Maaletulek (1972)

Tallinnfilmi sünopsis

Filmis jutustatakse meie kaasaegsetest, nende sügavatest ja tugevatest tunnetest. Tähelepanu keskmes on julge ja mehise karakteriga meremees Rein, tema naine Reet ja pehmeloomuline ning heasüdamlik ehitusinsener Mart. Rein armastab oma naist, kuid ei suuda ega taha selle armastuse nimel loobuda oma meremehekutsumusest ja tööst merel. Võib-olla just sellepärast (või lihtsalt karakterist olenevalt) ei ole Reedal jõudu vastu panna pikkade lahusolekute katsumustele. Truudusetus aga muutub traagiliseks kõigi kolme jaoks. Autorid kutsuvad vaatajaid mõtlema inimsuhete keerukuse, aususe hinna, usalduse, õrnuse ja oma tunnete usaldatavuse üle.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm, I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 558.

Toonasest kriitikast

Arvustused filmile olid õigustatult üsna kurjad, stiilis: „...psühholoogiline kude on hõre ja näitlejatel puuduvad ülesanded, mis aitaksid filmiinimesi sisemiselt nähtavaks muuta. Vaataja näeb ikka ühte ja sedasama. Režissööri hea kavatsus muutub nulliks, sest filmikaadrid näitavad keerulise asemel lihtsat ja lihtsustatut, inimpsüühika algebra asemel ükskordühte ja sedagi jämedate vigadega.“
Kask, K. (1973). Pärast „Maaletulekut“. Sirp ja Vasar, 26. jaan.

Mati Unt: „Niinimetatud neosentimentalistliku kunsti kohta on arvatud, et selline suund püüab korvata hingelist tühjust, mida kaasaegne industriaalne ühiskond oma liikmetele tihtilugu pakub, väljendugu see siis praktitsismis, vägivallakultuses või pinnapealsuses /---/ Neosentimentalistlik film hoidub teaduslikust psühholoogiast. A priori on inimene salapärane, naine kummaline, armastuse teed imelikud. Tegelased käituvad formaalse loogika seisukohalt täiesti kohatult (nagu omal ajal melodraamas): lähevad põhjusetult lahku, saavad põhjusetult kokku, ruttavad põhjusetult oma saatusele vastu, põgenevad põhjusetult oma saatuse eest. Neosentimentalistlik film kasutab häbenematult ära praegusaegse maailma ideaale. Foon on modernne, pakub parimaid asju, parimaid maju, parimaid automudeleid, erksaid värve. Tegemist pole sugugi ainult väikekodanliku asjade kultusega. Teiseks mõjuks tuleb pidada popkunsti kogemusi. Ka popkunst mängib teesklematult, avalikult ja originaalitsemata ümbritsevate ideaalide kaudu.

Mis puutub „Maaletulekusse”, siis vastab ta mõlemale tunnusmärgile. Materiaalse maailma kujutamine ja tsiteerimine toimub ilma silmatorkava suhtumiseta, eelistatakse moodsat, värvikat, esinduslikku./---/ Tundeelu on küllaltki irratsionaalne. Keskpunktis olev naine jääb „mustaks kastiks”, kelle hingeelu kohta puuduvad vähimadki andmed. Ka näitlejanna nägu ei reeda midagi. /---/ Filmi vaba kompositsioon on andnud põhjust rääkida Antonionist, kuid viimase tegelased pole iialgi nii vabad, nad on väljast determineeritud. Kiisa filmi tegelaste käsutuses on kogu Eesti. Mis puutub sellesse, et „naise hing on salapärane” või „armastuse teed on kummalised”, siis on hing küll nii salapärane ja armastuse teed nii kummalised, et reavaataja ei suuda ennast tegelastega identifitseerida. Ta ei oska mõelda, et „see on nagu minu elust”. Alles niisugune võimalus teeks neosentimetalistliku kunsti rahvalikumaks. Alles siis on ta oma eesmärgi saavutanud, kui saalis nutetakse või liigutatult armsama kätt pigistatakse. Kolm tegelast, kaks meest ja üks naine. Mis muud kui mitte armastuskolmnurk võiks olla meie vaatajale nii südamelähedane teema? Kuid kolm inimest pole üksteisest ilmselt eriti huvitatud. Love story on, ainult love puudub.“
Unt, M., Kask, K., Heim, H. (1973). Pärast “Maaletulekut”. Sirp ja Vasar, 26. jaan, lk 6-7.

