Eilne vedur (2000)

Filmi valmimisest

"Eilne vedur" valmis kahe lavastaja käe all

Filmi tegemise algul oli kunstnik-lavastajaks Kalju Kivi, kes mitmel põhjusel pidi töö katkestama ning andis filmi lõpetamise üle Mikk Rannale. Ühe autori alustatud töö jätkamine teise autori poolt on tinginud mitmeid kompromisse, mida ei ole niivõrd näha filmist, kuivõrd häirivad tõenäoliselt autoreid endid. Arvestades Mikk Ranna eelmisi multifilme, ei ole käesolev lugu eriti mikk-rannalik, sest tema filmides võib alati tajuda muhedat suhtumist eesti folkloorsesse tausta. Samas on “Eilse veduri” muinasjutulisus ning filmiesteetiline eklektika väga tunnuslik Mikk Rannale. Kunstnik-lavastaja kohustuste kõrvalt tuli lahendada ka tehnilisi probleeme, sest see film on omalaadne süntees nukufilmist ning arvutianimatsioonist. Nukud animeeriti ning lõigati seejärel taustast välja blue-screen-meetodil. Taustad — galerii kauneid Eesti maastikke — monteeriti fototöötluses kokku erinevatest piltidest. Ruumilistest nukkudest ning taustadest komponeeriti omaette terviklik ruumiline üksus.
Ansip, K. (2001). Teekond Sansaaras. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 79-80.

Filmi  algne idee

Kalju Kivi tunnistas, et mõte vedurist lugu teha tuli kunagi Valga depoos töötades.
Filmi alustaja Kalju Kivi: “Pean tunnistama, et see film ei saanud päris valmis. Tõepoolest pole päris hästi arusaadav, kust see vagun lahti pääses. Käsikirjas on see kõik kirjas, filmis jäi välja mängimata, poolikuks.”

Miks jäi poolikuks?
Kalju Kivi: “Asjaolude sunnil. Film on tehtud uudses tehnikas, arvutianimatsioon on aeganõudev. Kaks aastat tegime, ühte aastat oleks veel vaja olnud. Aeg surus kuklasse.”
Vainküla, K. (2000). Kui saab nalja, siis meeldib! ["Samuel internetis","Teekond Nirvaanasse" ja "Eilne vedur"]. Õhtuleht, 26. mai, lk 11.

Filmist kriitiku pilguga

Karol Ansip: „Meeleolult väga õrn ja südamlik film meenutab oma esteetiliselt väljapeetuselt Kaug-Ida kunsti, sest sealne suhtumine sellistesse asjadesse nagu värv, valgus ning perspektiiv erines ja erineb suuresti Euroopas valitsevatest suundumustest. /---/ “Eilses veduris” on esiplaanil vormide ja värvide dekoratiivne külg, värvid on küllastunud ning jõulised. Fooni ja liikuvate nukkude kontuuri vastandamisega luuakse kompositsiooniline harmoonia, milles puudub püüe liigsele lakoonilisusele või skemaatilisusele. Kahe äärmuse, “reaalsete” maastike ning pisut kohmakalt mõjuvate nukkude süntees loob stiili, mis on väga iseloomulik näiteks jaapani kunstile, milles samuti osavalt ühendati detailirohkus ning naiivsus. Mitme tasapinna kasutamine annab võimaluse eksperimenteerida ruumilisusega: tundub, et mõnes stseenis on teadlikult välditud tasapindade loomulikku tsentreerimist ning selle mõjul tekib pigem teatraalsuse mulje; seevastu episoodides, kus lapsed sõidavad rongiga mööda maastikke, kujuneb kahe tasapinna omavahelise suhestumise tulemusena tervikliku ruumi illusioon. Filmi lõppkaadris välditakse täielikult geomeetrilise perspektiivi reegleid, mistõttu tekibki aisting, et rong suundub taevasse.“ /---/
Ansip, K. (2001). Teekond Sansaaras. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 79-80.

Tarmo Teder: „Filmi peaks vaatama lapse silmadega, vaevalt et seda stampide hillitsetud traageldust filmikunsti mõõdupuude taustal sobibki kritiseerida. Tegu on heatahteline, kuid ebaoriginaalne, vahelduva liikumiskiirusega, kuid läbinisti ikkagi puisevõitu tarbeline lastepilt.
“Eilse veduriga” analoogilisi stseene on paljudes lastele mõeldud animafilmides juba nähtud. Kõige paremini mõjusid allakirjutanule karakteriseeritud nukkude kõik üksteisest erinevad ilmed veduriaknal, see aeglaselt libisev keskplaan korvas natuke filmi üldlohinat. Pilved taevas olid kaadrikeskkonna tempoga võrreldes ebaloomulikus liikumises, paistab, et kompuuteranimatsiooni ei õnnestunud käsitöönduslikku pildiarendusse sulandada. Lõpp oli ühe varasema animalinateose selge tsiteerimine.“
Teder, T. (2000). Nirvaana, susla ja internet ["Samuel internetis","Teekond Nirvaanasse" ja "Eilne vedur"]. Sirp, 2. juuni, lk 14.