Lurjus (1999)

Tootjafirma sünopsis

Mida peaks tegema mees, kellel naine on truudust murdnud?
Mängufilmis Lurjus kutsub peakangelane oma naise armukese duellile. Täiesti ootamatult võetakse kutse vastu ja asi muutub väga tõsiseks, kuna kumbki pool ei saa au ja väärikust kaotamata taanduda. Peakangelase ettevalmistused duelliks, tema hirmud ja neist sündinud uued konfliktid ongi selle filmi lugu. Õnneks ei ole lõpp väga traagiline.
Eesti Film/Estonian Film 1991-1999 (2000). Tallinn: F-Seitse OÜ, lk 70.

Filmi saamisloost

Mängufilmi „Lurjus“ eellugu saab alguse 1990-ndate aastate keskel, mil Valentin Kuik lavastas Eesti Televisiooni Teleteatris. Teleteatri ülesanne oli  teatrietenduste salvestamine arhiivi tarbeks ja telesaate ning mängufilmi piirimail teostatud lavastuste jäädvustamine videol televisiooniprogrammis näitamiseks.  „Lurjusele“ eelnenud kaks Kuigi lavastust said hea vastuvõtu osaliseks ja pälvisid auhinnalise tunnustuse kahel aastal järjest (1995, 1996).

Eesti Televisiooni juhtkond pöördus Teleteatris tunnustuse leidnud lavastaja  poole ettepanekuga tuua ekraanile Vene klassikalise kirjanduse teoseid. Sobivaks kandidaadiks oli Kuigi arvates Nabokovi „An Affair of Honor“ ehk „Lurjus“, mida Eestis tuntakse veel pealkirjaga „Podlets“, sobilikult madala eelarvega kammerlik lugu.

Tunniajase lavastuse kirjutamise ajal reorganiseeriti Teleteater ja huvi ekraniseeringu vastu ajutiselt vaibus.

Uue elu sai „Lurjus“ Eesti Filmi Sihtasutuse rahastamisel. Ühemehe stuudio Online omanikuna võttis Valentin Kuik endale nii produtsendi kui ka lavastaja rolli, ostis läbi agentuuri Nabokovi ekraniseerimisõiguse, palkas filmile meeskonna ning tootmisperiood võis alata. Filmi eelarveks kujunes 147 tuhat eurot, mis teeb „Lurjusest“ ilmselt kõige odavama nn Nabokovi filmi. Väike eelarve ei võimaldanud tegeleda levitamisprotsessiga täismahus - toodeti ainult kaks levituskoopiat. Vaatamata sellele võitis film auhindu Riias ja Minskis ning nimetati ära 1999. aasta Lübecki filmifestivali programmis. 

Mazierska, E. (2011). Duel in Contemporary Estonia: An Affair of Honor by Valentin Kuik (1999). Rmt: Mazierska, Ewa. Nabokov’s Cinematic Afterlife. Jefferson, London: McFarland & Company, lk 125–142.

Uus tendents - odav film kui tootmisnähtus

Andres Laasik: „Kui Kuik sai mängufilmi valmis kolme miljoniga, läks Okil ["Ristumine peateega"] poolteist. Kui inimesel on loov häda ennast väljendada ja filmi teha, siis saab ta sellega ka hakkama ning suurte summade puudumine ei olegi siin takistuseks. 
/---/
Need kaks filmi [Valentin Kuigi "Lurjus" ja Arko Oki "Ristumine peateega" – toim] tõestavad, et siin on õpitud looma teoseid vastavalt väikese ja vaese riigi võimalustele ning tulemused on märksa paremad, kui needsamad võimalused eeldada lubasid. Vähese olemasoleva raha eest osteti filmi tarbeks kõik, mida filmitegemiseks hädapärast osta vaja. Et film parem tuleks, oleks vaja enam kunstimeisterlikkust, kuid seda ei saa ka suure raha eest.
Nähtud filmid meenutasid vendade Kaurismäkide esimesi filme. Need olid samuti mõne näitlejaga olemasolevas kaasaegses keskkonnas tehtud tööd. Vennikestel Akil ja Mikal tuli tükk aega praktiliselt ilma rahata filmi teha, enne kui maailm neid geeniusteks pidama hakkas ja fondide ja magnaatide kukrud neile avanesid. Selles mõttes näitavad ka kaks viimatist filmi eesti filmitegijate kohanemisoskust, võimekust riskida ja teha. Ei ole sugugi võimatu, et üks järgmistest poolteisemiljonilistest töödest tuleb linale kui kunstiime. Vähemalt mõlemad need filmil oli eeldust selleks saada, kuigi tegijatel polnud oidu seda eeldust realiseerida. 
Väärib kiitmist Kuigi ja Oki tahe näidata oma teost kõigepealt kodupublikule. Mitte välismaistele festivalidele, kus peab ka eesti filme näitama, vaid oma rahvale, kelle raha eest film loodud.“
/---/
Laasik, A. (1999). Eesti film ristub peateega. Sirp, 23. apr.

