Mis juhtus Andres Lapeteusega? (1966)

Tallinnfilmi sünopsis

Film "Mis juhtus Andres Lapeteusega?" on kirjanik Paul Kuusbergi romaani "Andres Lapeteuse juhtum" (1963) põhjal tehtud film, mille sündmustiku käigus avanevad sõjajärgsete aastate ebaterved nähtused: repressioonid jm. Filmi keskmes on ühe polgu mehed, kes pärast Punaarmeest naasmist, kes kuidas, püüavad kohaneda uue eluga.
Orav, Õ. (2003). Mis juhtus Andres Lapeteusega? Filmograafia. Rmt: Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 360-370.

Filmisündmuste taust

Filmis peegelduvad sündmused, mis toimusid Eestis aastail 1949-1951, mil Eestimaa Kommunistlikus Parteis (EKP) leidis aset hüsteeriline "nõiajaht" ehk partei "puhastus" kahjulikest elementidest ja nn kodanlikest natsionalistidest. EKP liikmeid, kes Moskva korraldusi küllalt täpselt ei täitnud, tagandati ametist ja sageli ka represseeriti. Konkreetse sündmusena tuleb mainida EK(b)P KK 8. pleenumi 1950. aasta märtsis, kus arutati ÜK(b)P KK otsust "Vigadest ja puudustest Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee töös". Pleenum rõhutas vajadust võidelda tõhusamalt kodanliku natsionalismi vastu. Pleenumi otsuste elluviimisega kaasnesid Stalini isikukultusega seotud moonutused ja repressioonid.
Eesti Nõukogude Entsüklopeedia (1987). 2. kd. Tallinn: Kirjastus Valgus, lk 225.

Stalini surmale järgnes N. Liidus Nikita Sergejevitš Hruštšovi valitsemisaeg (1953-1964). Hruštšov esines 1956. aastal NLKP 20. kongressi kinnisel istungil ettekandega J. Stalini isikukultusest ja selle kahjulikest tagajärgedest. Pärast seda sündmust hakati taastama sotsialistlikku seaduslikkust. Aastail 1956 – 1964 toimunud poliitilist pööret N. Liidus nimetatakse ka "sulaajaks”.
Eesti Nõukogude Entsüklopeedia (1988). 3. kd. Tallinn: Kirjastus Valgus, lk 486.

Paul Kuusbergi julge teos 

Paul Kuusbergi romaan "Andres Lapeteuse juhtum" ilmus esmakordselt 1963. aasta suvel ajakirjas Looming. Sulaaja vabastavates tingimustes kirjutatud teos äratas kohe tähelepanu tolle aja kohta julge ja uudse lähenemisega isikukultuse teemale. See oli kogu nõukogude kirjanduse üks esimesi katseid läheneda isikukultuse teemale inimese vastutustunde seisukohalt. “See ei ole isikukultuse teemale lähenemine vangla ja laagri aspektist, vaid isiksuse südametunnistuse ja mõistuse aspektist", rõhutab toimetaja Lembit Remmelgas oma sõnavõtus filmi arutelul Tallinnfilmi kunstinõukogus 24.02.1966.
ERA  R-1707.1.963.

Stalinismi ajastu lõppu tähistava Kuusbergi romaani ümber vallandus kohe ilmumisjärgselt kirglik mõttevahetus. Lapeteuses nähti ühelt poolt sotsialismi idee nimel elanud inimese eetilist kriisi, teiselt poolt aga stalinistliku süsteemiga muganejat või ajastu ohvrit, kirjutab Rein Veidemann. Romaani (järel)lugemine tänases kontekstis juhib aga Veidemanni mõttele, et see on puhas eksistentsialistlik teos: “Lapeteus ei kuulu lihtsalt süsteemi, tal pole selles elus kohta, mõelgu, tehku või olgu ta mida tahes”.
Veidemann, R. (2011). 101 Eesti kirjandusteost. Tallinn: Kirjastus Varrak, lk 111.

