Ott Tänak - The Movie (2019)

Filmi saamisloost

Intervjuu režissöör Tarvo Mölderiga:

Ott Tänaku film pakatab emotsioonidest! Režissöör - Sport - Õhtuleht
Täll, K. (2019). Ott Tänaku film pakatab emotsioonidest! Režissöör: Võtteplatsil ma kaasa ei nuta. Olen seal päris julm. Õhtuleht, 11. apr, lk 18–19, ill.

Intervjuu produtsent Eero Nõgesega:

Kas Tänaku film on bensupeadele või kultuurisõpradele? - Delfi Sport
Pahv, P. (2019). Kas Tänaku film on bensupeadele või kultuurisõpradele? Eesti Päevaleht: LP, 20. apr, lk 42–43, ill.

Arvamusi filmist

Ott Järvela: „Kui nimetada Eesti inimene, kellest filmi tegemine on menu mõttes kindla peale minek, on selleks igasuguse kahtluseta praegu Ott Tänak. Muusikud või poliitikud võivad vaid unistada tõmbejõust, mis on rallisõitja Tänakul. /---/

Tõsi, tõmbejõuga paralleelselt eksisteerib ka tõukejõud, mis valdab neid paljusid eestimaalasi, kelle jaoks on MM-rallide nädalavahetused uskumatult tüütud, sest peamistest meediaportaalidest Tänakut ja teisi rallitegelasi puudutava alt normaalse uudisvoo väljakaevamine nõuab tülgastavalt suurt pingutust.

Nendes viimastes rallivaimustuse külvamisega „Ott Tänak – The Movie“ pigem hakkama ei saa, sest on liialt deklaratiivne. Südamlike ja/või isiklike episoodidega pikitud ülevaade Tänaku teekonnast 2018. aasta autoralli MM-sarjas ei kvalifitseeru dokumentaalseks linateoseks, vaid narratiiv on kantud eesmärgist võimendada, rõhutada ja kinnitada Tänaku külge kindel kuvand.

Pole ühestki otsast juhus, et lõigule, kus Tänaku suursponsor Oleg Gross ütleb oma helikopteri kõrval intervjuud andes samas lauses välja sõnad „Tänak“ ja „rahvuskangelane“, järgneb kohe mulluse Soome ralli autasustamistseremoonia, kus lehvis kümneid sinimustvalgeid ja kõlas Eesti hümn. Tegemist on brändi „Ott Tänak“ teadliku ja heatasemelise turundusega. Film liigitub mänguliseks reklaamfilmiks, mis ei ole spordis kaugeltki tundmatu žanr.“ /---/

Kui Tänaku filmi juurde naasta, siis muidugi leidub seal väga huvitavat ja ootamatut dokumentaalsust, ent seda ei esitata sõltumatu vaatleja, vaid fänni positsioonilt. Need on teatavasti väga erinevad, sest kui fänn oma imetlusobjektis vigu ei näe või vaatab neist mööda või tunnistab need tühiseks, siis vaatleja endale säärast naivismi ei luba. Tuleb rõhutada, et „Ott Tänak – The Movie“ tootja Sterotek Film ise ei nimetagi filmi kuskil dokumentaaliks. Ekslik täiendus on sinna juurde kleepunud kajastuse käigus, kas teadmatusest, eeldamisest või millestki kolmandast tulenevalt.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/6567597/see-on-mitte-dokumentaal-vaid-reklaamfilm
Järvela, O. (2019). Reklaam-, mitte dokumentaalfilm. Postimees, 12. apr, lk 21.

Jaan Martinson: „Läks vaja Ott Tänakut, et siinkirjutaja, kes eelistab filmikunstile raamatuid, üle 26 aasta taas kinno saada. Tuleb tunnistada, et „süütuse kaotamine” kripeldama ei jää, „Ott Tänak. Film” oli vaatamist väärt. Ainus, mis puudu jäi, oli põlenud bensiini lõhn, mida võinuks saali pihustada. Siis olnuks elamus täielik.

Ilmselt kogeb ajakirjanik, kes on aastate jooksul viibinud umbes poolesajal MM-etapil, näinud tööprotsessi lähedalt, kuulnud tagatubades üht ja teist ning suhelnud Tänakuga nii heas kui ka halvas, filmi teistviisi kui fänn, kes piidleb rallimaailma kaugemalt. Kas pakuti midagi uut? Õige vähe. Küll aga pakuti palju huvitavaid detaile sellest, millest teadsid, aga mida pole näinud. Tänak lubas filmitegijad endale kohati pisut lähemale, kui võis arvata.

Võib kindlalt öelda, et Tänak filmis ei näitle, vaid on tema ise – kord tõrges, kord kuri, siis taas lahke ja lahe, pildumas saarlasele omaseid huumorikilde, kusjuures ka eneseiroonilisi. „Paari avariiga on mu kõvaketas ikka pihta saanud,” muigab Tänak, rääkides kunagistest lollustest, kui ta enda sõnul oli poisike, kes sõitis suurte meestega võidu. Jah, Tänak on aus, nagu teisedki „näitlejad”.

Algse stsenaariumi kohaselt pidanuks filmi, mille selgroog oli hooaeg 2018, finaaliks olema Tänaku kroonimine maailmameistriks. Paraku ei läinud nii, vaid naa. Tuleb tunnistada, et see ei tulnud linateosele kindlasti kahjuks. Jäi kõlama motiiv, et film kirjeldab üht pikka teekonda, mil seni lõpp puudub. Tiitrite vahele pikitud finaalkaadrid olid ühed mõjusamad: kaks meest – Tänak ja tema kaardilugeja Martin Järveoja – sumpavad pärast avariid poolde säärde Austraalia poris ja topivad küljest lagunenud auto tagaosa pakiruumi. Ei mingit glamuuri, vaid tavaline, parajalt must töö selleks, et saada leib lauale.
/---/

Filmi parima kõrvalosatäitja auhind läheb igasuguse kahtluseta Tänaku vanaemale, kes vana kooli daamina kirjutab kalligraafilise käekirjaga kiiruskatsete aegu arvutist bloknooti ning neid analüüsides teatab: „Andreas Mikkelsen läks ainsana teele pehmete rehvidega – kõik teised kõvadega – ja on liider.” Pole vist küsimust, kust on Tänak saanud oma asjatundlikkuse ja korrektsuse geenid.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://sport.delfi.ee/news/arvamus/lood/ott-tanak-film-udini-aus-teekond-unistuste-taitumise-poole?id=85887111
Martinson, J. (2019). „Ott Tänak. Film“, üdini aus teekond unistuste poole. Eesti Päevaleht, 12. apr, lk 13.

Peep Pahv: „Eesti läbi aegade parimaks rallisõitjaks tõusnud Ott Tänakust rääkivas filmis „Ott Tänak. Film” on justkui kaks poolt. Üks neist paotab ukse, mille taga peitub rallimaailma tipp ja kõik seal toimuv, teine aga näitab seda, millist pühendumist ja suurt ego nõuab spordis absoluutsesse tippu jõudmine. Film on rallisõitjast, kuid paralleeli võib tõmmata ükskõik millise spordialaga.

Filmi kõige positiivsem osa on selle valmimine. Tänak pole paljudele tippsportlastele omaselt lihtne inimene ning see, et ta lubas terve aasta kaameratega enda kannul kõndida, tähendab väikest imet. Sellest samast tuleb aga ka väike miinus. Kui juba nii lähedale pääseti, oleks tahtnud veel rohkem näha igapäevase töö juurde käivaid vestlusi. Mitte lavastatud ja pingutatud ega ka intervjuu vormis arutelusid, vaid just selliseid, kus tegelased on neid jälgiva kaamera unustanud. Kus mõtted ja tekst on vaba ning inimese loomus hästi näha. Selliseid kohti leidub, kuid võiks olla rohkem.

Väga positiivne ja tugev on Tänaku mentori Markko Märtini roll. See on esimene ja võib-olla ka viimane kord, kui muidu avalikkuse ees vähese jutuga mees räägib Tänakust nii otse ja ausalt. Ühtegi ilustavat lauset tema suust ei kõla. Sümpaatne ehedus võlub.

Märtini, Ott Tänaku isa Ivari ja kaardilugeja Martin Järveoja intervjuud moodustavad kogu filmi väga võimsa tuumiku. Mõned Tänaku konkurentidega tehtud intervjuukatked jäävad seevastu tühjaks ning liialt seotuks möödunud hooajaga. 2018. aasta MM-hooaeg on küll filmi üks läbivaid telgi, kuid iseenesest pole see teose olulisim osa. Oluline on ikkagi Tänaku pikk, tõusude, järskude languste ja uute tõusudega teekond.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://sport.delfi.ee/news/arvamus/lood/emotsioonid-pisarad-ja-onneliku-lopu-aimdus?id=85886549
Pahv, P. (2019). Emotsioonid, pisarad ja õnneliku lõpu aimdus. Eesti Päevaleht, 12. apr, lk 13.