Kriitiku pilguga

Karlo Funk: „Valentin Kuigi «Lurjuse» seosed vene kultuuriruumiga tulenevad rohkem Nabokovi novelli konfliktist kui kinematograafilistest arusaamadest. Film jätkab tegelikult traditsioonilist eesti kino suunda. Kogu arusaam tegevusest on distantseeritud ja reflekteeriv. Peategelane, noor ametnik, satub konflikti keskmesse, kuhu ta on tõmmatud pooleldi vastu tahtmist. Tegemist on auküsimusega, ja nii peab ta võibolla esimest korda ise hakkama saama, välja selgitama, kes ta on. Film püüab temast kätte saada pisimagi emotsiooni. Vaid harvades stseenides peategelane puudub, kaamera käib temaga igal pool kaasas, ka unenägudes.

«Lurjus» on psühholoogiline uurimus, kus tavatu sündmustiku kõrval õnnestub ekraanile tuua mitmeid kaasajale iseloomulikke mikrokonflikte. Olulisem ja tähenduslikum filmi jaoks on surma paine, mis läbib ka Kuigi novelle. 1997. aastal ilmunud «Poegade mässus» saadab peategelast määratlematu lõhn, mille ta alles päris lõpus surma saades ära tunneb. «Lurjuses» kordub sama kujund mulla nuusutamisena autos.

Pole võimatu, et teatud piirini näeb Kuik kahe koolivenna konflikti naise pärast hoopis komöödia või palaganina. Baaris, kus koolivennad kohtuvad, kannavad mõlemad rõhutatult Evermani rõivaid. «Poegade mässus» kohtub peategelane juhuslikult rõivatootjaga, kelle riideid ta näitlejana nii seriaalis kui eraelus kannab. Ta tunneb end rõivaste kaudu vabadusest ilma jäetuna, ebamääraselt võltsina. Romaani taustal võib baaristseeni «Lurjuses» mõista ka nii, et mõlemad osapooled osutuvad ebatõelisteks ja lähenev konflikt on naeruväärne.

Tagantjärele mõeldes hajub «Lurjuse» lõpp topeltmängu, unenägusid on rohkem kui filmile kasuks tuleb. See ei kahanda teose väärtust. «Lurjus» on näide üldistusjõulisest ja tugevast teljest 90ndate teise poole eesti filmis.“
Funk, K. (1999). Lööb ning liigutab: eesti mängukino: püsieksponaate ja kurioosumeid 1990. aastate teise poole eesti mängufilmist. Postimees: Kultuur, 10. apr, lk 6-7.

Nabokov kinolinal

Suurbritannia Lanchesteri Ülikooli juures asuva Ajakirjanduse, Meedia- ja Kommunikatsiooni kooli  kaasaegse kino professor Ewa Mazierska on avaldanud uuringu Vladimir Nabokovi loomingu kohta filmikunstis. Oma teoses „Nabokovi hauatagune elu  filmikunstis“ ( „Nabokov`s Cinematic Afterlife“, 2011) kirjeldab ta ühe kahekümnenda sajandi enam ekraniseeritud autori romaanide põhjal tehtud filme. Nabakovi looming  on tuntud oma veidruste, keelatud romantika, kirjelduste poolest, mis on läbi põimitud filmile iseloomulike näpunäidetega alates plaanide suurusest  kuni kaamera suundade ja liikumisega.

Filmide „Lolita“ (Stanley Kubrick, 1962  ja Adrian Lyne, 1997), Tony Richardsoni „Naer pimeduses“ („Laugter in the Dark“, 1969), Jerzy Skolimowski „Kuningas, emand, soldat“ („King, Queen, Knave“, 1972), Rainer Werner Fassbinderi „Meeleheide“ („Despair“, 1978), Jerome Fouloni „Mademoiselle O“ (1994),  Marleen Gorrise „Lužini kaitse“ („Luzhin Defence", 2000) ja Eric Rohmeri „ Kolmekordne agent“  („The Triple Agent“, 2004) kõrval analüüsib E. Mazierska peatükis „Duell kaasaegses Eestis“ („Duel in Contemporary Estonia“) Valentin Kuigi mängufilmi „Lurjus“ („An Affair of Honor“, 1999). 
Vt täpsemalt:
Mazierska, E. (2011). Duel in Contemporary Estonia: An Affair of Honor by Valentin Kuik (1999). Rmt: Mazierska, Ewa. Nabokov’s Cinematic Afterlife. Jefferson, London: McFarland & Company, lk 125–142.