Avaleht » Filmiliigid

Eine murul (1987)

Animafilmid Kestus: 24:45

Huviinfo

Pühendus

Pühendame oma filmi kunstnikele,
kes tegid kõik, mis neil teha lubati.

Fakte filmi valmimisest

Kinostsenaariumi valmimine: 01.08. - 15.09.1986
Režiistsenaariumi valmimine: 16.09. - 15.10.1986
Ettevalmistusperiood: kuni 21.01.1987
Võtted: 22.01. - 03.08.1987
Montaažiperiood: kuni 20.08.1987
Võeti vastu: 29.09.1987
Venekeelne dublaaž valmis: 16.11.1987
Eelarveline maksumus: 68 000 rubla

Filmi linastusluba  MB-08288 väljastatud alates 13.10.1987 filmi näitamiseks Eesti NSV kinovõrgus tähtajatult igale auditooriumile.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.2636. Joonisfilmi "Eine maal" loomingulised lepingud, aktid, eelarve, kalkulatsioon.

Info peale lõputiitreid

Film taastati programmi Eesti Film 100 raames
Pildi digitaalne taastamine: Nukufilm OÜ / Tõnu Talivee
ja trickWilk (Saksamaa)
Heli: Film Audio OÜ / Ants Andreas
Taastamist toetasid:
Eesti Kultuurkapital, Eesti Filmi Sihtasutus
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
© Tallinnfilm 1987/2007

Lavastusprojekti arutelult Tallinnfilmi Kunstinõukogus

26. jaanuar 1987

Rein Raamat: Et elada hetkeks harmoonilist elu, on vaja läbi käia ränk kadalipp põhimõttel "mina sulle - sina mulle". Huvitav kontrastne lahendus. Väljajõudmine Manet' maali juurde on ootamatu. Struktuur, tinglikkuse aste ja erinevad laadid lubavad filmi, mis Pärnale omaselt on täis ootamatusi.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.2635, lk 115.

Arvamusi Tallinnfilmi Kunstinõukogu arutelult

30. september 1987

S. Kiik: Filmi aluseks on Priit Pärna ammune kavatsus, mida ei õnnestunud realiseerida mitme aasta jooksul. Film ise koosneb novellidest, mida ühendab süžee. Tegemist on sügava, mitmekihilise filmiga. Kohati asendub grotesk traagikaga, tugev väljendusvahendite valik, huvitav sisemine rütm, hea kujundus, rafineeritud vorm. Oma osa ka osaval helikujundusel.
See on Pärna loomingu tugevaim töö. Režissöör on jõudnud uuele tasandile. Film on kompromissitu.

M. Põldre: Arvan, et Pärn on saavutanud täiuslikkuse. Ükskõik, milline saab olema selle filmi saatus, leian, et kõik maailma animatsioonikeskused peaksid omama seda filmi kui head õppetükki. Kõige haaramiseks tuleb filmi mitu korda vaadata. Vapustav vormikäsitlus!

E. Mets: Arvan, et kõigile mõjub film üheselt - äratab kodanikujulgust.

A. Valkonen: Vapustav tulemus! Filmi peab mitu korda vaatama, sest iga kaader sisaldab niivõrd palju informatsiooni. Helilooja Olav Ehala on olnud režissöörile võrdväärne partner.

A. Põldmäe: On kasutatud kujundusmuusikat ja originaalmuusikat. See süntees kannab ideed. Film on minu jaoks vapustav!

E. Rekkor: Film räägib meie elust. Valitud on huvitav keel, laad. Arvan, et sündinud on teos, mille üle rõõmu ja uhkust tunda.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.2635, lk 119-120.

Priit Pärna varajased animafilmid

Seitsmekümnendad aastad N Liidus ehk aeg, mil Priit Pärn oma esimesi filme joonistama asus, olid nii absurdsed, et absurdse tegelikkuse tagasipeegeldamine kunstiloomingus ei kätkenud endas teab mis suuri väljakutseid. Muidugi tuli väga tähelepanelikult jälgida võimude joonistatud piire, millest üleastumise korral oleks filmikarjääril kriips peal olnud.

Kuigi Pärn õppis üsna kiiresti, kust piirid jooksevad, sai temagi tunda, mida tähendab, kui lähed geniaalset nalja tegema kohta, kus nalja ei mõisteta.

