Minu Leninid (1997)

Algne sünopsis

Pseudoajalooline põnevusfilm maailma ajalugu oluliselt mõjutanud sündmustest, kus näidatakse, kuidas noore karismaatilise eestlase Aleksander Kesküla diplomaadiomadused ja organisaatoritalent koos Saksa keisririigi rahadega aitasid V.Uljanovi juhitud bolševike parteil sillutada teed võimu juurde Venemaal. Kesküla organiseerib Šveitsis nn Leninite kooli, kus hakatakse välja õpetama Lenini teisikuid. Üks teisikutest osutub oma inimlikelt omadustelt ja vaimuannetelt sedavõrd ideaalseks, et usurpeerib originaal-Lenini koha.
Eesti film/Estonian Film 1991-1999 (2000). Tallinn: F-Seitse OÜ, lk 62.

Ilmar Raag filmi saamisloost

Hardi Volmer oli just lõpetanud oma rahvusliku actionfilmi «Tulivesi» ja plaanitses järgmist. Mõtted käisid Erna retke ümber, kuid õige kiiresti selgus, et sellisele filmile ei leidu ühtegi välispartnerit. Teema olevat liiga eestikeskne ja lisaks veel ideoloogiliselt kahtlane, s.t natsimaiguline. (Jäägu see Euroopa poliitilise korrektsuse südametunnistusele.) Järgmise ideena tahtis Volmer kirjutada ümber ajalugu, tehes filmi sajandi alguse poliitilistest tegelastest. Idee muutus konkreetsemaks, kui Ott Sandrak soovitas kasutada Aleksander Kesküla vastuolulist kuju. Tegemist on ilmselt suurima Eesti avantüristiga, kes tõepoolest organiseeris 1917. aastal saksa kindralstaabi abiga Lenini sõidu Venemaale. Väidetavalt oli kogu Kesküla tegevuse taga patriootiline soov panna tekkivas segaduses alus Suur-Eesti riigile. Nii, niipalju ajaloost. Samal ajal «küsis» Faama Filmi produtsent Mati Seping, ega Hardil ei ole mõnda uut ideed filmi tegemiseks. «Tuliveega» oli neil koostöö justnagu sujunud. Nii võiks kõlada mõni hagiograafilisem algus «Minu Leninite» saamisloole.

Isegi kui see film ei ole üks kinoajaloo teetähistest (loo ülesehitus ja pingestatus on nõrk, kohati kipub film venima jne) on ometi tegemist Eesti kino üleminekuaja lõppu tähistava filmiga. Tunnistagem, et Leninite teema on äärmiselt konjunktuurne - ida-eurooplastel on ikka veel vaja välja ajada kurja vaimu ja lääne-eurooplased on ikka veel segaduses. Seetõttu võis uskuda, et Lenini teemaga film omab rahvusvahelist turupotentsiaali, ehkki see mäng sarnaneb kohati ka noateral kõndimisega. Faama Filmi ja Volmeri teine turuarvestus algas soovist saada endale ka vähemalt üks tõeline täht. Rahvusvahelise marketingi mõttes jäi see täht leidmata, kuid kunstilises mõttes oli Viktor Suhhorukovi leidmine küll selle filmi üks vaieldamatutest trumpidest.

Venelastepoolse partneri leidmine oli eelneva üsna loogiline jätk, ent samas osutus see oodatust tunduvalt raskemaks. Enamik vene firmadest vastas õige kiiresti njet - teema ei ole see, mis vaja. Kui Faama Film lõpuks veel Lenfilmi proovis, siis tegelikult neil endil enam usku ei olnud. Venemaa praeguse olukorra paradoksaalsust ilmselt näitabki see, et Lenini pühapaiste mustamisega tegelevat filmi asus tootma tema enda nime kandev filmistuudio. Ehkki lihtsaks koostöö nendega ei osutunud. Aga vastupidist oleks olnud ka naiivne loota. Nagu enamus endisest ajast pärit mastodonstruktuure, ei ole ka Lenfilm oma asjaajamist oluliselt kaasajastanud. Nii et Faama Film võis riskida vaid toetudes oma varasematele kogemustele venelastega asjaajamisel. See koostöö olekski peaaegu skandaaliga lõppenud, kui Lenfilm andis filmi negatiivi ilmutada laboratooriumi, kus filmi värvid paigast ära löödi. Pärast pikki vaidlusi, mille käigus valmistati juba protokolle tulevase kohtu jaoks, leiti siiski napp kesktee. Kolm võttepäeva võeti ringi ja ülejäänud materjali töödeldi Saksamaal digitaalselt. Saadud tulemus kanti tagasi filmilindile ja võis vaid imetleda kaasaja võimalusi. (Sisuliselt ei pruugiks operaatorid valgusega platsi peal üldse enam tööd teha. Seda muidugi vaid siis, kui produtsendil on palju raha.) Lenfilm tunnistas osaliselt oma süüd ja rahu oli selleks korraks jalule seatud, kuid on väheusutav, et nendega niipea jälle koostööle kiputakse.

