Hansuke ilmub vahest linnuna... (2003)

Filmist kunstiteadlase pilguga

Juta Kivimäe: „2002. aastal Johannes Võerahansu (1902—1980) 100. sünniaastapäevaks Eesti Rahvuskultuuri Fondi Soome Kultuuri Sihtkapitali toetusel valminud film “Hansuke ilmub vahest linnuna” on kammerlik kultuurilooline tagasivaade lähiminevikku. Ja nagu sellistel puhkudel varemgi (“Maire Männik, 54 rue du Montparnasse” või film Therese Raide ühest päevast “Inimene, kes oskab olla õnnelik”, mõlemad 2000) toetub Rein Raamat loomingulise kõrgaja ületanud küpse isiksuse mälestustele, lastes aga selles loos jutustada ka ühel korteril Mustamäe nõlva all olevas kortermajade rühmas, mis ehitati 1970. aastate lõpul Eesti Teaduste Akadeemia ja loominguliste liitude liikmetele ja kus vana kunstnik sai veeta vaid oma viimase eluaasta. Kunagine ihaldusväärne korterivõimalus sai osaks muidugi vaid neile, kes polnud parajasti tülis nõukogudeaegsete jagajate ja valitsejatega. Ses mõttes võiks filmi võttepaik huvitada näiteks ka lähiajalugu uurivaid argiajaloolasi.

Kord igal aastal seab kunagine kontsertpianist ja kauaaegne klaveripedagoog Erna Saar oma tiibklaveriga elutoas ümber seintele paigutatud maaliekspositsiooni. Museaalses ruumis on mitu Johannes Võerahansu autoportreed ja mitmeid ka kunstiajaloos orienteeruvale inimesele tundmatuid Võerahansu maale, näiteks commedia del’ arte laadis rohekas koloriidis kompositsioonidega vanameistri hilisemast loominguperioodist. Erna Saar riietub sel päeval eriti pidulikult, ta näeb välja kaunis, kui mängib oma tiibklaveril Liszti, Schubertit ja Chopini, esinedes pühendunult, nagu üks kunstnik esineb teisele kunstnikule. Filmis seda stseeni ei ole, sellest teavad vaid temale lähedased inimesed ja muidugi ka Raamat, kes on suutnud oma filmi pooltunnis säilitada selle tänapäeval peaaegu mõistetamatu karge meeleolu, milles vana naine kirjeldab oma tutvumise lugu ja vaimset lähedustunnet endast üle kolmekümne aasta vanema muusikalembese kunstnikuga.

Eesti kontekstis on see kahe väljapaistva kunstniku lugu. Kui koos veedetud paarkümmend aastat, möödunud sajandi kuuekümnendad-seitsmekümnendad ei oleks kulgenud suletud nõukogude kultuuriruumis, oleks ehk Erna Saare kontserdireisid viinud teda ka kaugemale kui Eesti väikelinnade kontserdisaalid ja abikaasa telegramm: “Ma mõtlen Sinu peale!” oleks saadetud ehk mõnda Euroopa tuntud muusikakeskusse. Kuid oli aeg, mil kammermuusikat mängiti Eestis ka väikestes saalides ja üldrahvalikeks valimisjaoskondadeks ümber kohandatud äärelinnakoolide lavadel esinesid klaveri saatel tuntud ooperilauljad. Need, kes polnud sõja lõpuaastail kodumaalt lahkunud või polnud võõral tahtel sattunud aastateks hoopis karmima kliimaga Venemaa avarustesse.

Kuidas oleks kujunenud eesti kolmekümnendate aastate ühe säravaima maalija, Johannes Võerahansu kunstnikusaatus avatud ühiskonnas, jääbki vaid oletuseks. Teame ainult, kui väga kunsti olemus Euroopas sõjajärgsetel aastakümnetel muutus, kuidas muutusid Endel Kõks, Eerik Haamer, Karin Luts ja teised ”Pallase” kuldaastate omaaegsed kaaslased. Aastakümned, mida Erna Saare, Valve Janovi, Lembit Saartsi ja Jaan Eilarti meenutuskillud filmis puudutavad, olid Võerahansule sõbralikud. Tal ei tulnud üle elada otseseid repressioone, ta elitaarselt kammerlik elulaad, mida film mälestustele toetudes rahulikult on jälginud, võis jätkuda ka seespool nõukogude tegelikkust, ilma et vanameister oleks tarvitsenud teha võimudega silmanähtavaid kompromisse.

Kaheldes siinkohal, kas Eesti publik filmi ennast niipea telepildis näha saab, räägiksin ära ka pealkirja loo. Vahel nimelt lendab Erna Saare mõnele raamaturiiulile või pildiraamile rõduuksest linnuke ja viibib korteris pisut aega, otsekui veendumaks, et omaaegne haritlaskeskkond on säilinud samalaadsena, kui oli aastal 1980, mil vaikselt hääbuv kunstnik oma teostest ja kõrvaltoast kostvast klaverimuusikast lahkus.“

Kivimäe, J. (2003). Rein Raamatu isetud kunstidokumentaalid [R. Raamatu dokumentaalfilmid kunstnikest : "Hansuke ilmub vahest linnuna" (2002), "Valdemar Väli" (2003), "Enn Johannes" (2002) ja "Lemming Nagel" (2001)]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 100-105.

Lisalugemist

Lestberg, L. (2013). Päikselisi pildikesi Johannes Võerahansust. Kultuur ja Elu, nr 2.
Sander, M. (2012) "Võerahansu oli mees, kes ei kavatsenudki abielluda." Õhtuleht, 13. sept.