Avaleht » Filmiliigid

Lunastus (2000)

Mängufilm | Noortefilm | Draama Kestus: 29:02

Huviinfo

Faama Filmi sünopsis 

Pärast seda, kui 17aastase Sanna ekstsentrilisest kunstnikust ema ühe oma meesmodelli tapmises süüdistatuna vangi mõistetakse, satub tüdruk internaati. Tütarlaste internaadi askeetlikus keskkonnas löövad peagi välja pinged Sanna ja tema toanaabri Anni vahel, mille põhjustajaks on samas töötav tagasihoidlik Pesu-Toni. Lisaks välismaailma küllalt karmidele piirangutele tuleb noortel toime tulla iseenda tärkava seksuaalsusega. Sanna ei suuda eluga uues keskkonnas kohaneda, teda painavad endiselt mälupildid lapsepõlvest ja emalt päritud hirmud. Viimastest vabanemiseks astub tüdruk drastilise sammu.
Eesti film/Estonian Film 2000-2006 (2008). Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 100-101.

Filmi saamisloost

"Lunastus" on varem kostüümikunstnikuna tuntud Mare Raidma esimene mängufilm, milles ta debüteerib nii režisööri kui ka stsenaristina. Film võetakse üles 2000. aasta suvel ja selles teevad oma filmidebüüdi ka noored osatäitjad. Peaosalist Sannat kehastab siin Helen Org Estonia teatri balettirühmast, kes näitlemisega pole varem üldse kokku puutunud. Külli Teetamm, tuntud juba teatrinäitlejana, astub linal üles võimuka ja sadistliku Annina. Tüdrukute internaadis elavat tagakiusatud Tonit kehastab tollane Kopli kunstikooli abituturient Evert Sundja, kes seni on mänginud vaid kooliteatris, vahendab ajakirjanik Maris Balbat.
Balbat, M. (2000). Kasvuaja ahistused ekraanile. Maaleht, 15. juuni, lk 20 -21.   

Mare Raidma: "Ühel suvel, kui mul tööd ei olnud, lugesin Ingmar Bergmani stsenaariume ja tema väga köitvaid raamatuid filmitööst, ning nende mõjul kirjutasin ka ise stsenaariumi kasvutingimuste mõjust inimese elule.
Faama Filmi toimetaja Tõnu Karro oli sellest huvitatud ning ütles, et Faama Film võtaks filmi töösse, kui hakkaksin ise režissööriks. Algul ehmatasin ära, sest stsenaariumi kirjutades polnud ma hetkekski mõelnud, et võiksin ise lavastada.
Kui aga asjasse süvenesin, tundus see äärmiselt põnev. Olen pikka aega filmigruppides töötades saanud tuttavaks selle töö tehnilise küljega, samuti jälginud tööd näitlejatega. Mul on abiks väga professionaalsed ja kogenud tegijad: opraator Mait Mäekivi, kunstnik Toomas Hõrak, helirezisöör Enn Säde ja teised.
Montaaž on üks asi, mida ma pole varem teinud, seisab ees järgmine õppimisetapp. Kuid ma tean, kuhu liigun, peataolekut ega paanikat pole tekkinud."
Balbat, M. (2000). Kasvuaja ahistused ekraanile. Maaleht, 15. juuni, lk 20 -21.

Režissööri nägemus filmiloost

"See on lugu Sannast, keda tema ema on kasvatanud nagu klaaskapis, tegeliku eluga kokku laskmata, must-valgetes jäikades arusaamades. Intris satub tüdruk hingelisse kriisi, millest ta ei oska väljapääsu leida. Sannal päädib lapsepõlvest pärit oskamatus elada hoopis vabasurmaga. "Lunastus" on ka lugu tundlike, endassetõmbunud inimeste suhetest nendega, kes on võimukad ja julmad ning alandavad teisi."
Balbat, M. (2000). Kasvuaja ahistused ekraanile. Maaleht, 15. juuni, lk 20 -21.

Filmist kriitiku pilguga

Kärt Hellerma: „Film on küll ajahüpete ja alltekstide-sümbolite poolest paisutatud, lineaarsest sündmuste loogikast omajagu hälbiv, aga kasutab erinevaid vormivõtteid sihipäraselt ja süsteemselt. Kuigi tempo kujunditega koormatuse tõttu mõneti kannatab, on lugu heas mõttes eksootilis-dekoratiivne ja jätab hõrgu järelmaigu ka pärast mitmekordset vaatamist. Õieti peakski seda filmi vaatama rohkem kui üks kord, sest tegemist on kontsentraadiga, teosega, mille pingelisest atmosfäärist mõnigi oluline nüanss esimesel korral tabamata võib jääda. Autorid on teinud peent koostööd, katkendlikkuse ja illustratiivsuse mulje sugeneb peamiselt sellest, et vaataja vastuvõtuvõime on piiratud.

Sisulisest küljest vaadates on “Lunastus” just niisugune film, mida vaadates Freud triumfeeriks: no näete, missugune suurepärane materjal psühhoanalüüsi teooria edukaks käivitamiseks!"
Hellerma, K. (2001). Pärsitud õrnuse maailm. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 67-70.  

Andres Maimik seevastu leiab, et selles lühifilmis on liiga palju segaseid kohti ja küsimusi, mis jäävad õhku rippuma. Näiteks - miks tappis kunstnikust ema oma neegermodelli. Oli see rassismiavaldus, esteetiline mõrv või kireroim? Miks tappis Sanna samamoodi oma poiss-sõbra ja heitis hiljem end kuhugi masuudijärve? Raske on ka aru saada, mis just põhjustas Sanna hullusehoo ning kogu vaimuhaiguse liin mõjub filmis kuidagi kunstlikult konstrueerituna, leiab Maimik.
Maimik, A. (2000).  Sanna tappis kelluga ja uppus masuuti. Sirp, 27. okt, lk 10.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm