Eesti vangla (2003)

Filmist kriitiku pilguga

Arvo Pesti: „Indrek Kanguri ja Mati Talviku film “Eesti vangla” pole mitte üksnes Patarei vanglast, veel vähem Eestimaa vanglatest, vaid pigem meie lähiajaloost. Seekord on ajaloo keskpunktiks aga keskvangla, Patarei. Meie sündmusrikast ajakulgu kirjeldavad kaadrid jõuavad järjega ikka ja jälle Patareisse. On kujukas, et 1919. aastal vangla rajanud isikud suleti hiljem samade müüride vahele, kus nii mõnigi neist ka elu jättis. Lembit Ulfsaki  juhitud vaatajat ei kohutata Patareis õõva tekitavate veretööde ja piinamiste kirjeldamisega, pigem vastupidi — kuulda saab naljakaidki lugusid. Juhtiva näitleja sissetoomine dokumentaalfilmi on seekord igati õigustatud ning Ulfsak osutunud õigeks valikuks. Operaatoritöö on meisterlik; mõjuvaid nurgataguseid ja kambreid näeb vaataja hulgaliselt. Puudu jääb Patarei funktsionaalsuse, ruumide otstarbe ja nende eripära seletamisest. Ekraanil vilksatavad unikaalsed kohad, mille kommenteerimine oleks filmile lisanud omapära. Näiteks suurte kambrite sektsioonis laiutavad ühistualetid, mis olid kasutusel vähemalt 80-ndate aastate teisel poolel, näisid tegutsevat veel tänapäevalgi. Selliseid unikaalseid peldikuid annab otsida isegi Venemaa kolkavanglatest. Filmi konsultant Uno Ilm, Patarei kauaaegne töötaja, oleks võinud siin harrastusajaloolasena aktiivsust üles näidata.

Intervjuusid on ohtrasti, kõik, välja arvatud üks, tehtud poliitvangidega. Enamjagu intervjueeritavatest on teada-tuntud tegelased nagu ikka eesti dokumentaalfilmide puhul. Ei vaevuta leidma erilisi tüüpe. Patareid läbinud vangide hordid moodustas enamasti ikkagi kriminaalkurjategijate kirju seltskond. Neid film ei märkagi. Tapjad, vargad, röövlid ja sulid on ühiskonna paratamatu osa ning vanglast tehtud film peaks neid kajastama. Usun, et nii mõnigi pensionipõlve pidav elukutseline varas, kellele Patarei aastakümneid teiseks koduks olnud, oleks nõus jutustama nukkerlõbusaid legende vangla igapäevast.

Film väidab, et Patarei sarnaneb maailma tüüpiliste vanglatega. Olles külastanud ühte Ameerika kõige karmima režiimiga kinnipidamisasutust Baltimore’is (kinnipeetavad olid range režiimiga asutustes istudes sooritanud mingi uue kuriteo), legendaarset vanglamuuseumi Alcatrazi ning soovimatult suurel hulgal Venemaa tapivanglaid (nende seas ka filmis mainitud kuulsat Krestõ vanglat Peterburis) ja loomulikult Patareidki, arvan küll, et see väide ei vasta tegelikkusele. Venemaa ja eriti Nõukogudemaa vangimajandus on muu maailma karistussüsteemidest ikka niivõrd erinev. Isiksuse alandamise peene kunsti komplektsuses ei suuda Venemaad keegi ületada. Mida sügavamale GULAGi sisemaale, seda jõhkramaks ja totaalsemaks süsteem muutub. Kuulsad tapivanglad Vologdas oma tikutoosisuuruse kehaga süsimustade tarakanide ja veega kambri põrandal, või siis Permis oma jalutusboksidega vangla katusel, erinevad suhteliselt leebest Patareist palju vähem kui näiteks ajalukku vajunud karmuse poolest kuulus Alcatrazi vangla San Franciscos. Ning ei maksa unustada, et Venemaa vanglates pole suurt midagi muutunud.

Meie Patareist saab riigi ja jumala abiga ehk kunstikeskus ning Tartu eurovanglal on potentsiaali saada tsiviliseeritud karistussüsteemi esimeseks pääsukeseks. Venemaal jätkub aga kõik omasoodu. Nii et filmi “Eesti vangla” dokumentaalne tähtsus saab vaid süveneda. Vanad vargad ei ole vist piisavalt nostalgiaaltid tüübid, et korraldada kerkivas kunstiakadeemia campus’es Patarei-filmi vaatamise pärastlõunaid, seintel siramas täiesti uus eesti kunst…“
Pesti, A. (2003). Eestimaa Pandora laegas. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 94-96.

Olev Remsu: „Öelge kuskil seltskonnas sõna “vangla” ja te märkate, et igasugune sumisemine lakkab paugupealt, kõik pööravad pilgu teie suule. Tähendab, Indrek Kangur on valinud oma dokumentaalfilmile õige teema.

