inimesi.

Ilmselt on filmi “Inimene kadus” eeltööna läbi kammitud hulk juhtumeid, enne kui on jõutud nende inimesteni, kes viimaks filmimisega nõustusid. Kuid autoril on ka õnne olnud, et avalikkuses enneolematut tähelepanu äratanud Heidi lugu kavandatud võtteperioodil arenes. Ühe inimese kadumise “tagasihoidlik sündmus”, millesarnaseid juhtub ülepäeviti, võttis tänu tütarlapse õe ja sõprade aktiivsusele üleriigilised mõõtmed. Selle juhtumi huvipakkuvamad momendid polnud minu jaoks mitte psühholoogilist laadi, sest on loomulik, et sellistes olukordades sureb lähedastel lootus viimasena. Pigem oli dramaturgiline teravus meedia loodud reaalsusefektidel, mille kaasusel ühiskonda mobiliseeriti. Pole ju saladus, kui paljud jäljetult kaovad, kuid need on vaid faktid, mis küll huvitavad kõiki, kuid ei puuduta väljaspool lähikondsete kitsast ringi kedagi. Omaalgatuslikult, tiivustatuna humaansetest eesmärkidest, ei hakka millegipärast keegi eradetektiivist jäljekütiks. On vaja meedia käivitavat jõudu, ilma milleta poleks nagu ligipääsu sotsiaalsele elule. /---/

Arvan, et minu eelnevad märkused autori kasutatavate meetodite ja eesmärkide kohta ei ole liiga snobistlikud, sest julgen oletada, et dokumentaalfilmi puhul muutub just tehnikate ja vormi valik “tõsielufilmide” tegijatele üha keerulisemaks. Kuna vasakpoolsed ringkonnad on üsna pahased meedia võimu kosmopolitiseerumise üle, siis tegeldakse raevukalt fabritseeringute paljastamisega ja teabe rahvani toimetamisega. Ja kes teab, millal jõuab kätte aeg, kui tavavaataja hakkab ladusa story-line’i varjust nägema ka filmi peidetumaid loometekstuure. Igal juhul, filmile “Inimene kadus” on autor valinud publitsistliku ehk teleajakirjandusliku vormi. Mõneti on see mõistetav, sest see võimaldab antud teemaga seotud emotsioonide kaskaadist distantseeruda, näidata filmi tegemise köögipoolt ning sellega luua vaatajale haarav illusioon, et ega seda filmi polegi tegelikult “tehtud” — kõik sünnib de facto. Ometi just vormiline ülesehitus lõi kõrvaltähendusi, mis hakkasid mõjutama filmi sisulisi parameetreid ning tundub, et läksid vastuollu ka autori taotlustega.

Ma ei välista ega alahinda publitsistlikku vormi iseenesest. Vastuolu on selles, et autori valitud vorm, mis peaks aitama filmis kõike selgitada ning luua probleemiasetust, muutub koormavaks. Pinge ajakirjaniku ametialaste oskuste kui teatava mõtlemiskategooriate süsteemi ja filmi autori püüdluste vahel on tuntav. Tegemist oleks justkui filmiliku ajakirjandusega, millega kaasneb teatav paroodiline efekt — kõrvalmõju, mis tõenäoliselt ei ole olnud autori taotlus. Eelkõige väljendub see filmi diktoritekstis. Suuremas osas on see puhtinformatiivne ning mõjub kainestavalt sündmuste tihkes järgnevuses. Ent kohati on diktoriteksti ideoloogilist suunitlust raske määratleda — kas tegemist on autori sinisilmsusesse kalduva siirusega või populismi ja demagoogilise alistumisega rahvalikule maitsele. Ning teinegi küsitavus. Publitsistliku vormi kasutuselevõtuga ei pea tingimata kaasnema pidev ajanappuse surve. Isiklikult minu vastuvõtuvõime jaoks on film liigselt hekseldatud, tähelepanu kipub hajuma autori loodud tulevärgis. Kiire ja närviline montaaz on igati põhjendatud episoodides, milles eksponeeritakse ootusärevaid sündmusi. Probleeme tekitab episoodide omavaheline paigutus, sest nendevaheliste seoste mõtestamiseks aega ei jäeta. Kui teleajakirjanduses on juba tavaks saanud, et vaatajat kiirustatakse pidevalt takka ning segatakse vahele, siis film peaks informatiivsuse kõrval soodustama ka mõtlemist.

Publitsistlikus žanris filmi lõpp on lahendatud sümbolistlikult — kolme hauda lastava kirstu ja kolme pühapildiga (miks just vene õigeusu ikonostaasid?). Sõltub suuresti konkreetse vaataja maitsest, kuidas ta võtab vastu erinevate märgisüsteemide ja stiilide segamist, kuid üldiselt on selliste hookus-pookuste puhul äärmiselt kerge libastuda.

Selle filmi vaieldamatu trump on vitaalsus ning loomingulisus, mis teeb “Inimene kadus” vaatamise nauditavaks. Oskuslikult on kasutatud juhtmotiive, millega filmi peamisi tegevusliine pingestatakse; näiteks Heidi otsimisel lillevälult leitud lehmakorjus. Sümpaatse hoolimatusega monteeritakse filmi igale tublile televisioonile eetrikõlbmatut materjali. Ja sellega ei demonstreerita pelgalt oma hoiakut, sest tekkinud kontekst on vägagi intrigeeriv. Selgitan: külaskäigul maanõid Merle juurde, märgib sensitiiv, et teda filmida ega pildistada pole võimalik. Võttematerjal ongi kvaliteedilt defektne — meedium contra meedia.

Urmas E. Liiv on selle filmi näol võtnud lahendada keeruka ülesande, sest käsitleda probleeme ja teha seda vaatajagi jaoks köitvalt, pole lihtne. Tegelikult nõuaks selliste probleemfilmide teostamine suuremat meeskonda. Võimalik, et käesoleva filmi puhul on autori tehtud organisatoorne töö (teabe hankimine, tegelastega läbirääkimine, võtete organiseerimine jne) osutunud liiga väsitavaks ning rezissööri peamiste ülesannete teostamisel, materjali monteerides ja mõtestades, on sellele lõivu makstud. Sel juhul jääb ainult imestada, et filmis on värskendav kogus eksperimenteerimislusti.“

Arvustuse terviktekst:
KAROL ANSIP - FILMI “INIMENE KADUS” RETSEPTSIOON
Ansip, K. (2001). Filmi “Inimene kadus” retseptsioon. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 101-103.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm