Majanduskriis ja Eesti inimeste karm elu nõukogude võimu lõpuperioodil.
Hindade kiire tõus ja toidupuudus on just eakate elu raskeks teinud. Rahvahulk tungleb Tallinna Kaubamaja ukse ees. Pikad järjekorrad. Linnas on põlenguist lagunevaid puumajalobudikke, mille käekäik ei huvita kedagi. Majahoovid on kasimata. Vanainimesed püüavad lihtsamalt hakkama saada, poisike tuhnib prügikonteineris, ühe jalaga invaliid saeb puid. Pensionärile tuuakse koju pisuke pension (lepalehed=rublad). Punase Risti vastuvõtutoas sorteerivad töötajad riidehunnikutest ja pappkastidest riideid. Supiköögi lauas söövad vanurid, kellest üks poetab toitu vargsi ka kilekotti. Lotokioski ees on õnneotsijatest järjekord. Kõik see kokku on märk elanikkonna vaesumisest ja elatustaseme allakäigust. Kõigele sellele pakub kontrasti läänelik kaupluseaken kirjaga "Amerest shop", Sakala keskus, Lenini ausammas Tallinnas Lenini puiesteel, Riigikogu hoone ette sõitev Volga Toompeal.
Kas meil jätkub aega hoolida teistest, hädasolevatest inimestest? Elu Punase Risti abita pole enam võimalik, toonitavad Tartu Linna hoolekande ametnik Eduard Andresson, Sirli Vollmann Eesti Punasest Ristist, Liia Teras ja Monika Sääsk Tallinna Punasest Ristist (sünkroon). Punase Risti kõrval toetab abivajajaid ka Eesti Heategevusfond, mille tööd juhib Mai Väljas, kes külastab pensionärist naist ning rõhutab seejärel oma töökabinetis heategevuse olulisust. Linnas loodavad inimesed tugiabile, aga maal toovad toidu lauale aiamaa ja viljapuud. Filmimehed on külas Valgejõel Pärnade talu suurel perel, kus pereema koristab koos lastega kapsapõldu ja istutab kahe väikese pojaga puuistikuid.