Filmist ja selle aktuaalsusest

Grigori Kromanov esitab oma filmi pealkirjas küsimuse, mis juhtus - ja tema film analüüsibki, kuidas õieti juhtus see, mis Andres Lapeteusega juhtus. Lugu jõuab Eesti kinodesse 1966. aasta märtsis ja kutsub esile elava arutelu. See on režissöör Grigori Kromanovi esimene iseseisev mängufilm ja ühtlasi esimene eesti film, mille linastusloal on märge “Alla 16-aastastele keelatud”. Enne seda, kui Kromanov tuli Jüri Müüri filmi "Ühe küla mehed" (1961) teiseks režissööriks, oli ta kogunud tunnustust telerežissöörina.

Kromanovi debüütmängufilm torkab eesti filmiloos silma uudse montaažiga, milles ei kasutata mitte sündmuste ajalise järgnevuse printsiipi, vaid sündmustikku arendatakse mõtteloogika järgi, tehes pidevaid tagasivaateid kord lähemasse, kord kaugemasse minevikku. “Montaaži sihikindla ja mõtestatud kasutamise poolest tõuseb “Mis juhtus Andres Lapeteusega?” meie kunstiliste filmide etteotsa. Grigori Kromanov rakendab mõttelis-assotsiatiivset montaaži, üleminekud ühelt episoodilt teisele on täpselt välja töötatud, puhtad, nõtked ja samal ajal terviklikult loogilised,” kirjutab kriitik Valdeko Tobro.
Tobro, V. (1966). “Mis juhtus Andres Lapeteusega?”  Noorte Hääl, 24. märts.

Filmi võtavad hästi vastu nii lavastaja kolleegid Tallinnfilmi kunstinõukogus kui ka  arvustajad ajakirjanduses. Jaan Saul annab filmile  järgmise kiitva üldhinnangu: “Grigori Kromanovile  kogu filmi eest suur kompliment. Andrzej Waida järgi on režissööri peamiseks tunnuseks oskus valida. Ja Kromanov on oma valiku, alates materjalist, lõpetades montaažiga, teinud tõsiselt huvitavalt, läbimõeldult, maitsega. Selge on see, et Kromanov on “Tallinnfilmi” tüsedamaid jõude”.
Saul, J. (1966). Lapeteus ekraanil. Sirp ja Vasar, 1. apr.

Kriitikute kiidusõnu jagub lisaks lavastajale ka filmi osatäitjatele, kunstnikule ja eriti operaatorile, kellele see on esimene laiekraanfilm. “Mihhail Dorovatovski suure plaani võtted paistavad silma kaadrisisese dramaturgia hea tunnetamise  /.../ poolest. Tema kaamera on rahulik ning täpne, töötab nauditavas kooskõlas režissööri ja näitlejate taotlustega“.
Tobro, V. (1966). “Mis juhtus Andres Lapeteusega?”  Noorte Hääl, 24. märts.

Filmi üleliiduline vastuvõtt kujuneb siiski kaunis kriitiliseks, ehkki seda ei panda "riiulile" ega hävitata väljakutsuvalt madala kategooria omistamisega, märgib Tatjana Elmanovitš. Kišinjovis toimunud Balti liiduvabariikide, Valgevene ja Moldaavia filmifestivalil 1967. aastal leiutatakse filmi jaoks lausa eridiplom "kaaluka ühiskondliku teema lahendamise eest".
Elmanovitš, T. (1987). Grigori Kromanovi filmid. Looming, nr 7, lk 947-958.

Filmi sõnum – oma südametunnistuse reetmine, mugandumine oludega ja poliitiline konjukturism – kõlab üllatavalt aktuaalselt ka tänasel poliitikamaastikul toimuvate küüniliste mängude taustal. Tuleb nõustuda Kromanovi tõdemusega filmi esilinastusjärgsel kohtumisel vaatajatega: “Lapeteuseid oli eile ja on ka täna, ning kui vaadata ringi, eks istu siis kübeke teda meist üsna paljudes. Lapeteus – see on kompromiss, sügavate veendumuste puudumine, paindlikkus iga olukorra ees”.
Jeletsky, I. (1966). Andres Lapeteus kinolinal. Õhtuleht, 22. märts.