Teisalt pandi suuri lootusi koostööle taani firmaga Zentropa /---/ ent ometi ei tulnud filmi helindamisest Taanis midagi välja.

Uute aegade märgiks selles filmis on aga ameeriklasest helilooja Thomas DeRenzo, kes leiti interneti tööpakkumiskuulutuste (sic!) vahendusel. Ei ole kahtlust, et ka siin on turukaalutlused mängus. Ja seda mõlemalt poolt. DeRenzo ei läinud Faama Filmile rohkem maksma kui mõni eesti helilooja, kuna ka talle meeldis nii film kui ka võimalus pääseda Euroopa turule. Muusika ise on igati hollywoodipärane, s.t tegelikult tuginev kõikide nende idaeuroopa klassikaliste heliloojate traditsioonidele, kes omal ajal natside ja kommunistide eest Ameerikasse põgenesid. Filmi ajastuhõngule tuli taoline klassikapuhang igal juhul vaid kasuks ja ka Eesti kinomaastikul on see Olav Ehala ja Lepo Sumera filmimuusika vahele päris värskendav. Nüüd on film on valmis ja kogu maailm peab teadma, et Lenin oli tegelikult vaid ühe megalomaanse eestlase leiutis.
/---/
Lühendatult artiklist: Ilmar Raag. «Minu Leninid» - katse kirjutada kinoajalugu.
http://www.postimees.ee/leht/97/10/03/kultuur/film.htm (13.01.2012).

Filmi vastuvõtust

Sulev Teinemaa: Eesti (pseudo)ajalooline mängufilm on rikas kõiksugu mässajate ja pahempoolitsejate poolest: Eduard Sõrmus, Bernhard Laipman, kaks korda Rummu Jüri, sama palju kordi Viktor Kingissepp. Suur osa eestlastest pole kinomeeste arvates viimase saja aasta jooksul muuga tegelnudki, kui püüdnud riiki kukutada. Ajaloo käiku need mehed aga ei muutnud, pigem oli tegemist peiarite või kusagilt juhitavate marionettidega. Ott Sandraku ja Hardi Volmeri idee tulla "Minu Leninites" välja Aleksander Keskülaga, kes mitmete välismaa ajaloolaste arvates ei mõelnud mitte ilma põhjuseta, et ta muutis ajaloo käiku, on iseenesest juba geniaalne leid. Võib öelda, et koguni esmakorselt kohtame meie mängufilmis rahvusvahelises suurusjärgus meest.
/---/
Mõningatele faktidele ja pisut rohkemale memuaarlikele vihjetele toetudes loob Volmer oma müüdi, globaalse üldistuse, mille järgi Kesküla tutvus Leniniga esmakordselt Pariisis 1912. aastal ning hiljem ilmasõja ajal viibis pidevalt Šveitsis tema kõrval. Ta oli enamlaste võimuletuleku põhiorganiseerija ning muretses neile raha, tema korraldas Lenini ja partei keskkomitee tuleku Petrogradi aprillis 1917. Lenin oli vaid Kesküla juhitav nukk, tagatipuks ei jõudnudki Venemaale tegelik Lenin, vaid hoopis tema viis teisikut.
/---/
Zhanriliselt ei ole "Minu Leninid" üheselt määratletav. Algus ja kõik sakslasi puudutav esitatakse küllalt tõsises, ajaloolist tõepära järgivas laadis (Kesküla Suur-Eesti kujutelm, sakslastele enamlaste Venemaale saatmise plaani sissesöötmine), Lenini ja tema teisikutega ning üldse venelastega seonduv antakse rõhutatult koomilisena (Lenini kandidaatide otsimine Venemaal, teisikute kool, Petrogradi sõit), filmi epiloog kandub põnevusloo valda. See ei ole öeldud etteheitena — nüüdisfilm taotleb tihti sihilikult žanri ähmastmist ja erinevate laadide ühendamist. Kui ikkagi filmi kuidagi liigitada, siis võiks lugu nimetada vahest pseudoajalooliseks komöödiaks. Filmi dialoog on meil harvaesinevalt vaimukas ning hea maitse piiresse jääv — Toomas Kall stsenaristina särab järjekordselt.
/---/
"Minu Leninid" näitab, et Hardi Volmeri puhul ei kehti kriitikute väljaimetud nn teise filmi sündroom. Tegemist on hästi jälgitava ja parajalt tempoka filmiga, mis pole küll kõige sügavam ajalukku liikumine, ent pakub ometi originaalse ja intrigeeriva interpretatsiooni sajandi ühest pöördelisemast sündmusest. Praegu tehakse Aleksander Keskülast ka dokumentaali. Jääb vaid loota, et selles avatakse ikkagi väga vastuolulise isiku muidki külgi, sest Volmeri film tõstab ta Lenini asemel postamendile. Tegelikult võib küsida, miks nii palju tegelda Keskülaga, on ju meil teisigi kummalisi, salapäraseid ja mõistetamatuid isiksusi olnud, nagu kas või eespool viidatud Karl Säre.
Teinemaa, S. (1997). Ajalugu ja müstifikatsioon. Teater. Muusika. Kino,  nr 12, lk 58-61, 128.
http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/0038.htm (13.01.2012).

