Elu ilma … (1987)

Filmi idee

NLKP XXVII kongressi resolutsioonis on öeldud: "Tuleb rakendada abinõusid perekonna edasiseks tugevdamiseks, vanemate vastutuse tõstmiseks oma laste kasvatamisel. 1986. aastal tappis ennast Eestis 14 kooliõpilast, enesetapukatseid kooliõpilaste hulgas oli mitu korda rohkem. Kõik juhtumid on pärit perekondadest, kus vanematel ei olnud piisavalt aega lastega tegeleda.
Režissöör Mark Soosaar.
Rahvusarhiiv: ERA.R-1707.1.2654: Dokumentaalfilmi "Elu ilma armastuseta" lepingud, aktid, kalkulatsioon, eelarve.

Filmi valmimisest

Ettevalmistusperiood: 20.04. - 11.05.1987
Võtteperiood: 12.05. - 26.06.1987
Montaaž: 28.06. - 26.11.1987
Filmi üleandmine - 27. november 1987
Filmi maksumus - 29 099 rubla

Linastusluba nr MB-01447 väljastati filmile 26.01.1988: Filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajatult.
Linastusluba Nº 2213088 väljastati filmile 11.04.1988 : NSVL Riiklik Kinematograafia Komitee lubab demonstreerida filmi kogu NSV Liidu kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajatult.
Filmiarhiiv: arhiivitoimik nr 4476.

Mark Soosaar oma filmist „Elu ilma…“

„Siit sellest kahekorruselisest majast ma olen filmi teinud. Lüpsja-karjatalitaja, kelle neljateistaastane poeg tegi enesetapu. See film oli ka missiooniga, et kaitsta seda lüpsja-karjatalitajat, kes oli muudetud nõukogude võimu orjaks. See oli 1986, kui Pootsi koolis, kolmapäeval, jõululaupäeval kolmanda tunni ajal kaheksanda klassi poiss oli pannud endale kaela juurde detonaatori. Ajud lendasid klassis laiali.

Noor prokurör võttis asja üles, see on Eesti kohtuajaloos esimene juhtum, kus otsiti enesetapu puhul mõrtsukat. Süüdistus esitati emale, tema viis poisi sellisesse seisundisse, et poiss enam teisiti ei saanud. Kirjutati lehes, räägiti raadios.

Asusin selle naise kaitsele. Anti luba seda kohtuprotsessi filmida. See naine koos teiste lüpsja-karjatalitajatega läks lauta öösel kell kolm, tal tuli 200 lehma lüpsta. Tema töökoht oli lehmadest meeter madalamal, iga hetk võis sõraga kõhtu saada. Või sitase sabaga vastu pead. Kui mõni naine oli haigeks jäänud, siis oli 300 lehma lüpsta. Kui ta hommikul koju jõudis, siis sellesse bussi, mis tema koju tõi, istusid tema kaks poega, 8-aastane ja 14-aastane. Sõitsid Pootsi kooli. Poisid pidid ise sööma, kui koolist tulid, siis oli ema juba tagasi laudas. Õhtul, kui ta laudast tuli, siis olid poisid juba magama jäänud. Öösel tulid karjakud seda naist külastama ja tema pärast kaklema.

Need mehed olid kohtus tunnistajateks.

Poisi elu oli täiesti ebainimlik, sest ema elu oli ebainimlik. Selles karjalaudas töötavatele inimestele maksti päris hästi, aga tol ajal ei olnud rahaga ju eriti midagi peale hakata, välisreisi või autot sa ei saanud.

Sellest sai film „Elu ilma...“ Naisele mõisteti kaks aastat tingimisi.“
/---/

„Olin oma filmiga „Isa, poeg ja püha Toorum“ San Francisco filmifestivalil ja film sai seal Kuldväravasilla auhinna. Mul oli seal kaasas ka film „Elu ilma...“. Sõbrad korraldasid selle läbivaatuse ühes suures kinos ja kutsusid sinna mitukümmend juristi. Pärast oli arutelu: kes on süüdi. Kas süüdi on ebainimlik süsteem, kes inimese orjastab, või ema, kes pani lapsed sellisesse olukorda. Arvamused jagunesid pooleks. Ühed, et lapsevanem peab ise vastutama. Teised, kes kommunistlikku süsteemi paremini tundsid, leidsid, et süüdi on süsteem. Lõpuks leppisid kokku, et mõlemad pooled vastutavad.“
Päärt, V. (2021). Kuidas ma Manija Markiga heina ja kartuleid vedasin. Postimees: Arter, 16. jaan, lk 6­­­–9.

Filmist ajakirjanduses

Jaak Lõhmus: Tiit on üks 68 lapsest, kes 1986. aastal Eestis vabasurma läks. Poisi ja tema ema lugu on lavastaja üritanud projitseerida mingile taustale. Fooni moodustavad kaadrid öisest ja varahommikusest Pärnust ning Lasnamäest, Tallinna lennujaamast ja rongi vastu võtvast Balti vaksalist, poest ja piimakombinaadist. Need kaadrid pärinevad otsekui mõnest teisest filmist, ja paraku nende sõnum on sedavõrd ette teada ja äripäevane (migratsioon, inimvihkajalikud töö- ja olmetingimused), et Tiidu traagilise loo tähendus ähmastub.
Lõhmus, J. (1988). Natüürmort ja ratsanik. Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 55-56, ill.

Telluride Film Festivali '88 üks direktoritest Tom Luddy iseloomustab meie filmimeest järgmiselt: Mark Soosaare filme vaadates kandub mõte dokumentaal- ja kultuurfilmide meistritele — Vertov, Flaherty, Marker, Roach, Blank. Käsitledes inimese ja looduse aegumatut teemat (mitmed Soosaare filmid on raskest kalurielust Kihnul) või kohalikke olusid, isegi tabuks olevaid ühiskondlikke probleeme (alkoholism, naiste peksmine, teismeliste enesetapp), näitab Soosaar otse virtuoosliku meisterlikkusega, kuidas ainet kohandada kinoekraanil vaatamiseks. Mõned filmid on sõnadeta visuaalsed esseed, mis sarnanevad klassikalistele "avangard" filmidele Euroopas ja Ameerika Ühendriikides, mõned dokumenteerivad ja ülistavad omapäraseid rahvakombeid ja -muusikat väljasuremise hädaohus olevates kultuuripiirkondades, mõned filmid väljendavad vihast protesti sotsiaalse ebaõigluse vastu. Kõikides kajastub ülimalt loov vaim.
Filmimees Mark Soosaar Ühendriikides (1988). Vaba Eestlane = Free Estonian, 18. okt, lk 7, foto.