Eesti näitlejate paradoks

Kirjandusteadlane Jaan Undusk, käsitledes Paul Kuusbergi romaani “Andres Lapeteuse juhtum”, juhib seoses selle ainetel tehtud filmiga tähelepanu huvitavale nähtusele, nimetades seda n-ö eesti näitlejate paradoksiks. “Kunagine väljasaadetud klassivaenlane Ants Eskola mängib dogmaatilist stalinisti Jürvenit. Seitse aastat kommunistlikus vangilaagris veetnud Heino Mandri suu kaudu öeldakse välja aga kreedo: “Kõige tähtsam on, et me end kommunistidena tunneksime. Ja selleks jääksime igas olukorras”.”
Undusk, J. (2009). Eesti lugu: Paul Kuusbergi “Andres Lapeteuse juhtum”. Eesti Päevaleht, 12. juuni.

Osatäitjate valikust

Teatavasti valis Grigori Kromanov näitlejaid oma filmidesse väga pikalt ja põhjalikult, vaagides erinevaid variante. Nii katsetati ka tema lemmiknäitlejat Heino Mandrit nii “hea kommunisti” Põdruse kui ka “halva kommunisti”, paadunud karjeristi Jürveni osasse. Huvitav on see, et härrasmeheliku olekuga Mandri ei sobinud mõnede “Tallinnfilmi” kunstinõukogu liikmete arvates õieti kummassegi rolli. Filmistuudio kunstinõukogu koosolekul (20.07.1965), kus oli päevakorras näitlejate kinnitamine, leidis Paul Viiding seoses Põdruse rolliga, et "Mandris on midagi libedat. Niisuguses sügavas ja positiivses osas...?" Jürveni osa kohta aga arvas sm Tiits, et Mandri on selle ajajärgu kohta väliselt liiga lihvitud. Arhiiviandmetel kaaluti Põdruse rolli kõrvuti Heino Mandriga ka Aksel Oravat.

Einari Koppel kehastas Andres Lapeteust ka Vanemuise laval. Filmi-Lapeteuse rolli proovitakse temaga koos veel mitmeid teisi näitlejaid, nagu Bruno Oja, Heino Raudsikut, Rein Arenit ja Jaan Sauli. Viimane aga Lennart Meri arvates sellesse rolli ei sobinud, kuna “temas on liiga palju sellist varsalikku”. Pajuviidiku osasse kandideeris Kalju Kiisa kõrval ka Jüri Järvet. Peale jäi Kiisk, kes tegi selles rollis filminäitlejana eriti õnnestunud come back’i ja pälvis hiljem kriitikutelt kõige enam kiidusõnu. Kui mitte arvestada episoodilist osatäitmist filmis "Ühe küla mehed", näeb vaataja Kaljo Kiiska näitlejana kümneaastase vaheaja tagant. Reet Lapeteuse osas nägi lavastaja aga algusest peale üksnes Ada Lundverit.
ERA R-1707.1.963.

Varjatud erootika ja eesti filmi uus ikoon

Kromanovi filmis on ka mõned erootilised stseenid, mis tänapäeva vaatenurgast näivad igati siivsad, kuid mis tolleaegses võltsvagaduse kulissidega kaetud olustikus mõjuvad kummati üsna julgetena (julgemad polekski saanud olla, sest tsensor oleks need välja lõiganud). See puudutab Ada Lundveri kehastatud Reeda rolli ja tema võrgutuskunsti peategelase ahvatlemisel. Mati Unt on koguni leidnud, et Lundver kehastab filmis n-ö provintsi Marylini.
Unt, M. (1966). Romaan ja film ehk mis juhtus Andres Lapeteusega. Edasi, 26. märts.

Filmikriitik Jaan Ruus on Kanal 2 “Seksuaalse kaamera” saates (juuli, 1999) neid filmistseene vaimukalt kommenteerinud. Temaga sekundeerides tõdeb Kärt Hellermaa oma meediakajastuses: “Midagi armsalt krestomaatilist oli stseenis, kus näidati, missuguseid sihikindlaid ahvatlusvõtteid kasutas nõukogudeaegne naine “mehe rajalt maha võtmiseks”. Isegi lamp kustus õigel hetkel ära!”
Hellermaa, K. (1999). Euroopalik kunst, suitsiid ja seks. Sirp, 11. juuli.