See juhtus filmiga “Kolmnurk”, mida Moskvale serveeriti Juhan Kunderi muinasjututöötluse “Ahjualune” põhjal valmiva lastefilmina. Kuna film osutus hoopis muuks, siis ei saadetud teda karistuseks välismaa festivalidele ning kinodeski tiirles vaid 20 koopiat tavapärase 200–400 asemel. Tänu julgele trikitamisele sai Pärnast aga tuntud mässaja, kelle iga järgmist filmiprojekti vaadati üle range põhjalikkusega.

Pärn keeldus võimu poolt peale surutud mänge kaasa mängimast. Kuna “Eine murul” stsenaariumi kohta, kuhu autor oli kõik ausalt kirja pannud, öeldi resoluutselt, et niisugust filmi ei tehta N Liidus mitte kunagi, ei jäänud tal muud üle, kui võtta aeg maha ja mängida ekraanil läbi raamatus “Naljapildiaabits” tehtud visuaalsed trikid. Sümboolselt sai filmgi pealkirjaks “Aeg maha”.

Vahepeal saabus perestroika ja “Eine murul” stsenaarium kuulutati geniaalseks. Nüüd sai autor võtta teist korda aja maha, sõita filmiga ringi mööda maailma animafestivale ning lubada avalikkusele, et “Eine murul” jääb tema viimaseks filmiks... kuni tuli “Hotell E”. Ja siis “Porgandite öö”, seejärel “1895”, “Karl ja Marilyn” (koos Janno Põldmaga), “Frank ja Wendy” (koos Ülo Pikkovi, Kaspar Jancise, Priit Tenderiga), “Elu ilma Gabriella Ferrita”, “Tuukrid öös” (koos abikaasa Olga Pärnaga). Valmimas on järjekordne koostöö Olgaga – “Lendurid koduteel”.

“Kolmnurk” (1982) ja “Eine murul” (1987) on DVD-kogumikul Priit Pärna n-ö tõsisemad filmid. /---/

“Eine murul” ühe peategelase salapäraga looritatud missioon on samuti toiduga seotud – leida nõukogude kaubandusvõrgust õunu, mis on otsa saanud. Filmi tegelikkusepeegeldused on reaalsusele palju lähemal – naine peab üle elama mitmeid alandusi, enne kui õun tema käeulatusse jõuab. See film on karje, hall ja sünge allegooria nõukogude tegelikkusele, kus inimene oli ilma jäetud vabadusest ja väärikusest.

Puändi leidmiseks pöördus Pärn maalikunsti poole – eri tegelaskujude argiste ja kohati jaburate askelduste siht selgub filmi lõpus, kui seltskond korraks pargis kokku saab ja Édouard Manet’ maalilt tuntud poosid sisse võtab.

Hulk aastaid hiljem, 2011. aastal valmis Kunstiülikooli tudengitel Erik Alunurmel, Mihkel Rehal, Mari-Liis Rebasel ja Mari Pakkasel samanimeline nukufilm, juhendajateks Priit ja Olga Pärn. Siin on samuti humoorikal lool klassikateose kompositsioonist laenatud briljantne finaal (otsi ja vaata Youtube’is või Vimeos “Eine murul”). Napsutanud seltskond taarub grüünes, pudenedes ülisuurte jõupingutuste järel lõpuks üksteise otsa murule täpselt niisuguses asendis, nagu Manet oma tegelased 1863. aastal maalis. Huffington Post kirjutas noorte töö kohta, et jääb küll lõpuni arusaamatuks, kas nad üritasid öelda midagi vänget tarbimisühiskonna pahede kohta (sest kooserdatakse ringi suurte kilekottidega), kas tegelasi vaevab ränk narkolepsia või ollakse lihtsalt joobnud, kuid kiidetakse igati vanameistri klassikateose värsket interpretatsiooni.

Ka Briti Filmi Instituudi ajakiri Sight and Sound kõrvutab imetlusega Pärna omaaegset ja noorte uusversiooni.

