Luukas (1992)

Luukas: Inimesed on oma põhiolemuselt nõrgad. Inimene peab pidevalt võitlust, pidevalt siseheitlust, aga mitte hea, vaid kurjaga. Igas inimeses istub saatan, kes teda ahvatleb. Ta ei jäta meid eluilmaski rahule.

Luukas: Vaadake neid lilli, nad on puhtuse sümbolid. Nad ei tee kellelegi liiga, nad ei kadesta kedagi, ei riku seadust, ei mõtle dissidentlikke mõtteid, ei aja rikkust taga, aga nad on tundlikud, nad tajuvad inimeste tundeid, nende mõtteid. Kastmine ei ole nende jaoks veel kõik. Lilled ei kasva hästi kurjade inimeste juures, nad jäävad kiduraks ja surevad välja, surevad välja nagu Lunastaja ristipuul.

Liisbet Luukasest: Tema annab meie elule mõtte. Mis me ilma temata oleksime? Mitte keegi, mitte keegi.

Liisbet Luukasele: Sina aitad meil paremateks inimesteks saada, me oleme nii tänulikud, nii tänulikud.