Filmile tagasivaatavalt

Kristiina Davidjants (2011): "“Film “Maaletulek” on kaasaegne nii oma atmosfääri kui peategelaste karakterite poolest,” on lavastaja Kaljo Kiisk 1972. aastal öelnud. Jah, üsna tavatult moeka ambitsiooniga on film tehtud küll, vähemalt välises plaanis.
Praegusel vaatajal on ilmselt üsna huvitav jälgida nii linnapilti kui siseruume – käime filmi jooksul isegi varietees ära. Reeda kodu aga kujutab endast šikki elamist. Säärast õhulisust ja interjööri andnuks 1972. aastal otsida.
Mis siin rääkida, juba esmakaadrid Reedaga, mil too huulepulga võtmiseks ridiküli avab ja selles on Marlboro pakki näha, annab see teadlikule vaatajale vihje, et peategelannal ei tohiks elus küll mingit materiaalset kammitsetust olla.

Ometigi pani muu hulgas just too väline küllus kriitikuid 39 aastat tagasi kirjutama, et “pilt tundub turistlikult lakeeritud”. Kurjemad on öelnud aga: “Filmikunstis on meil välja pakkuda ehtne kitš – Tallinnfilmi “Maaletulek”.
See film vabastab meid kõikidest elu- ja töömuredest, viies nii ilusasse maailma, kus uhke korter eksperimentaalmööbliga ja üldse kõik on kõige parem.”
Päris kurjad aga panevad kirja, et “Tallinnfilmi kesiste filmide rida on pikapeale tekitanud harjumussadestuse. Viimati nähtud “Maaletulek” suudab harjumuslikkuse kesta siiski purustada ja ületada kõik ettekartmised.”

Nüüd, 2011. aastal filmi vaadates, võib kritiseerijaid osaliselt mõista. Olukorras, kus karakteritel võinuks olla rohkem “liha luudel”, nende motiveeritus ilmsem ja põhjused arusaadavamad, võib aru saada 1972. aasta vaatajate emotsioonidest seoses ilusa pealispinnaga. Teisalt on filmidel omadus aastate jooksul oma tähendust muuta. Nüüdne vaataja ei oska või ei mäleta enam tollase olme kallal urgitseda ning nii jääbki alles vaatamisrõõm näitlejate mängust või nii mõnestki eriti õnnestunud karakterist.

Häid näitlejannasid saab näha suuremates või väiksemates osades. Peale peaosalise Leila Sääliku teevad meeldejääva rolli meremeheprouadena Katrin Karisma ja Ines Aru. Olulise osa on Kaljo Kiisk andnud oma kolleegile Leida Laiusele. Veel näeb Ada Lundverit, kes töötab varietees, mille kohta üks peaosalistest ütleb ajajärku isloomustavad sõnad: “Olen sellest baarist palju kuulnud, isegi Gruusiast pidid siia sõitma.”

Mis meesnäitlejaid puudutab, siis kolmnurga ühte peaosalist Uldis Pūcītist näeb Tallinnfilmi toodangus järgmisel korral “Hukkunud Alpinisti hotellis” peaosalist mängimas. Rolan Bõkov on pandud sadamasse askeldama ning aeg-ajalt vilksatab tema seltskonnas ka Kalju Komissarov.

“Maaletulek” algab vaatega merelt, kus laevanina suunas võib imetleda 1972. aasta Tallinna nn kilukarbivaadet. Silma hakkavad üksikud kirikud ja korstnad. Inimesed aga on nagu praegu, nii et vaadata tasub filmi kas või selleks, et karakterite galeriile pilk peale heita. Ja mõelda, kas tegid arvustajad omal ajal “Maaletulekule” liiga või mitte.
Davidjants, K. (2011). “Maaletulek” – siiani igati kaasaegne film. Maaleht, 17. dets.

Vt lisaks:

Telesaade "Kommentaare filmile „Maaletulek“ 1972". ETV kultuuritoimetus 1998.