Juba keskkooli ajal karikatuure joonistama hakanud Priit Pärn läks Tartu ülikooli õppima bioloogiat ning töötas kuus aastat taimeökoloogina Tallinna Botaanikaaias, kuni Rein Raamat ta “Kilplaste” (1974) filmi kunstnikuks kutsus (koos Kaarel Kurismaaga). Nii algab lugu Priit Pärnast kui Eesti animatsiooni legendist. Õigupoolest olid Raamat ja Pärn kohtunud ka varem – “Viimse reliikvia” võtetel, kus Raamat oli kunstnik ja Pärn kaskadöör. Pärn, kes sai siiski üsna varakult aru, et päris teadlast temast ei tule, kaalus muu hulgas ka kaskadööri ametit, aga kõige parema meelega oleks ta läinud kutseliseks rändajaks, paraku seda ametit keegi ei pakkunud. Küllap on nendest mõttekäikudest ajendatud ka Pärna debüütfilm “Kas maakera on ümmargune”.
Priit Pärna esimesed aperitiivid ja antipastid [Priit Pärna varajaste animafilmide DVD] (2013). Eesti Ekspress, 31. okt, lk 58, ill.

Filmist kriitiku pilguga

Jaan Paavle: „Kõigepealt: filmikeel on allutatud suuresti mängufilmi reeglitele — tihe, läbikomponeeritud, ootamatute süžeekäänakutega, iga novell puänteeritud, kaalukas osa on kaadritagusel tekstil. Seda mitte ainult kui loo edasiviijal, vaid kui kogu filmi kujundaval, looval elemendil. Erakordselt õnnestunud on filmi helifoon. Au Olav Ehalale ja Jaak Ellingule! /---/

Vähem tähtis pole ka P. Pärna koostöö kunstnik Miljard Kilgiga. Nauditav tulemus oli juba «Kolmnurk», nüüd on mindud vabamaks ja kujundijulgemaks. /---/

Nihestatud aega on filmis ajatelje nihutamise kaudu näidatud ängistav-vaimukalt.
P. Pärn on ise oma «Einest» rääkinud: «Multifilm on informatiivsem kui mängufilm, on NOBEDAM — ajatelge võib kiiresti muuta. «Eines» sai ajatelge nihutatud, teadlikult sai ajateljel segada sündmusi.» /---/

P. Pärna «Eine murul» on meist endist, meie minevikust, mida pole õigust unustada, ja hoiatav tulevikkuvaade. Oleneb meist, milline ta tuleb (meie tänane homme) — hoone üks esimesi aknaid on P. Pärna poolt igatahes paika pandud.“
Paavle, J. (1988). Ajastu ahistav eine [joonisfilmist "Eine murul"]. Sirp ja Vasar, 26. veebr.

Mardi Valgemäe: „Tahtlikult värvivaese filmi viimases osas korraks ekraanile paisat Manet' maali juubeldav värviküllus ja klassikaliselt kompaktne kompositsioon kujutavad ilmset paradiisi, mille ahastava vastandina näeme ligi pool tundi kestva tegevuse jooksul bürokratiseerit, poliitiliselt represseerit ning alandavalt üksluiset ja halli sotsialistlikku mitte-paradiisi.“
Valgemäe, M. (1989). Et in Arcadia ego ehk "Eine murul". Teater. Muusika. Kino, nr 8, lk 86-87.

Läti kriitiku Agris Redovicsi ettekandest Kinomajas meie möödunud aasta multifilmide kohta, kus kriitik tõmbas kvaliteete eraldava veelahkme sedapuhku ka meie eelmise aasta kahe liiderfilmi, nukufilmi „Sõda“ ja joonisfilmi „Eine murul“ vahele:

"Eriliselt suhtun ma filmisse „Eine murul“,"ütles A. Redovics. Ta nimetas filmi dramaatiliseks esseeks, milles on nii elulähedust kui ka metafoorsust. Andeka kunstniku andekas teos on alati humaanne. Film kujutab küll nõmedust, kuid teos ise on õilistav. Iga liikumine kannab siin mõttelist koormust, iga žest on mitmetähenduslik. „Eine murul“ kujundab omaenese originaalse maailma, sünnitab oma mõttearendused. Terav üldistus tuleneb konkreetsest nägemusest, ideed pole väljast sisse toodud. Selle filmi jaoks ei ole olemas reaalsuse tabusid, keelutsoone. Ei saa öelda, et see oleks film stagnatsioonist — või kui, siis ainult stagnatsioonist, milles elame praegu. „Eine murul“ fikseerib maailma, milles oleme sunnitud elama täna. Tegemist on tõeliselt suure üldistusega. Hiilgav on teose dramaturgiline konstruktsioon.“
Balbat, M. (1988). Omaenese edu auras [1987. aasta eesti multifilmide arutelu kokkuvõte, ka nukufilmist „Eine murul“]. Sirp ja Vasar, 13. mai, lk 7.

