Mis juhtus Andres Lapeteusega? (1966)

Grigori Kromanov

Meenutusi filmitegemisest linastusjärgses vestlusringis:

Pikk ja raske periood oli näitlejate otsimine, meenutab filmi lavastaja: “Algusest peale oli selge, et see on tugevate näitlejate film. Teoses on palju keerukaid psühholoogilisi motiveeringuid, kusjuures need on antud mitte niipalju tekstis, kuipalju teises plaanis, tegelaste mõtteis.”

“Kõige enne leidsin tegelastest Reeda, Ada Lundveri. Tõsi, tema on teiste peategelaste ansamblist erinev, kuid nii peabki olema. Kõige rohkem rõõmustas, et leidsin enda arvates hea Pajuviidiku. /---/ Õppisime Kaljo Kiisaga koos Moskvas eesti lavakunsti stuudios. Pidasime teda endi hulgast võib-olla kõige andekamaks näitlejaks. Kuigi Kaljo Kiisk on vahepeal tegutsenud ainult režissöörina, olin ma kindel, et just temast saab Pajuviidik.”

Rääkides filmi operaatoritööst, tõstis Kromanov esile Mihhail Dorovatovski oskust näha linaloo dramaturgiat ja sellest lähtuda. Pealegi oli film operaatorile tänamatu materjal - vestlused, koosolekud, kabinetid. “Püüdsime võimalikult rohkem filmida interjööris, tulla välja paviljoni seinte vahelt. Büroostseenid filmisime Ajakirjanike Maja saalis. Seal oli must ahi, mille pinnal korrapäraselt kuldsed tärnikesed. Läbivaatusel öeldi, et stseenis, kus Jürven Kaartnalt aru nõuab, seisab viimane nagu müüri äärde mahalaskmiseks seatu. Taust hakkas kaasa mängima. Me ise valisime selle küll pooleldi alateadlikult.”
“Mis juhtus Andres Lapeteusega?” [vestlusring toimetuses] (1966). Õhtuleht, 13. apr.

 Ada Lundver

“Kui mind “Lapeteuse” proovivõtetele kutsuti, olin ühteaegu meelitatud ja hämmingus. Vanemuises tegi Reet Lapeteuse rolli Lia Laats – mõtlesin, et mis mina siin suudan, see on ju hoopis teine karakter ja teine tüüp! /---/ Samas olin enda arust juba väikest viisi staar – ikkagi kaks filmi küllalt edukalt ära teinud. Mõtlesin, et kui saan proovivõtted tehtud, siis on valmis ja läheb tööks.”

“Aga võta näpust, ma ei tundnud Grigori Kromanovi. Juba proovivõtted olid nagu missivõistlused. Mind pildistati trikoo väel, eest ja tagant, püsti ja pikali – see tundus mulle lausa solvav. Kromanov ilmselt ikka kahtles minus, kas ma sobin või ei. Ühesõnaga, lõpuks saatis ta mind loomaaeda. Tiigrit vaatama. Kõigepealt rääkis pikalt ja põhjalikult, kuidas Reet Lapeteus on nagu kass, õieti nagu tiiger – nurruv kiskja.”

“Kromanov kui režissöör ongi mulle meelde jäänud kui seletaja, kordaja ja põhjendaja, kui lavastaja, kes tahtis kõik üksipulgi lahti RÄÄKIDA. /---/ Ma usun – eelkõige oli seda talle endale vaja. Ta pidi iseendale asjad peensusteni selgeks saama ja selleks kasutas ta näitlejaid. Õieti meie kõrvu. Mõnele kindlasti võis selline töömeetod istuda, aga mulle mitte. Minu jaoks töötab asjade arusaadavaks tegemine peamiselt taju tasandil: pilk, puudutus, väike vihje – pole vaja pikka juttu. Sõnadega lähevad lihtsad asjad keeruliseks ja õige tunne kaob.”
Arme, L. (2001). Ada Lundver. Millal ma olin staar? Tallinn: Kirjastus Kunst, lk 41-42). Põhjalikumalt  Ada Lundveri meenutusi seoses filmiga vt samas teoses lk 41-46.