Eesti merikotkas (1989)

Tootmine

22.02.1988 - 19.09.1989

17.10.1989 - Tallinnfilmi kroonika LTÜ Kunstinõukogu taotleb populaarteadusliku filmi "Eesti merikotkas"  režissöörile ja operaatorile I tasustamisgruppi.

19.10.1989 - linastusluba 71/89
Filmistuudio Tallinnfilm populaarteadusliku filmi "Eesti merikotkas" lubatakse demonstreerida Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajatult.

3.11.1989 -akt nr 99
Filmistuudio Tallinnfilm populaarteadusliku filmi "Eesti merikotkas" (Орлан - белохвост Эстонии) on esitatud NSVL Riikliku Kinematograafia Komitee dokumentaal-, populaarteaduslike ja õppefilmide tootmisvalitsusele.

Filmiarhiivi toimik nr 4373
Rahvusarhiiv ERA.R-1707.2.356 9; ERA.R-1707.1.2871

Filmist ajakirjanduses

Fred Jüssi: „Niisiis on meil nüüd oma film merikotkast. Film sai valmis möödunud sügisel ja see on sündmus, sest iga tõsiselt tehtud film loodusest on sündmus, olgu Eestis või kus tahes mujal. On väga oluline, et meil oleks oma film merikotkast, nii nagu on väga oluline, et me võiksime Toompea tornis näha lehvimas oma lippu. Nõnda nagu lipp ei ole ainult lipp, on merikotkaski midagi enamat, kui et ta on kotkas. Nii kaua, kui me võime seisatada vaatama tuules lehvivat sini-must-valget, tasub hellitada vabanemise lootust, nii kaua, kui võime silmitseda merikotka lendu kodutaevas, ei ole selle taeva all kõik veel päriselt kadunud ja püsib elulootuski. Sest nii nagu eestlase päriskodu, on Eesti merikotkalgi pesapaik ikka Eestis ja mitte kusagil mujal maailmas. Lihtne ja selge nagu filmi pealkiri.  /---/

Merikotkafilm jäi Einar Tammuri õlule. Einarita olnuks selle tegemine mõeldamatu. Temale rajaski oma arvestused filmi idee ja käsikirja autor Tiit Randla. Sellepärast on „Eesti merikotkas“ ka film Einar Tammurist. See, kuidas elukutselisest autojuhist sai elukutseline kotkauurija, on lugu omaette, aga selge on, et praegu meil igatahes ei ole teist meest, kes nii hästi kui Einar tunneks suurte haruldaste röövlindude eluolu ning käekäiku Eestis. Me näeme kinolinal sümpaatset noort meest sooritamas küll riskantseid ronimistrikke kuni kolmekümne meetriste puude latvades, küll uurimas laboris keemiliste analüüside tulemusi — ikka temale omase tagasihoidlikult rahuliku asjalikkusega. On ääretult kahju, et me ei kuule, nagu algul kavatsetud, Einarit ennast näha olevat selgitamas, see andnuks filmile palju juurde. Aga mis parata, kui metsaelu päevad ja nädalad montaažilaual sekunditeks peavad muutuma.

„Eesti merikotka“ venekeelset varianti ma näinud ei ole, aga Patric Newman ingliskeelse diktoriteksti (Mart Aru tõlge) redigeerijana ning lugejana on minu arvates küll õnnelik leid, sest kes siis veel paremini sellega toime võiks tulla, kui mitte inglasest filmitegija. Kotkafilmi helitaust võinuks teistsugustes oludes kujuneda lõppkokkuvõttes teistsuguseks, aga vaevalt küll, et usutavamaks. Põhiline osa filmi helitaustadest lindistati filmimise ajal võttepaikadel. Nii kuulemegi näiteks varasuvises vanas segametsas varasuvise vana segametsa linde ja neid laulab seal ei vähem ega rohkem, kui laulab linde vanas segametsas varasuvisel ajal. XVIII rahvusvahelisel ornitoloogiakongressil Moskvas 1982. aastal näitasid inglased „Kalakotkast“. Film oli lummav. Meenub, et selles oli kahel puhul kasutatud muusikat, ent kui hiljem oma kaaslastelt küsisin, kas filmis kõlas ka human made music, vastasid kõik otsekui ühisel kokkuleppel: ei. Olgugi, et olen „Eesti merikotkast“ valmis kujul vähemalt kolmel korral näinud, ei suuda ma ometi meenutada selle filmi muusikat (Igor Garšnek).
Kõike seda, mis toimumas metsa ülakorrusel ja kotkapesades, näeb vaataja metsalatvade kõrguselt. Need episoodid on filmitud 35-mm kaamera ja enamalt jaolt võimsate (ning raskete!) teleobjektiividega. Tean biolooge, kes oma vaatluspostil puuladvas või varitsuspaigas loomakorjuse juures ööpäevi võiksid istuda, aga et seda suudab ka mõni kaameramees, tuli minule igatahes ülimeeldiva üllatusena (ma ise ei mõtle just eriti hea meelega puudele, mille latvadesse poisipõlves ja veel noorusaegadelgi mõne linnupesa pärast ronisin.). /---/

„Eesti merikotkas“ on film monumendist, mida ükski restauraator tagasi ei anna. Annab aeg, aga aega jääb aina vähemaks."
Jüssi, F. (1990). Eesti merikotkas. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 83-87.

Katke intervjuust Peep Puksiga:

Miks sa dokumenteerisid kotkaid? Oled teinud kaks loodusfilmi: "Pesapaik" ja "Eesti merikotkas", miks just kotkastest?
Esiteks on kotkas suur, ilus ja võimas lind. Ehk aga ennekõike, et õppisin keskkoolis koos Tiit Randlaga, kes on väheseid kotkaste uurijaid Eestis. Käisime samal ajal ülikoolis, kuigi tema õppis bioloogiat. Mõlemal korral tuli tõuge temalt. Kuid sama hästi oleks võinud ka must toonekurg olla. Iga loom ja lind väärib jälgimist ning filmi tegemist.
Ruus, J. ja Teinemaa, S. (1994). Vastab Peep Puks. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 3-15.