Noore Lundveri loodud seksika ja “väikekodanliku” Reeda kuju oli kriitika arvates igati õnnestunud, ent samas “kleepus” talle filmist külge kergemeelse naise imago - seik, mida Ada Lundver oma mitmetes hilisemates intervjuudes on pidanud solvavaks. Hea näide sellest, kuidas filmireaalsus trügib tegelikku ellu!
Kulli, J. (2007). Ada Lundver: Lits pole ma kunagi olnud. Ka pahatahtlik mitte. Õhtuleht, 9. veebr.

Kirjandusteadlane Jaan Undusk peab Ada Lundveri kuju üheks filmi olulisemaks leiuks. Tema arvates loodi sellega eesti kino uus ikoon. “See oli Ada Lundver. Filmi mind vaatama ei lastud, see oli alla 16-aastastele keelatud, aga plakateid tänaval sai ju ikka näha ja mis nende plakatite peal näha oli, seal oli ikkagi see... väga meeleline blondiin lamamas Einari Koppeli ehk Andres Lapeteusega ühes või teises poosis, rakursis. Ehkki ma olin tol ajal päris väike poiss, ma sain aru, et see Ada Lundveri kuju oli midagi uut selles mõttes, et täiesti sobimatut tolleaegsesse meie kultuurikonteksti. /…/ Juba see kuju ise, see valge, ülimalt valge rootsi tüdruk, kes ka meil oli nüüd olemas, kes hakkas Euroopat vallutama, oli juba vallutanud teiste maade filmides. See oli nüüd ka meil, äkki, plakatil ja filmis. Ja see mõjus milleski, kogu seda mundrite maailma, hästi kinninööbitud seda nõukogude tööinimese ja tööideoloogia maailma lagundavalt. Igas suhtes. /…/ See, mis see film uut tõi eesti filmikunsti, need ei olnud poliitilised probleemid, millest me võime rääkida, see oli see taust, mis oli inimestel meeles, /…/ maailm, mille tõi äkki sisse /…/ Ada Lundveri mängitud Reet Lapeteuse kuju. Seal on ju kõike, Reet tahab minna kirikusse, Reet tahab olla lõbus, Reet ei taha rääkida ainult tööasjadest. Reedas on mingi selline meelelisus, mida teistes tegelastes ei ole. Ka /…/ poisina ma tajusin, et seal on mingisugune erootiline moment, mida ma pole varem eesti filmides märganud. Ja tegelikult hakkabki sealt peale arenema see teema, ütleme võimu ja seksuaalsuse kokkumäng või võimu ja erootika teema, mida tol ajal veel üldse ei olnud olemas, eriti eesti kultuuris ja mida pigem arendati siis paguluses.”
Väljavõte filmikriitik Jaak Lõhmuse intervjuust Jaan Unduskiga. Käsikirjalised materjalid, erakogu. 

Ada Lundver ise on tagasivaatavalt 2001. aastal kirjeldanud Reet Lapeteuse rolli sündi kui valulist protsessi, mis ilmselgelt käis talle kui kogenematule 24-aastasele naisele üle jõu: „Ma polnud veel mehega maganud. Olin sõna otseses mõttes süütu. Mul puudus kogemus naise armastusest, pettumisest, soovidest, nende täitumisest... Kõigest, mis tegeliku eluga kaasas käib. Ometi teatakse mind eelkõige selle filmi järgi. Einari Koppel oli suurepärane näitleja, naiste poolt kõrgelt hinnatud ja armastatud mees. Aga minule jäi ta võõraks kuni viimase võttepäevani. Me vist teietasime teineteist ka kuni lõpuni. Eks seegi tegi Reeda osa raskeks, et Koppel mulle mehena sümpaatne ei olnud. Kui tema asemel oleks olnud mõni teine Lapeteus, kasvõi Bruno Oja, mine tea, mismoodi siis oleks olnud. /---/ Voodistseenid Koppeliga olid tagantjärele mõeldes minu jaoks tõelised katsumused. Ma nõudsin dublanti – teadsin ju küll, kuidas neid asju tehakse, protestisin mis hirmus. Kromanov rääkis ja rääkis... Viimaks sai kõik muidugi ära tehtud. Aga kui sa ei taha inimest puudutada ega suudelda – eks katsu niimoodi abikaasat mängida.“
Avestik, R. (2013). Kütkestaja. Näitleja Einari Koppel. Tallinn: Kirjastus Fotosulg, lk 265-266.