J. Tiibus:  Absurdijada liikumapanev jõud on ometi eesti Bond, kangekaelne Aleksander Kesküla, Lenini sõber Saša, kes usub, et ükskord on Eesti riik. Ja mitte lihtsalt Eesti, vaid Suur-Eesti. Kesküla esindab tüüpilist eesti jonni nagu need kolm taluperemeest, kes neljakümnendail aastail lõid Järvamaal Vaali Vabariigi ja hukkusid, püüdes hoida iseoma lapikest kadunud maailmast. Kuid Kesküla ei ole keskmine eestlane. Tema julgus ja ebatavalisus, tema liikuvus, tema sarm ja eriti tema lai joon, mis sedapuhku avaldub poliitikas, lähendavad teda tegelikult venelasele.
Tiibus, J. (1997). Märtsijänese aprilliteesid. Postimees, 10. okt, lk 16.
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/97/10/10/kultuur.htm (13.01.2012).

K. Funk: Hardi Volmeri jantlik komöödia «Minu Leninid» võinuks valmida nukufilmi tehnikas, ja oleks sel juhul olnud tõeliselt tähelepanuväärne. Volmeri-Undi nukufilmide kriitiline huumor elab suurel ekraanil ja täispikal kujul üle metamorfoosi, mis mõjub tervikule pidurdavalt. Kui silmas on peetud rahvusvahelist publikut, siis selle jaoks jääb sündmustik segaseks ning faktidel põhinevat osa vaevalt keegi tõsiselt võtma hakkab. Komöödiana on «Minu Leninid» ebaühtlane. Aleksander Kesküla tõsisem tegelaskuju ei toeta valitud suunda ning lõpuks mattub film tervikuna Viktor Suhhorukovi soleerimisse: see ongi üks võimalik pääsetee vastuoluliste lähtekohtade ummikust. «Minu Leninites» muutub kõrvalekalle zhanrist häirivalt tugevaks. Volmeri film püüaks justkui tagasi teha aastakümnete pikkust ideoloogilist ajupesu, pakkudes asemele ideoloogilise farsi.
Funk, K. (1999). Lööb ning liigutab: eesti mängukino. Postimees: Kultuur, 10. apr, lk 6-7.

Eesti filmid 1990ndatel

Režissöör püüab istuda kahel toolil korraga. Ühelt poolt üritab ta teha rahvalikku jandikomöödiat ja romantilist seiklusfilmi. Teiselt poolt taotleb "Minu Leninid" enamat, kui olla slapstick meelelahutus, see peaks olema anarhistlikult irvitav jumalagajätt Nõukogude mütoloogiaga ja enese poliitilise minevikuga. See on ühe põlvkonna (idealistlikult küünilised keskealised, Brežnevi aja kasvandikud) püüd ajaloole kätte maksta karnevali keeles. Suured ja graniitsed narratiivid muudetakse pisikesteks ja naeruväärseteks, türannid ja isafiguurid omaenese karikatuurideks.
Aga Hardi Volmeri pakutud naer ei ole mõru ega intellektuaalne, see on mahlane jandikomöödia kõkutamine. “Minu Leninid” on nagu psühhoanalüütiku seanss - naerus tagasi vaatamine rehabiliteerib mineviku pained, annab lapsepõlvele kaotatud süütuse.
www.nongrata.ee/film/...files/wordid/eesti%20filmid%2090.doc (13.01.2012).

Vt ka:
Andres Valdre, Eesti ajalooteemaliste mängufilmide lühitutvustusi.
http://web.zone.ee/stemugram/failid/ajaloofilmidetutvustus.html (13.01.2012).

Aleksander Kesküla kohta:

Kaido Jaanson, See kummaline eestlane, Looming, 7/1990.

Kaido Jaanson, Eestlane Aleksander Kesküla ja Berliin: avang (september 1914 – mai 1915). Tuna, 1/2004, lk 12-38, http://rahvusarhiiv.ra.ee/public/TUNA/Artiklid_Biblio/JaansonKaido_Eestlane_Aleksander_TUNA2004_1.pdf (2.09.2012).