Pigem on üllatav, et Eestis pole viimase kümne aasta jooksul keegi siiani vanglafilmi peale tulnud. On ju artiklites, romaanides ning välismaistes mängu- ja dokumentaalfilmides ainest vahest selle harukordsuse ja põnevuse tõttu isegi üle ekspluateeritud. Meil ei olnud enne taasiseseisvumist võimalik vanglaelu käsitleda isegi prostitueerimise hinnaga. Kõik, mis puutus elusse trellide taga, oli ümbritsetud kohustusliku vaikimisega. Ei saanud filmi teha isegi sellest, kui mõnus on nõukogude vangide elu ning kui hästi personal ja riik nende eest hoolitseb. Suurt parem polnud lugu Saksa okupatsiooni ajal ega esimese iseseisvusaja lõpus. Kõik see kihutas meeli tagant, õhutas kuulujutte. Millised müstilised legendid jõudsid tsoonist tsiviili, mis tõestab, et ühiskondlik tellimus säärase info kohta oli olemas. Ja on ka praegu ega kao kuhugi tulevikuski. /---/

Indrek Kangur ja Mati Talvik on jutustajad valinud peamiselt eetika ja õiglusmeele vaatepunktist lähtudes, puhtaid nn kriminaale on vist ainul üks, härra Tõnis Pehme, kes on esimese Eesti Vabariigi justiitsministri lapselaps ja tappis nõukogude ajal rahvamalevlase. Kahju, kui just viimane asjaolu langetas valiku tema filmimise kasuks. Dokumentaalfilm ei ole siiski autahvel, kuhu pääsevad ainult vähesed. Kangru ja Talviku parimad leiud on inimesed, kellel on tulnud istuda trellide taga kahe, end teineteisele vastandava režiimi ajal – Jaan Kross ja Enn Sarv. Ilmselt ei leia me paremat argumenti tõestamaks meile nii Saksa kui Nõukogude okupatsiooni vaenulikkust. Mida arvata aga Tiit Madissonist? Ka autoritel ei ole selle kohta suurt midagi öelda, kuigi dokumentaalfilmis ei tohiks küsimust õhku rippuma jätta. Olga Lauristin veetis erinevalt oma mehest Hendrik Allikust kogu nõukogude aja vabaduses, kuid enne 1940. aastat oli trellide taga 14 aastat. Ja kogus seal viha… /---/

Ometi on intervjuude edastamisel ehk veidike kõrvale kaldutud printsiibist, et üldine peab väljenduma üksikus. Kui Jaan Kross räägib, kuidas siis, kui ta saksa ajal kambrisse sisenes, tutvustas seal ennast talle inimene, kelle nime oli ta paar päeva tagasi veel vabaduses olles lugenud kuulutusetulbalt kui hukatu nime, siis, vohh, see on film! Ja filmiks tehtud ajalugu. Kui Jaan Kross selle peale veel mõrult muigab, et asi oli üsna ääre peal, siis, vohh, see on (auto)portree! Sama kehtib Teet Kallase kohta, kui jutustab oma, ühelt poolt loomulikult traagilist, ent teiselt poolt pisut koomilistki vanglasse sattumist Brežnevi ajal. Nõukogudevastase agitatsiooni paragrahv võeti ära, jäi järele ainult huligaansus! Sellest trikist vaatab vastu just aasta 1969! Vapustavad isikulood on kunagisel kahel vapral ja isamaalisel koolitüdrukul, nüüdsel soliidsel proual Haili Jürgensonil ja Ageeda Paavelil, kes teise Nõukogude okupatsiooni alguses Tõnismäe esimese punamonumendi õhku lasksid. Ja loomulikult Hilja Rütlil, kes oma vanglamälestused kirja pani, soomlannast sõbranna abil välismaale toimetas ja seal raamatuna avaldas. Tõeline kino on aga siis, kui Hilja Rüütli näitab oma reite ja säärte peal, kuhu ta sõbranna käsikirja peitis, see on detail, milles kvintesseerub kogu sovetiaja umbsus ja raudse eesriide poliitika. Koolitüdrukud olid muidugi vahvad ja me peame neid tänama nende kangelasteo eest. Filmis on aga iseloomulikum nende jutt täist, mille nad palusid kaasvangidel oma kongi toimetada, et siis sauna pesema pääseda.

Niisuguseid kujukaid üksikasju oleks tahtnud rohkem: meie riigi saatust las väljendavad inimeste siirad silmad, usaldust äratav kõnetoon.

Kui aga liigutakse abstraktsioonide maailmas, siis tuleb seda teha varjamatult. Kindlasti on õige tegijate otsus kasutada filmis jutustajat, kes, mikrofon käes, jalutab mööda Patareid ning vahendab sünge kindlusvangla ajalugu. Ka näitleja on selleks valitud õige – Lembit Ulfsak, kelle kasinas miimikas ja zestikulatsioonis väljendub nii sõnade kui ajastute lohutu mõte.“
Remsu, O. (2003). Detailidega, üldistades. Sirp, 28. märts, lk 16.