Jaan Ruus: „"Eine murul" on küll meie ajakirjanduses saanud arvukalt kajastusi, kuid mitte ühtegi õiget retsensiooni. Ometi on ta peaaegu geniaalne film (võimalik, et just sellepärast polegi, sest raske on hästi läbikomponeeritud geniaalsust lausa matemaatiliselt analüüsida). Ja veel. "Eines murul" saab vaataja end peategelastega identifitseerida, nende süngeid elamusi ise läbi elada, see  pole filmi vastuvõtuks just vähetähtis.“
Ruus, J. (1992). Uuendaja Pärn. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 38.

Ülo Pikkov: „Priit Pärna filmis „Eine murul” on episood, mis sisaldab kahte erinevat, kuid paralleelselt kulgevat aega. Nimetatud  episoodis näeme last tirimas laudlina ning ajal, mil laudlina liigub, vahelduvad akna taga aastaajad — näeme nelja aasta möödumist. Stseeni lõpul langeb laudlina koos nõudega põrandale ning laua taga istuv  naine teatab: „Aah, kuidas aeg lendab!”. Laudlina  tirinud  laps  on  muutunud neli aastat vanemaks. Kirjeldatud  episoodis on ühendatud kaks paralleelset aega, mille tulemusena tekib ainult animatsioonfilmile omane  paralleelaegade paljusus.“
Pikkov, Ü. (2010). Ajast animatsioonfilmis [ka joonisfilmi "Eine murul" näitel]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 125-128.

Filmile tagasivaatavalt

Mari Laaniste: “Lühikest, koherentset, visuaalselt ja sisuliselt löövat "Einet murul" võib tagantjärele liialdamata nimetada kogu perestroikaaegse Nõukogude Liidu üheks emblemaatilisemaks filmiks, mida tunnustati ka Nõukogude Liidu Kinoliidu asutatud nn. nõukogude Oscari ehk Nika auhinnaga animafilmi kategoorias ning esimese auhinnaga NSVL XXI filmifestivalil.

Eesti animatsiooni ajaloos märgib "Eine murul" omakorda eredaimat neist vähestest hetkedest, mil siinsel animafilmil on õnnestunud välja murda oma kunstilistele ja tehnilistele aspektidele keskenduvast, elitaarsevõitu niššist ja tõepoolest saavutada lai sotsiaalne kõlapind.
/---/
"Eine murul" on Priit Pärna ja Eesti animatsiooniajaloo tähtteos. Ehedat eksistentsiaalset traagikat ja vihast groteski põimiv sügavate ühiskondlik-poliitiliste ja kultuuriliste allusioonidega "Eine murul" tähendas Priit Pärna loomingulises karjääris animafilmiautori ja karikaturisti lõplikku väljamurdmist humoristi kultuuriliselt küsitavast staatusest ning üleminekut nn. tõsise kultuuri leeri.
/---/
Pärna kirjeldusel rääkis stsenaarium esialgu lihtsalt lugu peo korraldamisest, kus vajaliku söögi-joogi hankimine paistab nõukogude olustiku tõttu kriminaalse varjundiga protsessina (kogu toidukraamist jäid viimaks alles ainult õunad Anna ostunimekirjas). Seda, kas selleks hetkeks, kui ta juhuslikult Manet' pildi peale sattus, oli lugu juba neljaks osaks jagatud või mitte, ei oska Pärn tagantjärele öelda, ent oma sõnul nägi ta pildis loo võimalikku lõppu. Asjaolu, et pilt oli nii tuntud ja omas ajas ka skandaalne olnud, sobis hästi. Ideaalseks tegid Manet' maali aga sellel kujutatud neli isikut, kaks meest ja kaks naist. Soovides teha filmi kunstnikust totalitaarses ühiskonnas, interpreteeris Pärn neid ühe isiku ja tema kogemuste nelja tahuna.“
Laaniste, M. (2006). Eine murul. Ühe animafilmi tekst ja kontekst. Rmt: Fiktsioon ja film. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft, 4(15). Tallinn, lk 77-97.

