Enn Johannes (2002)

Filmist kriitiku pilguga

Juta Kivimäe: "Kunstnike Liidu tellimusel valminud kaks tavapäraselt lühiformaadilist (viisteist min) ja tempokat portreefilmi “Lemming Nagel” (2001) ja “Enn Johannes” (2002) sunnivad mõlemad vaatajat omal moel kaasa elama. Mõlemas filmis on režissöör puudutanud loovinimese eksistentsi olulisi probleeme: seotust igapäevase argikeskkonnaga ja sõltuvust sellest keskkonnast, argise mõjust loominguvõimele, kunstniku tavalisest suuremast inimlikust üksindusest ja võitlusest oma võimaluste eest teostada end kunstnikuna. Enn Johannese viimaste aastate elumuutuse kirjeldus (kunstniku sunnitud lahkumine Tallinna korterist, loobumine õppejõu tööst Kunstiakadeemias ja asumine vaid üksikute vanakestega asustatud külla Hiiumaal) on tembitud elurõõmsate igapäevatöö ja näitusestseenidega ning filmi üks põhiprobleeme, juba elatanud, ent loomingulises kõrgvormis kunstniku sunnitud lahkumine Eesti kunstimetropolist kaob nagu elava ja dünaamilise lavastuse muude kihtide varju. Tavavaataja ei pruugigi aru saada, miks Aimar Kristerson ütleb mõned laused Johannese Tallinna-korteris. Usun, et paljud selle filmi vaatajad ei tea, et Enn Johannese tegus ja elurõõmus isiksus on olnud toeks ja eeskujuks paljudele Kunstiakadeemia tudengitele. Tema nüüdseks seadusjärgsele omanikule tagasi läinud korter kesklinnas oli sõbralik koht, kus paljud tundsid end oodatud külalistena.

Tähendusrikka nimetusega näituse “Raha ja raamat” avamishetkil Rahvusraamatukogus demonstreerib kunstnik juba 1994. aastal raamatukogu poolt omandatud “Rahapada” publikule seestpoolt. Vaimukal teosel on nimelt sisemuses puust ksülofon, mis muidu jääb raamatukogu fuajees möödaastujale nähtamatuks. Inimene viskab “rahapaja” pilust sisse mündi ja kuuleb helinat, teadmata, kuidas seda heli tekitatakse. Aga filmi vaatajale ei jõuagi vist päriselt teadvusse, et iga-aastased Kristjan Raua ja Konrad Mäe aastapreemiate ning riiklike kultuuri- ja spordipreemiate mälestusmedalid tulevad nüüd Tallinna väikesest külast Hiiumaalt, kus Enn Johannes (sünd. 1936) oma abi vajava vennaga vabakutselisena elab.

Nii et — selline film peaks olema igas Eesti koolis käepärast võtta ja ka kõik ülejäänud Raamatu aastate jooksul valminud kunstidokumentaalid ehk jäädvustused Eesti kunstnikest. Ka siis, kui olen teinud selles arvustuses mõningaid etteheiteid või olen ehk näidanud oma taipamatust filmialastes finessides, tahaksin öelda, et kunstiteadlasena, museoloogina ja õppejõuna pean ma Rein Raamatu filme kultuurijäädvustusena oluliseks ja korvamatuks valdkonnas, mis on olnud ja on ka ilmselt tulevikus aina alarahastatud ja ilma jäetud jagajate tähelepanust."

Kivimäe, J. (2003). Rein Raamatu isetud kunstidokumentaalid [R. Raamatu dokumentaalfilmid kunstnikest : "Hansuke ilmub vahest linnuna" (2002), "Valdemar Väli" (2003), "Enn Johannes" (2002) ja "Lemming Nagel" (2001)]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, okt, lk 100-105, fotod.

Raamat ja raha

Teisipäeval, 9. aprillil [2002] kell 16.00 avatakse Rahvusraamatukogu 6. korruse galeriis näitus Eesti Raamatu Aasta raamatuoksjonil kogutud rahaga konserveeritud raamatutest “Raamat ja raha”. Näituse avamisel esitab metallikunstnik Enn Johannes rahaloitsu oma Rahapajal, kutsudes külastajaid kaasa mõtlema Eesti kirjavara säilimise üle. /---/
Raamat ja raha (2002). Eesti Rahvusraamatukogu: Pressiteated, 8. aprill.
http://www.nlib.ee/html/ptarh/1999-2003/press0402.html (1.03.2014).