Elamise lugu (1980)

Filmi valmimisloost

Filmigrupi ekspeditsioon Siberisse toimus suvel 1978.

Režissöör Peeter Tooming: „Keegi meist ei teadnud, mis meid ees ootab, aga soov oli meil suur ja fantastiline – leida keti rahva šamaan, lindistada tema laulu ja kui võimalik, teda filmidagi. Meie ekspeditsiooni põhieesmärk oli materjali kogumine „Tallinnfilmi“ tulevasele mängufilmile „Puujumal“ (Eno Raua samanimelise jutustuse ainetel) ning seda lugu oleks mõeldamatu teha ilma Siberi rahvaste uskumusi ja usundit, rahvatarkust ja kombeid, rituaale ja šamanismi tundmata.
Nagu öeldud, oli esimeseks peatuskohaks Kellog, 500 elanikuga küla Jenissei lisajõe kaldal, kus inimeste põhitegevuseks kalapüük ja jahindus. Elatakse palkmajades, suviste jahi- ja kalaretkede ajal aga indiaanlaste vigvame meenutavais kasetohust tšumides, mis suurepäraselt kaitsevad kuumuse eest. Suur ja lai Kellogi jõgi on nagu nabanöör, mis toidab siinseid asukaid ja ühendab neid muu maailmaga (kord nädalas käib küll ka postilennuk).
/---/
Kellogi jõe kaldal, päikseloojangul, tegime oma esimese sünkroonvõtte sölkupp Mihail Irikoviga, hea laulja ning meisterliku parmupillimängijaga. /---/ Kellogis on sölkuppe siiski vähe, vaid 32, põhiasukaiks aga on ketid (220) – mõistatuslik rahvas, kelle päritolu pole suudetud  vastuvaidlematult ja lõplikult selgitada, keda maailmas üldse on praegu vahest 1000 inimest. 

Mihail laulis ka evengi šamaani laulu /---/. Meenutasin seda laulu 500 kilomeetrit põhja pool Maduika järve kaldal, seistes evenkide surnuaial. /---/ Kuidas võis siin kõlada keti suurima šamaani Serkovi laul üle järvepeegli, kui ta loojangul võttis trummi ning hüüdis veele, taevale ja inimestele oma soove. /---/ Ta oli hea šamaan olnud. Austusega näitas šamaani lesk oma kaasa rüüd ja trummi, mõni ket aga arvab nüüdki vaiksel õhtul kuulvat Maduika kohal selle trummi kõma.

Me leidsime šamaani Kellogist. Ärasõidupäeval, kui stardini oli jäänud vaevalt tund. Ivan Mihailovitš Korotkih ehk Usika, viimane elav keti šamaan, tuli maistest hädadest vaevatuna ja vaevaliselt kõndides trepile, tuli meiega ainult rääkima, sest tema silmavaade oli igaveseks kustunud. /---/ Aga Usika lausus äkki, et tahab meile laulda. Ta nägevat, et me seda ootame ning paluda ei julge. Ja ta laulis, vaadates enda ette maha. /---/
Me olime esimesed ja viimased eestlased, kes teda kuulsid, sest mõni kuu hiljem šamaan Usika lahkus. Igaveseks.“
Tooming, P. (1978). Šamaani otsinguil.  Kultuur ja elu, nr 6, lk 45.

Filmist kriitiku pilguga

Abrams Klockins: „Mida rohkem ma vaatan Peeter Toominga filme, seda vastuolulisemaks kujuneb minu suhtumine nendesse. Need sõnad kehtivad ka „Elamise loo“ kohta. Vapustav ja vaimustav on fantaasiaküllus ja sihipärasus, millega ta loob erilise visuaalse maailma, mis elab omaenese seaduste järgi ja vastab omaenese sisemisele rütmile. Neis otsinguis areneb Peeter Tooming aina rafineeritumaks, ta meisterlikkus kasvab. Kuid ka tema filmid muutuvad nagu hermeetilisemaks, üha sõltumatumaks sellest, mis sünnib ümbritsevas elus.
Pole kahtlust, et meisterlikkust ei või kunagi olla liiga palju. Ja filmikunsti arengu seisukohast on Peeter Toominga otsingud kahtlemata kasulikud. Kuid iga film kaotab midagi olulist, kui ta eksisteerib ainult selleks, et veel kord tõestada veel ühe kaadri või koguni terve filmi visuaalse lahendamise veel üht võimalust. Seepärast tundub mulle, et rikastades küll filmikunsti, vaesestab Peeter Tooming samas iseend kui lavastaja, kui oma filmide autor.“
Klockins, A. (1981). Kunstniku maailm ja selle mõõtmed.  Sirp ja Vasar, 17. apr, lk 2. 

Tatjana Zažitskaja: „„Elamise lugu“ on kõigist Toominga autorifilmidest kõige dokumentaalsem selle sõna tavatähenduses.

„Materjal – väikese põhjarahva kettide asula eksootiline miljöö ise nõudis dokumentaalsust, eluvoolu fikseerimist, mida Tooming on harva teinud. Kaamera tunnistab teraselt ja kiirustamata selle asula elanike nägusid, nende eluasemeid, eluolu, lihtsat käsitööd. Juba minevikku kandunud kujusid, viimast šamaani, viimast kohaliku folkloori tundjat. Ent kaamera on Toominga enda kätes, ja temal pole tavaks elu ainult peegeldada, tema mõte on alati aktiivne, alati probleemidest haaratud. Kaamera fikseerib tsivilisatsiooni märke, tuleb nende juurde ikka ja jälle tagasi, otsekui vastandades neid siinsele eksistentsile, mis oma primitiivsel moel on väga harmooniline.
/---/
„Elamise lugu“ lõpeb äreva mõttega, et toimuv pole sugugi ühetähenduslik ja et „suur“ maailm vastutab väikeste rahvaste ja hõimude ees.
/---/
Žanripuhtuse pooldajatel, kellele dokumentalistikas on kõige tähtsam range faktikäsitlus, on talle paljutki ette heita. Tõepoolest, Tooming ei püüa tabada elu ootamatult. Oma filmide süžeed mõtleb ta välja ning paneb inimesed sellisesse olukorda, mida temal tarvis. Ta kasutab samas töös vabalt nii tõsielu- kui ka mängufilmi kujundikeelt. /---/

Kaadritaguse teksti kirjutab Tooming enamasti ise, see on mõtisklus, olukorra hinnang. Toominga filmid võiks liigitada poeetilis-filosoofilise dokumentalistika hulka.“
Zažitskaja, T. (1988). Teekond mäe südamesse [Peeter Toominga dokumentaalfilmidest]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 32.