Andreas Trossek: „Nii Pärna valus iroonia kui ka Raamatu eepiline moralism opereerisid spetsiifilises ENSV kultuurisüsteemis, kus allegooriast sai loojate jaoks omamoodi otseütlemise vorm ja retseptsioonis selle lahtikodeerimisest omakorda valitsev mõistmisviis. "Sisu" ja "tähenduse" ülemvõim mõne konkreetse teose retseptsioonis võis tähendada olukorda, mil vormistuslikud kriteeriumid unustati ja modernismile (selle mõiste kitsamas tähenduses) iseloomulikud väljendusvahendite hierarhiad kaotasid hetkeks kehtivuse. Nõnda saigi tekkida olukord, kus näiteks mõni joonisfilm ei olnud lihtsalt joonisfilm, vaid midagi muud - pigem kehtiva võimudiskursuse suhtes ohtlikum ja tähenduslikult rohkem laetud kultuurimärk.
/---/
"Eine murul" stseenides esinevad ajastuomased elemendid, nagu paneelelamute standardsed snepperlukud, paberossid, rublakupüürid, hoonesisene raadio ehk "NSVL sisetranslatsiooni raadiokrapp", hallides toonides majad jmt. annavad teosele dokumentaalse iseloomu, omandades alati pigem "ajatu" kujundusega silma paistnud eesti animatsiooni kontekstis erakordselt tavatu efekti. Teisisõnu ei ole see animafilm tänapäeval käsitletav lihtsalt enam oma autori geniaalse mõttesähvatusena, vaid pigem teatava kollektiivse mälu kontsentraadina, postkolonialistliku metafoorina nii stagnatsiooni- kui perestroika-aastatest ehk ENSV riigikorralduse lõpuveerandist.“
Trossek, A. (2006). Rein Raamatu ja Priit Pärna joonisfilmid nõukogude võimudiskursuses. Ambivalents kui allasurutud dominantne kultuurikood totalitarismis [animafilmid "Suur Tõll" ja "Eine murul"]. Rmt: Fiktsioon ja film. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft, 4(15). Tallinn, lk 98-128.                         

Chris J. Robinson: „Film näitab halli, inetut, hirmunud, absurdset ja julma maailma. Masendav ja mürgiselt groteskne sisu on samas vormistatud nii, et seda oleks põnev vaadata. Pärn on öelnud, et tema eesmärgiks oli rääkida tõsist lugu, aga nii, et tulemus poleks visuaalselt raskepärane ega igav, vaid mitmetasandiline, naljakas ja irooniline. Samuti ütleb ta, et film kirjeldab konkreetset  ühiskonda realistlikult, kasutades dramaatilist struktuuri, mis sarnaneb pigem mängufilmile.“
Robinson, C. J. (2010). Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 145.

Hinnanguid Soome ajalehtedes

2.—6. märtsini 1988 toimus XVIII Tampere rahvusvaheline lühifilmi festival, kus konkureeris 68 filmi 27 maalt. Festivali peaauhinna «Suure suudluse» ja 15 000 marka sai Priit Pärna «Eine murul». Mõningaid hinnanguid Soome ajalehtedes:

„Pärn äratas Tamperes imetlust just oma filmi «vaba stiiliga».  Tema multifilm mõjus nii tehnilise leidlikkuse kui ka nägemuse poolest, mis oma sünguseski oli vastupandamatu. Manet' kuulsast maalist ärgitatud «Eine murul» näitab nelja peategelase kaudu viletsat ning ahistatud elu, kus juhtijaks  on näota ja kõikvõimas Riik, bürokraatia, politsei ja üheülbalisuse surve.“
Aamulehti, 7.märts 1988.

„Pärna film on sisult lõikav satiir suletud ja kalgist ühiskonnast.“
Kotimaa, 8. märts 1988.

Filmigloobus: "Eine murul" ja teised Tamperes [retsensioone Soome ajakirjandusest seoses peaauhinna võiduga Tampere lühifilmide festivalil](1988). Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 88.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Priit Pärna varajaste animafilmide DVD on sarja 6. DVD, ilmunud 7.11.2013. Sellel on järgmised filmid:

Kas maakera on ümmargune (1977)
... ja teeb trikke (1979)
Harjutusi iseseisvaks eluks (1980)
Kolmnurk (1982)
Aeg maha (1984)
Eine murul (1987)

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm